soojale ilmale vaatamata mässis Mari justkui lohutust otsides endale käed ümber. Ta tunnetas õhus midagi pahatahtlikku. Keegi jälgis – ja ootas.
Kiri oli teda rahutuks teinud. Muidugi, see oli ju loomulik. Kui ta nüüd selle üle järele mõtles, sai ta aru, et selle ajastus ei saanud juhuslik olla, saabudes nii vahetult peale Rashleigh’ surma. Mees pidi olema veel kellelegi tema asukohast rääkinud. Luupainaja ei olnud siiski veel möödas. Ta oleks pidanud seda teadma. Ta oleks pidanud teadma, et põgenenud ori peab pidevalt edasi liikuma.
Ta aimas, mis järgmise asjana juhtub. Saabub järgmine kiri, milles nõutakse vaikimise eest raha, ning tal tuli otsustada, mida sel juhul ette võtta. Väljapressijatele ja jõhkarditele järele anda ei olnud kunagi tema stiil olnud, kuigi ta kahtles, kas tal üldse kunagi oma minevikust vabaneda õnnestub. Loomulikult ei saa ta seda kunagi unustada, kuid ta võiks proovida sellega elada, kanda oma minevikutaaka, hoida saladust. Kui vaid ei oleks teisi, kes seda talle nii agaralt meelde tuletavad...
Ta raputas end kergelt. Sellised meeleheitehood ei olnud üldse tema moodi. Ta tundis end enne eesootavat uue aia avamist ning muidugi ka kohustuslikku seltsimist hertsoginna külalistega natuke rahutult. Talle ei meeldinud suured seltskondlikud üritused. Ning siis veel see Jane’i jutt nendest Pühadest Neitsitest. Ei olnud midagi kuulda sellest, et võimuorganid oleks selle kamba naissoost desperaadode identifitseerimisele lähemale jõudnud, kes vahetevahel terroriseerisid rikkaid ja ihneid, et vaeste ja puudustkannatavate elu natuke paremaks muuta.
Ja see kiri... Noh, tal tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, mis edasi saab. Hester aitab teda. Nad aitasid alati teineteist. Hester ja Laura olid ainukesed, kes kõiki tema saladusi teadsid.
Otsusekindla sammuga läks Mari üle toa ning helistas kella, et Jane tuleks ja tal riietuda aitaks. Ees oli ootamas ilus päev. Uut aeda saadab tohutu menu, hertsoginna külalised on sobivalt lugupidavad ning pärast seda läheb elu Peacock Oakis samasuguse rahuliku rutiiniga edasi, nagu see juba paar viimast aastat kestnud oli. Sellele vaatamata tundis Mari kõhedust.
Keegi oli tulemas. Ta tajus seda. Keegi ohtlik.
Teine peatükk
Jänesekapsas – salajane arm
„Minu meelest on kõik suurepäraselt korda läinud,” lausus Laura Cole hiljem samal päeval. Ta võttis Mari käe alt kinni ning nad jalutasid mööda metsaga kaetud mäenõlva edasi, möödusid samblaste varjatud soppidega kaskaadist ja leinapajudega ümbritsetud purskkaevust ning suundusid maja taga asuvate sümmeetriliste aedade poole. Cole Court hõõgus kahvatult õhtuse päikese paistel.
„Ma olen nii väsinud,” ütles Laura nägu krimpsutades. „Ja mu jalad valutavad. Need kuldsed kingad olid tänase ürituse jaoks täiesti vale valik! Aga,” ta pigistas Mari kätt, „ma tänan sind, mu kallis Mari, sest kogu üritus on olnud võrratu!”
„Mul on hea meel, et sa seda nautisid,” vastas Mari ja heitis pilgu sõbrannale. „Mis sellesse puutub, Laura, siis sa oled ise ka üsna palju vaeva näinud, kõiki oma külalisi lõbustades. Ma ei kadesta sind selles suhtes. Vahetaks selle iga kell taimede vastu.”
„Oh, mõned meie külalised on olnud kohutavad,” nõustus Laura. „Nii ebaviisakad! Ma kuulsin, kuidas leedi Faye sind väikeseks käsitööliseks nimetas, Mari. Milline mürgine ja üleolev kärnkonn see naine on. Ning siis lükkas ta vaest Lydiat terve päev John Teague’i käte vahele, kuigi mees ei tahtnud teha muud, kui Hesteriga rääkida.” Laura vaatas ringi. „Kus Hester on? Kas ta on juba koju läinud?”
„Sa tead ju, et tal võtab balliks valmistumine mitu tundi aega,” vastas Mari.
„Niisutab oma alusseelikuid ilmselt,” sõnas Laura. Tema rahulikule näole ilmus üleannetu naeratus. „Oh, milline õelus ma olen. Sa tead, et ma armastan Hesterit väga, kuid see kleit, mida ta eelmisel nädalal leedi Norrise juures kandis, oli peaaegu sündsusetu. Kas sa ei saaks temaga rääkida, Mari?”
„Ei,” vastas Mari. „Ma ei ole tema ema.” Ta naeris. „Ma olen proovinud, Laura, kuid sa tead, et Hester teeb nii, nagu ise paremaks peab.”
„Ilmselt küll,” sõnas Laura ohates. Ta jäi seisma, et imetleda roose, mis kasvasid vana, kahvatupunastest tellistest laotud aiamüüri ääres. „Frank ütles, et sa kasvatasid need roosid vana maja aias olnud juurikatest. Kas nad on väga vanad?”
„Sadu aastaid,” vastas Mari.
„Nad näevad koos lavendliga nii ilusad välja,” ütles Laura. „Minu enda väike aiake!”
Mari naeratas, nähes Cole’i hertsoginnat mängimas, nagu tal oleks väike aed, samal ajal kui nende ümber laius aakrite kaupa Cole Courtile kuuluvat maad. Ta oli Laurat esimest korda kohanud Skiptoni aiandusühingus ning Laura oli endale kiiresti pähe võtnud, et Mari võiks aidata Cole Courti aedu ümber kujundada. Mari oli asjatult protestinud, et ta ei ole hertsoginna jaoks piisavalt hea ning et nii kallite aedade ümberkujundamine oleks väljakutse ka palju kogenenumale aednikule. Laura oli kõike hertsoginnalikult ignoreerides otsustanud, et ta tahab nii Mari kavandeid kui ka tema sõprust ning temaga ei vaieldud. Laura oli nii meeldiv ja üldse mitte snooblik, mis sageli kõrgema seisusega kaasas käis, et Mari avastas, et ei suutnud talle ära öelda. Ja nii oligi Laura ta ära veennud ning nad olid kaks aastat koos plaanide kallal töötanud. Nüüdseks olid nad vaatamata Mari reserveeritusele väga head sõbrad. Ta teadis, et inimesi endale lähedale lubada oli ohtlik ning Cole’i hertsoginna protežeeks olemine tõmbas liiga palju tähelepanu, mida ta ei ihanud. Ta oli selle mõju täna näinud. Terves krahvkonnas võeti Cole’i hertsoginnast mõõtu ja nüüd, kus Laura Cole’il oli uus aed, tahtsid seda ka kõik teised, nõudes häälekalt tema kavandeid.
„Seal on leedi Craven,” ütles Laura lehvitades. „Ta ütles mulle, et tahab sind paluda, et sa talle Levens Parkis sõlmaia ja maitsetaimede terrassi kujundaksid.”
Mari noogutas kurblikult. „Lord Broughton juba tuli minu juurde sarnase jutuga, nagu ka proua Napier ja leedi Jane Spring.”
„Kõik räägivad sinust,” ütles Laura. „Nad peavad sind väga andekaks.”
„Nad on väga lahked,” lausus Mari. „Ma olin kindel, et pärsia paradiisi purskkaev ei hakka tööle ning et kõiki viljapuid ründavad lehetäid ja need surevad.”
„Sa oled liiga tagasihoidlik või siis hoopis liiga pessimistlik,” ütles Laura. Ta vaatas sõbrannat ning ohkas. „Anna andeks, Mari. Mõnikord ma unustan ära, et sa ei soovi seltskonda ning et sa valisid Peacock Oaki oma elukohaks just seetõttu, et seal nii vaikne on.”
„Jah,” vastas Mari ja naeris. „See oli enne seda, kui sina siia elama tagasi tulid! Advokaat lausa rõhutas mulle seda, et tegemist on paraja kolkaga, kus mitte kunagi midagi ei toimu! Minu meelest kõlas see ideaalselt – enne kui sina saabusid!”
Nad naersid koos. „Nojah.” Laura häälde sigines nüüd natuke kibedust. „Ma oleks võinud ju minna tagasi näiteks Buckinghamshire’sse, Norfolki või Surreysse, või siis mõnda teise Cole’idele kuuluvasse majja, kuid ma eelistasin Yorkshire’d, sest see oli kaugeim koht, kuhu ma Charlesi juurest minna sain.”
„Oh, Laura!” Mari pani käe tema omale. „Kas asi on tõesti nii halb?”
„Olla lootusetult armunud omaenese abikaasasse ja teada, et mees sinu tunnetele samaga ei vasta?” Laura noogutas. „Jah, asi on tõesti nii halb. Ning nüüd, kus Charles on suveks siia minu juurde tulnud, on see veel hullem.”
„Mul on kahju,” sõnas Mari. „Kuna ma ise abielus olnud ei ole, siis ma ei tea, mida see tähendab, kuid ma tunnen sulle kaasa.”
„Kuss!” Laura vaatas ringi. „Keegi võib sind kuulda ning mis siis auväärsest proua Osborne’ist saab?”
„Jälle suures hädas ilmselt,” vastas Mari. Ta heitis pilgu talli torni seinale kinnitatud kellale. Selle kohal seisis tuulevaikuses liikumatult rauast tahutud maanteeröövli kujuline tuulelipp. Mari raputas seda nähes