ning tema kubemesse. Ta ei mäletanud, millal ta viimati oli märganud mõne naise lõhna, kuid see siin täitis tema meeled. See tekitas temas mingit seletamatut rahutust, justnagu ta oleks mingil moel Anna mälestust rüvetanud. Ta lükkas selle tunde kõrvale ning vastas neiule pika naeratusega. See oli lõppude-lõpuks ju vaid äri.
„Tere kaunitar,” vastas ta. „Mida ma saan sinu heaks teha?”
Tüdruk vaatas talle otse silma. „Päris mitut asja,” vastas ta pominal.
Niisiis ei olnud ta häbelik. Ta isegi ei teeselnud seda. Nickil ei olnud midagi selle vastu. Talle ei meeldinud pettus. Otsekohese mehena eelistas ta inimestega suheldes ausust ning ükskõik, mida naine ka tegi, ta tundus olevat aus.
Mees vaatas naist natuke aega uurivalt. Naisel olid blondid juuksed, mis kähardusid ta näo ümber, ning sametise maski tagant paistvad teineteisest kaugel asetsevad siirad silmad olid nii tumedad, et Nick arvas, et need on mustad, kuni üks juhuslik küünlaleegist tekkinud valguskiir nendele langes, tuues välja silmade sügavuses peituvad rohelised ja kuldsed täpid. Tema näol oli noore tüdruku kohta liiga palju värvi, kuid tema huulte sügav kirsipunane toon oli ahvatlev ning köitis mehe pilku. Tüdruk tõmbas sõrmedega kergelt, kuid sihilikult üle pitsi, mis ääristas tema kleidi madalalõikelist pihikut, liigutades kätt õrnalt edasi-tagasi mööda oma rinnakumerusi. Nicki silmad järgnesid liigutustele ning ta tundis, kuidas tema kehas lahvatas iha.
Ta tõstis pilgu ning nägi, et naine vaatas teda.
„Mis su nimi on?” küsis mees. Ta hääl oli natuke kare.
Naine naeratas salapäraselt. „Molly.”
Nick naeris. See oli hea valik sellise koha jaoks nagu Raisakotkas, kuid ta kahtles, kas see ka neiu õige nimi oli.
Molly liikus talle natuke lähemale. Tema libeda satiiniga kaetud reis surus õrnalt vastu mehe jalga ning taaskord tundis mees tugevat ja kuuma iha, mis ta sisikonna hõõguma pani. Neetud. Ta oli end alati pidanud raudse enesekontrolliga meheks, kuid praegusel hetkel oli ainsaks raudseks asjaks tema erektsioon, mida paisutas iga Molly satiinseelikute liikumine tema reie vastas.
„Ja kes sina oled?” sosistas tüdruk talle kõrva. Tema hääl oli madal ja natuke kähisev. Ta hingeõhk kõditas mehe põske.
Nick köhatas hääle puhtaks. „Minu nimi on John.”
Naine naeratas jälle. „Mida sa siin teed, John?”
„Otsin seltskonda.” Nick võttis lonksu veemaitselist õlut ning takseeris naist üle kannu ääre. „Ja sa ise?”
Naine kehitas kergelt õlgu. Küünlavalgus kuldas tema paljaid kahvatuid õlgu, muutes need pehmeks ja ahvatlevaks. Tema õlgu katsid tedretähnid ning ta rangluu kohal oli pisike südamekujuline sünnimärk, mis oli Nicki juba peaaegu hulluks ajamas. Ta avastas, et tahab oma huuled sellele suruda, tahab maitsta naise nahka. Ta nihutas end pingil.
„Ma otsin ka kedagi,” vastas naine.
„Kedagi kindlat või lihtsalt kedagi?”
Korraks tundus Nickile, et ta nägi naise silmis mingit ilmet vilksatamas, mis oli liiga põgus, et sellest aru saada. Siis naine aga naeratas. „Kedagi erilist, kullake. Kedagi sinusarnast.”
Nick kummardus tema poole. Üks suudlus ei tee midagi halba ja ta tahtis naist nii meeletult, et tal oli juba raske end valitseda.
Naine tõmbus eemale. „Ei maksa kiirustada,” lausus ta. „Sellel on ka hind.”
Alati oli, kui tegemist oli hooraga.
Nick kergitas kulmu. „Sa võtad suudluste eest tasu?”
„Ma võtan kõige eest tasu, kullake.”
Nende huulte kumerus oli väga ligitõmbav. Nick libistas sõrmega kumerusi järgides üle naise käe sisekülje palja naha. Ta arvas, et tundis naist kergelt värisevat ning imetles tema osavust. Kõige kavalamad hoorad olid need, kes endast süütu mulje jätsid.
„Ja kui ma tahan midagi võlgu võtta?” pomises mees.
Naise silmad oli maski taga looritatud. „See on reeglitevastane.” Ta pani käe mehe reiele. „Las ma veenan sind rahakotiraudu avama.”
Nick võttis naise lõuast kinni ning pööras ta näo enda poole. „Las ma veenan sind reegleid rikkuma,” pomises ta.
Ta tundis, kuidas naine ta puudutuse käes väga vaikseks jäi, nagu metsloom, kes ohtu haistes tardub. Viivuks tundus Nickile, et ta nägi nende tumedate silmade sügavuses alandlikku hirmu ning hakkas tagasi tõmbuma. Tal polnud mingit tahtmist naist millekski sundima hakata ning ta teadis liigagi hästi, kuidas mõned neist tüdrukutest pidid tegema seda, mida vihkasid, lihtsalt seetõttu, et ellujäämiseks raha teenida.
Kuid siis pani Molly oma käe tema kuklale ning tõmbas ta pead allapoole, nii et mehe huuled tema omasid puudutasid. Üllatus hoidis Nicki korraks liikumatuna paigal, kui ta imas endasse naise lähedust, tema puudutust ja tundeid, mis see kaasa tõi. Jälle tajus ta naises kõhklust, enne kui ta huuled mehe omade all natuke paotusid ja pehmenesid. Naise keel puudutas arglikult mehe suunurka, libises siis armsalt kutsudes üle ta alahuule ning mees tundis järsku meeletut ihasööstu, sellist nagu oli olnud tema nooruse esimene kuum ja pimestav kirg, nii tugev, et tegi haiget ja nii ootamatu. Ta ei olnud mitte kunagi varem ühegi naise vastu midagi nii toorest tundnud, ja kindlasti mitte Anna vastu. Metsik vajadus läbis ta keha ning samal hetkel unustas ta oma süümepiinad, unustas mälestused, unustas isegi põhjuse, miks ta seal üldse oli. Ta tõmbas naise enda vastu ja suudles teda kirglikult, kuni nad mõlemad hingeldama hakkasid.
Kui naine end tema haardest lahti rebis, oli ta pea naise maitsest ja lähedusest nii sassis, et hetkeks sattus ta täielikku segadusse. Siis ta nägi, et naine oli temast pingil natuke kaugemale tõmbunud. Naise nägu oli kõrvale pööratud ning käsi vastu huuli surutud. Nick nägi, et ta värises kergelt. Naise kaelakumerus jättis temast nii haavatava mulje, et mees tundis endas võimsat puhangut, milles viha, kaitseinstinkt ja iha üheks keeruliseks puntraks segunesid. Naise lähedus ja ilmne kaitsetus vallandasid mehes ootamatu mälestustelaviini Annast, kohutavad ja piinavad mälestused, mis olid nii teravad, et lõikasid sügavale südamesse. Teda ei olnud kohal, et oma naist kaitsta, kui too teda vajas. Ta oli naist nii mitmel moel alt vedanud.
Nick pani pea korraks kätele, et natuke mõtteid klaarida. Ta ei tohtinud sellele praegu mõelda. Ta ei oleks tohtinud kunagi seda tüdrukut puudutada ning ellu äratada oma mälestuste ja iha sasipundart.
Otsustava kindlameelsusega pühkis Nick mälestused peast ja kui ta end sirgu ajas, märkas ta, et miski oli Molly tähelepanu köitnud, mida ta üksisilmi üle toa vaatas. Mehe pilk järgnes naise omale ukse suunas ning ta avastas, et tema nõbu Robert Rashleigh oli just sisse astunud ning seisis seal, enesega rahulolev ilme näol nagu oma sabaga uhkustav paabulind. Oma valge paruka, hõbedase keebi, kuldsete kintspükste ja tulipunaste kingadega tõmbas ta endale kõikide tähelepanu.
Vestlus kõrtsis muutus pominaks, kuid valjenes siis taas, kui mehed jätkasid oma jookide ja naljadega. Nick mõistis järsku, et tüdruk tema kõrval oli jäik ja tikksirge seljaga ning värises kummalisest pingest, mida ta ei mõistnud. Neiu tähelepanu oli kinnitatud krahvi uhkeldavale kujule.
„Vabanda mind,” pomises tüdruk ning tõusis mehe kõrvalt püsti. Ta läks otse Rashleigh’ juurde, pani käe mehe käsivarrele ning andis kõrtsiteenijale märku mehele jook tuua.
Nicki silmad tõmbusid pilukile, kui ta vaatas oma nõo ja selle libu vahelist vestlust. Ta tundis end nüüd lollina, meenutades, kui ohjeldamatult ta tüdruku suudlusele reageerinud oli. Arvatavasti oli ta liiga kaua ilma naiseta olnud, et nii kiiresti end ihal vallutada lasi. Molly, vastupidiselt temale, oli ta juba unustanud, sest ta seisis ukse juures ning viipas Rashleigh’le, et too talle õue järgneks. Polnud kahtlustki, et lähedalasuvate tubade poole. Tüdrukus ei olnud enam jälgegi tõrksusest. Varasem ebakindel olek oli olnud vaid moepärast – või kuna ta oli arvanud, et Nick ei ole tegelikult tema aega väärt. Naise haavatavus ning