„Kuid ta ei ole ju varem Londonis rünnanud, või kuidas?” küsis Nick. „Minu teada tegutseb ta ainult põhjapool.”
Sügav korts Hawkesbury laubal süvenes veelgi. „Ma arvasin, et ta ei ole muud kui üks tühine pätt ja agitaator,” pomises ta, samal ajal sõrmedega sulge ribadeks tõmmates. „Nüüd tundub, et ta on segatud ka reetmisesse ning teie nõbu... ” ta osutas oma töntsaka sõrmega Nickile „...oli osaline vandenõus!”
„Püha Neitsi on populaarne kangelanna, milord,” sõnas Anstruther innukalt. „Räägitakse, et ta röövib rikkaid, et vaeseid toita.”
Hawkesbury uratas. „Te olete liiga palju muinasjutte lugenud, Anstruther! See naine ei ole midagi muud kui üks tavaline kurjategija.” Ta viskas rikutud sule lauale ning nõjatus ettepoole, põrnitsedes tigedalt Nicki. „Mul ei ole teie üle mingit ametlikku võimu, Falconer, kuid ma tahaksin teile soovitada, mida edasi teha. Teil on sõjaväest natuke puhkust saada, kas pole? Väga hea!” lisas ta, kui Nick süngelt noogutas. „See tähendab, et te lähete Yorkshire’i ja otsite selle Püha Neitsi üles. Te ju tunnete natuke hertsog Cole’i, või kuidas?”
„Me käisime koos Etonis,” kinnitas Nick.
„Suurepärane. Ta korraldab järgmisel kuul oma Yorkshire’ mõisas peo, nagu ma kuulnud olen. Teie olete üks külalistest. Cole’i ja selle pätiplika vahel peab mingi seos olema, kuna tema mõisa nimi oli naise visiitkaardi taha kirjutatud!”
Nick noogutas. Puhkuse veetmiseks oli palju hullemaid viise kui heldekäelisuse poolest tuntud Cole’i hertsogi ja hertsoginna külaline olla ning lord Hawkesbury soovitus oli samahästi kui käsk.
„Kas te tahate öelda, et Charles Cole võib olla seotud kuritegeliku vandenõuga, söör?” uuris ta.
„Kindlasti mitte!” Hawkesbury köhatas hääle puhtaks. „Te võite teda usaldada. See naissoost teisitimõtleja irvitab meie üle kõikide nende paabulindude ja visiitkaartide ning aadressidega... Häh!” Sulg tema sõrmede vahel prõksatas katki. „Mida varem te ta leiate, Falconer, seda parem. Otsige ta üles ja andke mulle teada. Ma panen ta rääkima ning poon siis üles.”
Nick kergitas kulmu. „Teda ootab kindlasti aus kohtumõistmine, milord...”
„Võimalik!” katkestas Hawkesbury teda. „Ma laseks ta parem maha. Praegu on sõjaaeg. Riik tuleb sellistest mässule õhutavatest mõjutustest vabastada, Falconer.” Ta põrnitses oma liivakarva kulmude alt Anstrutherit. „Populaarne kangelanna, no tõepoolest. Häh! Millise paari te moodustate. See on teie segadus, Falconer. Teie peate selle lahendama. Anstruther võib teiega kaasa tulla. Ta võib kasulikuks osutuda, kui ta oma sõgedast armumisest sellesse... sellesse naissoost Robin Hoodi üle saab!”
„Mida me siis teeme, söör?” küsis Anstruther Nicki käest, kui nad lord Hawkesbury juurest lahkusid ning jahedasse Londoni hommikusse astusid.
Nick naeris. „Sa kuulsid siseministrit, Anstruther. Me läheme Yorkshire’i, otsime Püha Neitsi üles ja anname lord Hawkesburyle teada. „Ta sunnib tüdruku rääkima ning poob ta seejärel üles,” ütles Nick kuivalt.
Anstruther vaatas talle otsa. „Teie kohtusite selle naisega, söör. Mida te temast arvate?”
Nick mõtles tollele tüdrukule Kanas ja Raisakotkas. Ta oli temale peaaegu kogu öö mõelnud, meenutades naise võrgutavat suudlust ning vihates seda, kuidas, vaatamata sellele, et kõik tõendid naise reeturlikkusele viitasid, põles ta keha endiselt ihast tema järele.
Ta surus hambad kokku. „Ma arvan, et ta peab olema kogu kuningriigi kõige kavalam šarlatan, Anstruther,” vastas ta, „ja ta on mind lollitanud. Nüüd on siis minu kord. Mulle pakub suurt naudingut Pühale Neitsile jahti pidada.”
Esimene peatükk
Yorkshire, juuni 1805
Sinine käoking – oht on lähedal
Mõnikord tabas luupainaja naist keset sügavaimat pimedust ning ta ärkas üles külma ja värisevana, otsides lohutust küünlavalgusest. Siis aga – nagu praegu – tabas see teda ootamatult, üllatades tunnil enne päikesetõusu, kui suvevalgus oli mööda kardinaääri juba sisse hiilima hakanud.
Ta hakkas surema. Ta ei saanud hingata. Köis, millega ta vankri külge oli seotud, oli ta randmed valusalt ära hõõrunud ning ta jalad valutasid väljakannatamatult peale neid pikki, konarlikke miile. Ta kuulis, kuidas vankrirataste kolin tema peas vastu kajas. Tema seelik oli räbalateks rebenenud ning vorbid katsid risti-rästi tema reisi, millel Rashleigh kaarikult tema poole kummardudes oma piitsal kiiresti käia oli lasknud, naerdes, kui naine mudas taarus. Mees oli vandunud, et karistab teda selle eest, et ta terve tee Venemaalt Inglismaale merehaige oli olnud. See oli mehe kättemaks, sest ta oli naist tahtnud – oli tahtnud kahtlemata terve reisi naisega voodis veeta – ja selle asemel, et meest rahuldada, oli naine tema plaanid oma haigusega hoopis nurja ajanud. Mees oli öelnud, et jälestab teda.
Oli talv ning tee oli väga halb. Ta paljad jalad olid külmast sinised, käed tuimad ja randmed lõhki. Ning tema mõtteis oli mõrv. Kui Rashleigh annaks talle väiksemagi võimaluse, kui tekiks üksainus hooletu hetk, mil mehe tähelepanu oleks mujal, siis ta tapaks ta. Nii lihtne see oligi.
Kuid seda hetke ei tulnud kunagi. Tema unenäos oli olemas peaaegu väljakannatamatu viha, masendus ja valu, kuid mitte kunagi lunastust ega vabanemist. Lõputu pimedus laius tema ees ilma igasuguse põgenemislootuseta. Ta oli ori, ei midagi rohkemat kui omand. Ta oli igavesti lõksus.
Mari virgus. Luupainaja kadus. Ta lamas oma Peacock Oakis asuva maja suures voodis. Väljas oli valge ning alumisel korrusel olid teenijad juba ärkvel ja töötasid. Ta kuulis nende ringi liikumisest tekkivat summutatud heli. Jane toob talle üsna pea hommikutee üles. Kohe-kohe koputab ta magamistoa uksele, lobisedes kardinaid eest tõmmates ja päikesepaistet sisse lastes rõõmsalt sellest, kui ilus ilm väljas on.
Ukse tagant kostis portselani klõbinat, seejärel Jane’i koputus ning samad sõnad, mida ta iga päev ütles: „Tere hommikust, proua!”
Mari oli alati arvanud, et Jane’il on imeline võime alati rõõmsameelne olla. Isegi kõige süngematel talvehommikutel, kui lumi oli aknalauale kuhjunud ning külm tuul korstnast sisse puhus, ütles ta, et päeva peale läheb ilusamaks. Jane oli nende majapidajanna ning juhtis Peacock Cottage’it koos teenijatüdrukuga, kes kõiki töid tegi, ning meistrimehest aednikuga, kes oli üks morn Yorkshire’i mees nimega Frank. Frank oli Jane’i nõbu ning vastupidiselt naise lobisemishimule oli mees väga napisõnaline.
„Milline imeline hommik, proua!” Jane oli teekandiku ettevaatlikult öökapile asetanud ning läks akendelt kardinaid eest ära tõmbama. „Ideaalne tema hiilguse aiapeo ja sellele järgneva balli jaoks.”
„Ma loodan ka,” lausus Mari. Ta tõusis istukile ning sirutas käe õlasalli järele. Jane kallas väikesest portselankannust teed. See oli aromaatne ja kange, just selline nagu Marile meeldis. Kange tee oli tõeline Yorkshire’i tava, oli Jane uhkelt öelnud, kui Mari oli talle oma eelistustest rääkinud. Kuid Jane ei teadnud seda, et Mari maitse-eelistus oli välja kujunenud juba mitu aastat tagasi Venemaal, kus musta teed oli nii kangelt joodud, et Mari arvates oleks see isegi Jane’i jaoks liig olnud.
Tassi kõrval oli kiri ning selle kõrval kolme päeva tagune Times. Uudised jõudsid Peacock Oaksi natuke hiljem kui mujale, kuid sellel ei olnud erilist tähtsust. Maaelu kulges Yorkshire’i selles osas päevast päeva omasoodu, ilma eriliste muutuste või muudatusteta ning just seda Mari sooviski.
„Ma kartsin eile õhtul, et tuleb torm, mis kõik lilled ära lõhub,” ütles Mari nüüd, „ja kogu meie töö ja vaev oleks olnud rikutud.”
„Mitte midagi sellist,” vastas Jane kindlalt. „Aed näeb imeilus välja, proua. Te valisite tema hiilguse jaoks välja nii palju kauneid lilli! Härra Osborne oleks nii uhke selle üle, kuidas te tema tööd jätkate.” Tema pilk liikus Mari voodi kõrval