on teile üks halb uudis,” teatas ta, silmitsedes rivis seisvate poiste nägusid, kes kõik püüdsid mitte välja näidata, kui külm neil on, lõuad pingul ja ninasõõrmed puhevil. „On toimunud väike valearvestus. Teid on siin natuke liiga palju. Meil pole kõigi jaoks kohti. Kõigile ei jätku voodeid. „Mida see siis tähendab?” te küsite. See tähendab, et mõned teist peavad kaks nädalat ootama ja liituma järgmise rühmaga.”
Kas ta mõtles seda tõsiselt? Või oli see järjekordne nali? Võimatu oli aru saada.
„Kuidas me siis teie vahel valime?” jätkas kapral. „Kuidas me selle õiglaselt lahendame? Me alustame hommikut üldise füüsilise vormi kontrollimisega. Kõigepealt võtame ette poolteisemiilise jooksu. Teil tuleb see vahemaa katta mitte rohkem kui kümne minutiga, härrased. Te võistlete. See on võidujooks. Ja auhind võitjale – ning ainult võitjale – on üks garanteeritud voodikoht.”
Seega talutati meid paraadväljakult minema ja läbi süngete telliskivihoonete labürindi lennuvälja juurde, mis asus baasi servas. Niipea kui meile stardijoon kätte näidati, asusime paremate positsioonide pärast tõuklema. Mul oli juba üsna selge, kuhu mina selles hierarhias asetun. Nende vanemate, suuremate ja tugevamate poiste võitmine oli minu jaoks üpris ebatõenäoline. Kuid kinnitasin endale, et mul tuleb end vähemasti salga esimesse poolde võidelda.
Me tõuklesime endiselt – küünarnukid nügisid, õlad tungisid teiste vahele, jalad tonkisid end teistest ettepoole – ja vaatasime, kuidas instruktor võttis ühte kätte stopperi ja teise kätte terasvile. Samal hetkel, kui kuulsin kiledat vilet, trügisin nii hästi, kui sain, rühma etteotsa ja panin mängu kogu oma jõu. Tundsin enda ümber teiste kehade soojust, kuulsin maad trampivate jalgade müdinat ja teiste hingamist, tundsin porist murukamarat oma jalanõude all libisemas ja järele andmas. Sundisin end aina rohkem tagant, üritasin meeleheitlikult massist ettepoole tungida, tõuklesin siia ja sinna, leidsin võimalusi teiste kehade vahelt ühelt või teiselt poolt läbi lipsata.
Selleks ajaks, kui olin jõudnud lennuväljal umbes poole maa peale, taipasin ehmatusega, et minust eespool oli veel ainult kaks meest. Kogu selle kauni, avara maa nägemine meie ees kannustas mind. Tundsin enda sees tõusmas seda vihast võitlusindu, mida kasuisa minusse alati süstinud oli. Võisin praktiliselt näha teda seismas sealsamas raja ääres, suur nahast vihmamantel seljas ja rotveiler käekõrval, minu peale karjumas, mulle hüüdmas, et ma ei punnita piisavalt kõvasti, et ma pean rohkem püüdma. Kurat, talle ma tahan näidata. Noppisin esimese kuti ja jätsin ta suurema vaevata selja taha, külmad poritilgad pritsisid vastu jalgu ja põlved huugasid kuumalt. Kakssada meetrit veel. Võtsin viimase kurvi, jalad tuikamas. Viimane mees oli minuga rinnutsi, me mõlemad sprintisime kõigest jõust. Eikusagilt tabas mind sahmakas sedasama alandust, mida ma ennist olin tundnud. Kujutlesin rivaali minu üle naermas. Minu pähe sugenes maruvihane mõte: need persevestid arvavad, et ma ei ole mitte keegi. Nad peavad mind mingiks kõhnukeseks, kenaks, ühe kulmuga keskklassi poisiks. Tundsin end jõulisemalt edasi sööstmas, aina kiiremini ja kiiremini. Kui ma finišijooneni jõudsin, olin temast tervelt kaksteist sekundit ette rebinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Olin jooksu võitnud.
Pärast jooksuvõistlust sukeldusin kõigest väest sellesse maailma, mis oli ühtaegu toores, ajas mind segadusse ja pakkus vahel ka suurt põnevust. Iga järgnev päev baasväljaõppes oli piinarikas. Meil tuli teha kätekõverdusi, kõhulihaseharjutusi, tõsta lõuga, läbida takistusradasid ja joosta pikki vahemaid rasket seljakotti turjal kandes. Kõige selle ja lisaks veel luureõppustega jäi meil iseenda jaoks vähe aega ning neil harvadel hetkedel olime enamasti ametis oma riiete triikimise või kappide laitmatus korras hoidmisega. Meie esimese päris ülevaatuse ajal ootasin oma kapi juures, kui kapral jäi seisma üheksateistkümneaastase Ivani ette, kes oli minu kõrval.
„Sa näed välja nagu pasakott,” karjus kapral ta peale. „Vaata oma kuradi saapaid.” Kui Ivan maha vaatas, et järele uurida, mida ta sellega öelda tahtis, andis kapral talle tugeva hoobi rindu ja poiss lendas seljaga läbi puitkapi, nii et selle tagasein pooleks murdus. Ivan lamas seal maas ja hingeldas nagu kala kuival, keset puupilpaid ja tolmu. Üht teadsin ma nüüd kindla peale: ma ei olnud enam Saint-Lôs. Mul tuli siin end korralikult karastada.
Selleks ajaks olin ma elus ainult ühe korra kedagi teist löönud ja vaid sellepärast, et olin pandud sundolukorda. See oli aset leidnud siis, kui elasin koos ema ja kasuisaga Southamptonis, veidi aega enne perega Prantsusmaale kolimist. Mul oli olnud probleeme ühe kiusajaga, minust paar aastat vanema poisiga, kes oli võtnud endale eesmärgiks teha minu elu nii kibedaks kui võimalik – pani mulle jala ette, et ma komistaks, tõukas mind vastu seina ning oli üldiselt ebameeldiv ja ähvardav. Püüdsin temast võimalikult eemale hoida, kuid paratamatult tõmbas see mu meeleolu alla, kuni ma viimaks ei tahtnud enam kooli minna. Kui kasuisa märkas, et minuga on midagi lahti, tegin ma selle vea, et rääkisin talle asjast.
„Mida sa selle asjaga siis ette võtad?” küsis tema.
„Ei midagi,” kehitasin ma õlgu.
„Kas õpetajad teavad? Oled sa neile rääkinud?”
„Muidugi mitte.”
„Anthony,” ütles ta, „kuula nüüd mind. Ma ei taha sind enne siin majas näha, kuni sa oled sellele poisile otse näkku virutanud. Kui sa seda ei tee, siis ära homme koju tule.”
Ma ei suutnud uskuda, mida ta mulle ütles. Ma ei teadnud isegi, kuidas kedagi näkku lüüa.
„Seda ma ei saa teha,” ütlesin ma, üritades elutoast välja tagurdada ja ülemisele korrusele oma tuppa põgeneda. „Sellest pole midagi.”
„Ma ei tee nalja, Anthony,” sõnas tema mu põgenemisteed ära lõigates. „Kuni sa pole talle korralikult haiget teinud, ära mitte mõtlegi selle maja uksest sisse astuda.”
Järgmine koht, kus minu tee juhtus kiusajaga ristuma, oli lõuna ajal sööklajärjekorras. Mina nägin teda enne, kui tema mind märkas. Ta hoidis käes kandikut, millel oli kuumusest aurav kauss friikartuleid tomatikastmes ubadega ja pakk Ribena mustasõstrajooki. Tema oli koos sõpradega, mina olin üksinda. Hoolimata sellest, et mul ei olnud kedagi abiks võtta, otsustasin – nüüd või mitte kunagi. Astusin tema juurde.
„Ma tahan meie vahel lihtsalt kõik seljataha jätta,” ütlesin ma. „Kas see sobib sulle? Käsi selle peale?”
Kiusaja lihtsalt seisis paigal ja vahtis mind lolli näoga. Kui aus olla, siis ilmselt püüdis ta mõttes selgusele jõuda, kuidas ta minu arvates peaks saama mul kätt suruda, kui tal kandik käes on. Kuid mis iganes tal mõttes ka mõlkus, otsustasin mina, et see on minu võimalus. Andsin talle obaduse otse ninajuure pihta. Tema taarus tahapoole, friikartulid ja oad lendasid laias kaares igasse suunda, kandik koos söögiriistadega langes klirinal põrandale. Ma ei jäänud pealt vaatama, mis ma korraldanud olin. Lasksin sealt jalga.
Samal pärastlõunal sai mu kasuisa telefonikõne koolidirektorilt.
„Helistan teile kahetsusväärse uudisega,” lausus direktor. „Kahjuks olin sunnitud võtma vastu raske otsuse ja kehtestama Anthonyle nädalaks ajaks koolikeelu.”
„Koolikeelu?” tähendas mu kasuisa.
„Mul on väga kahju teile teatada, et Anthony ründas täna füüsiliselt üht kaasõpilast. Me ei saa selliseid asju lubada ning peame asjakohased meetmed kasutusele võtma.”
„Hästi,” vastas ta. „Mul on rõõm seda kuulda.”
„Nojah, te saate loomulikult aru, et kuigi selline käitumine ei ole Anthonyle sugugi omane, tuleb meil siiski …”
„Ei, ei, ei,” katkestas kasuisa teda. „Ma ei taha öelda, et rõõmustan koolikeelu pärast. Mulle teeb rõõmu, et ta sellele lontrusele obaduse kirja sai. Mina käskisin tal seda teha. Mis te ütlesite, kauaks talle koolikeeld anti?”
„Nädalaks.”
„Te näete teda kahe pärast.”
Ma ei saa salata,