arvas, et tüdruk oli palunud Rashleigh’l endale mõni minut valmisseadmiseks aega anda, enne kui mees tema voodisse läheb. Ta tõusis püsti. Oli aeg oma nõo pidu ära rikkuda. Ta hakkas kindla kavatsusega Rashleigh’ poole minema.
Rashleigh tõstis pilgu ning nende silmad kohtusid. Tükk aega vaatasid nad teineteisele otsa, siis pööras Rashleigh järsult kõrvale ning kiirustas sõnagi lausumata välja. Kõrtsi uks raksatas hingedel, kui mehe järel kinni langes. Küünlad võbisesid tuule käes ning pooled neist kustusid. Mehed vandusid, kui pimeduses oma joogid ümber ajasid. Nick läks komistades üle ruumi ning leidis tee ukse juurde. Ta ei kavatsenud lasta Rashleigh’l nüüd minema pääseda.
Majadevaheline käik oli kottpime. Kõrtsi silt kiikus ning kriiksus tugevneva tuule käes. Nick peatus, et silmad pimedusega kohaneksid. Ta kuulatas pingsalt, kuid ei kuulnud mingisugust liikumist. Ta ei teadnud, mis suunas Rashleigh läinud oli, kuid ta oli otsustanud mehe leida ning Hawkesbury süüdistustega vastamisi seada, enne kui Rashleigh ta käest plehku paneb ja selle väikese teenistusvalmis libuga voodis püherdama hakkab.
Siis nägi ta rentslis tänava lõpus, kus kitsas läbipääs sõiduteega ühines, mingit kuma. Tal jäi hing kinni. Ta pööras ringi, tõmbas kõrtsiukse hooga lahti ning hüüdis sisse: „Tooge valgust!”
Majaperemees kiirustas tema käsku täites välja, lõõmav tõrvik käes. Nick nägi hõbedast keepi, mis oli nüüd rentslisodist määrdunud, tõrvikuvalguses eredalt säramas.
Kliendid valgusid probleeme haistes õlletoast välja. Süüdati veel üks latern, mis valgustas maas lamavat Rashleigh’d. Tema näovärv oli laiali läinud ning parukas viltu peas. Üks käsi oli välja sirutatud, justkui haarates millegi järele, mis ta käest minema oli lipsanud. Nick nägi mehe ribide vahel nuga. See oli käepidemeni sisse torgatud. Tema kõrval lebas blond parukas ning must sametmask.
Nicki vaimusilma ette kerkisid kujutlused Annast, lamamas tema nõo asemel selles rentslis, lõtv, murtud, elust tühjaks jooksnud. Ta nägi, kuidas naise siniseid silmi varjutas surm ning tundis tuttavat süü- ja iiveldustunde lainet endast üle tormavat. Kogu oma tahtejõudu kokku võttes suutis ta need mõtted endal peast peletada ning vaatas tundetult oma nõo elutut keha. Rashleigh näis surnult nii ebaväärikas. Tema nägu oli kortsus ja sisselangenud. Ta paistis nõrk, liiderlik ja haletsusväärne. Nick kuulas oma südant, kuid ei leidnud sealt kurbuse varjugi. Maailm oli ilma krahv Rashleigh’ta palju parem koht.
Tuul liigutas Rashleigh’ hõbedast keepi ning ka paberitükki, mis mehe sõrmede vahele surutud oli. See pääses vabaks ning Nick kummardus, et see üles võtta. See oli visiitkaart, millele oli trükitud kuldne uhkeldav paabulind. Nick kortsutas kulmu. Ta oli sellist kujundit varem näinud. See sarnanes tema kunagise koolikaaslase Charlesi, Cole’i hertsogi vapiga. Ta keeras paberi ringi. Kaardi tagumisele küljele oli kirjutatud Peacock Oak, maavaldus Yorkshires, kus Charlesil oli maamaja.
Nick nägi kõrtsiteenrit rahvahulga ees seismas, nägu võbeleva valguse käes kõhn ja hirmunud. Ta läks mehe juurde.
„Te seisite lord Rashleigh lähedal, kui ta ühe tüdrukuga rääkis,” lausus ta. „Kas te kuulsite midagi, mis nad ütlesid?”
„Kas te olete politseist?” küsis teener nõudlikult.
Nick mõtles, mida lord Hawkesbury sellest segadusest arvaks. „Peaaegu,” vastas ta.
Mees raputas pead. Tema ülahuulel pärlendas hirmuhigi, mille ta varrukaga ära pühkis. „Ta küsis, kas on mõni koht, kus nad saaksid rääkida ja naine käskis tal paar minutit oodata ning siis endale mööda seda tänavat järgneda. See oli kõik.”
Nick sirutas välja käe kaardiga, millel oli kuldne paabulind. „Kas te olete seda varem näinud?” küsis ta nõudlikult.
Kõrtsiteener tõstis kaardi valguse poole ning vaatas seda lähemalt. Siis tõmbus ta kohkunult eemale ning surus paberi Nicki kätte tagasi. Ta heitis hirmunud pilgu üle õla.
„See on Pühade Neitsite visiitkaart!” Ta vaatas Nickile umbuskliku pilguga otsa. „Kas te ei ole seda varem näinud, söör? Sellest on kõikides lehtedes kirjutatud. Pühad Neitsid jätavad selle endast oma ohvreid röövides maha!”
Sisin läbis rahvahulka, kummaline hirmu ja ärevusega segunenud häältekuma, sest oli ainult üks Püha Neitsi ning see oli kõige kurikuulsam naissoost maanteeröövel kogu riigis. Kõik teadsid tema nime. Mitte keegi ei vajanud selgitust.
Nick ajas selja sirgu. „Noh, olgu ma neetud,” lausus ta vaikselt.
Ta mäletas tüdruku huulte puudutust enda omade vastas. Ta oli meest suudelnud nagu ingel. Mõelda naisest kui kurjategijast ja mõrtsukast oli Nicki jaoks ühtaegu nii šokeeriv kui ka uskumatu. See tundus võimatu olevat. Ta oli teda ausaks pidanud ning isegi nüüd ütles mingi sügav ja põikpäine hääl tema sees, et naine ei saanud olla see, kes Rashleigh’ tappis, vaatamata sellele, et tõendid selle kohta otse ta silme ees olid. See parukas, mask, nuga... Ning tema nõo elutu keha, mis meenutas talle nii teravalt ja südantlõhestavalt Annat...
Ta mõtles veidrast pingest, mida ta tüdruku juures tajunud oli, kui Rashleigh uksest sisse oli astunud. Ta oli krahvi ära tundnud. Võib-olla oli ta isegi meest tundnud. Naine oli Nickile öelnud, et ta ootab kedagi ja see keegi pidi olema Rashleigh ise. Kõik naise selleõhtused teod pidid olema ette planeeritud. Ta oli Rashleigh’d väljas luuranud, et mees siis külmavereliselt tappa.
„Kas ma kutsun öövahi, söör?” Majaomanik seisis tema õla kõrval, nägu hämara valguse paistel pinev ja higine. „Äri jaoks on selline asi äärmiselt sant.” Ta nägi Nicki ilmet ja lisas kiiresti: „Kohutav tragöödia, söör. Kas ta oli teie sõber?”
„Ei,” vastas Nick. „Mitte mu sõber. Kuid ta oli minu nõbu.”
Majaomanik heitis talle uudishimuliku pilgu, enne kui baariteenijale märku andis, et too öövahi järele läheks. Nick teadis, et ta peaks minema otse lord Hawkesbury juurde ja talle juhtunust rääkima, kuid ta jäi veel natukeseks paigale, silmad uurimas tänavate rägastikku, mis pimedusse looklesid. Tal oli veider tunne, nagu hõljuks õhus endiselt lillede nõrk hõng. Korraks arvas ta lisaks pea kohal kriiksuvale kõrtsisildile kuulvat ka naise kontsade klõbinat ning nägi üht kogu pimedusse kaduvat. Ta teadis, et nüüd ei leia ta tüdrukut enam kunagi.
Uudis mõrvast levis rahva hulgas kulutulena. Inimesed kogunesid omavahel sosinal rääkides tänava otsa, et rentslis lamava kurikuulsa lord Rashleigh’ surnukeha lähemalt näha. Ning neid sosinaid läbisid sõnad „See oli Püha Neitsi. Ta oli siin. Tema tegi seda, see oli tema...”
Lord Hawkesbury ei olnud rahul.
Kui Nick ja Dexter Anstruther järgmisel hommikul tema juurde kiirustasid, oli ta silmanähtavalt halvas tujus.
„See on üks kohutav tohuvabohu, Falconer,” röögatas Hawkesbury toolil tahapoole nõjatudes ja sõrmeotsi kokku pannes. „Mõrv ja mässule õhutamine Londoni tänavatel, kogu pealinn selle hulkurist kurjategija tegude tõttu üles ärritatud! Sellest kirjutatakse kõigis hommikustes ajalehtedes. Nad kohtlevad teda nagu kangelannat, kes vabastas terve riigi sellisest saastast nagu Rashleigh. Sellepärast ma teid Rashleigh’iga rääkima saatsingi, et sellist intsidenti ennetada. Selle asemel veedate teie koos Püha Neitsiga kõrtsis lõbusa pooltunni ning lasete tal siis minema kõndida ja oma nõo surnuks pussitada!”
„Enam-vähem nii see oli, milord,” vastas Nick nägu krimpsutades. Ta mõtles endamisi, et Hawkesbury leebe ilme ei sobinud üldse kokku tema koleerilise meelelaadiga. „Kuid kuna seal oli päris kindlasti terve rida inimesi, kes mu nõbu mõrvata tahtsid, ei oleks me osanud ette näha seda, et üks nende hulgast võiks kuulus maanteeröövel olla.”
„Te ei tundnud seda kuulsat maanteeröövlit isegi siis ära, kui ta teil nina all oli,” torises Hawkesbury, tõmmates enda poole Nicki eelmisel ööl kirjutatud aruannet. „Kuigi ta oli libu, nagu ma aru saan.” Ta tõstis pilgu. „Kui vana te olete, Falconer? Kolmkümmend kaks? Te tundute olevat naiivne nagu titt!”
Anstruther