kõigepealt peame midagi sööma.”
Leppisime kokku, et kohtume Barney’s Beanery söögikoha juures. See on lähedal, odav ja kentsakas. Mulle meeldib selle ajalugu. Siin käisid omal ajal sellised kuulsused nagu Janis Joplin ja Jim Morrison. Samuti oli see varem peatuspaigaks kolkaküla maakatele. Nüüd kohtab neid seal vähem, kuna koht asub Boys’ Towni keskmes, mida teatakse ka kui Lääne-Hollywoodi.
Kui ma kohale jõudsin, leidsin Michy juba akna alt istumast – friikartulite ja kanatiibade korvike nina ees.
Jõudsin vaevalt istet võtta, kui ta ettepoole nõjatus ja vaikse, kuid pineva häälega rääkima hakkas. „Sa oled juba kuulnud sellest, et Kanjoni Mõrtsukas on võmm Dale Pearson, eks?” Noogutasin. „Kas oled temaga kunagi kohtumajas kokku põrganud?”
„Ei ole. Päris veider mõelda, et see võmm oli.”
„Räägitakse, et tegemist oli lugupeetud inimesega.”
Pööritasin silmi. „Nad ütlevad seda alati, kui politseinik vahele jääb.”
Michelle mühatas. „Ei ütle alati.”
„Ütlevad küll. Igatahes oli ta väidetavalt Chloe’i kavaler...”
Michelle noogutas. „Ma kuulsin, et nad olevat kohtunud sel ajal, kui mees tema murdvarguse juhtumiga tegelema hakkas.”
Tegin kanatiivale lõpu peale ja pühkisin suu puhtaks. „Kuidagi kõhe mõelda, et ta kuriteoohvriga käima hakkas, kas sa ei arva?”
Michelle põrnitses mind. „Ma arvaksin, et seda juhtub pidevalt. Võmmid, tuletõrjujad – nad tulevad sulle appi ja päästavad su ning...”
„Seda ei juhtu pidevalt.”
„Mida iganes. Ja mis siis sellest? Ta ei olnud ju abielus ega midagi. Kust mujalt ta siis veel naisi leidma peaks?”
Sirutasin käe järgmise kanatiiva järele. „Baarist. Kus ta saaks juua end purju ja kasutada oma halba hindamisoskust nagu ülejäänud meist.”
Michy heitis mulle surmtõsise pilgu ja läks oma jutuga edasi. „Räägitakse, et ta pussitas Chloe’it rindu ja Paige’i selga. Mõned naabrid kuulsid teda sel õhtul Chloe’iga tülitsemas, mistõttu politsei arvab, et mees pussitas naist tüli käigus ja pidi seejärel Paige’ist vabanema.”
„Ei oskaks arvatagi, et võmm võib nii räpakas olla...”
„Tegemist oli tüli, mitte plaanipärase tegutsemisega.”
Kehitasin õlgu. „Arvata võib. Kas nende majas turvakaamerat ei ole?”
Michelle viskas friikartuli suhu. „Ma kahtlen selles. Arvestades seda, mida ma uudistes nägin, on tegemist lihtsalt ühe räämas väikese kohaga. Välised koridorid, avatud varikatus.”
Lühidalt öeldes, suuresti sarnane minu omaga.
Michelle vaatas söögikohas ringi, kallutas end seejärel ja asetas mõlemad käed laua peale enda ette. „Sa pead selle võtma. See on juhtum, mida me oodanud oleme, Sam. See toob kaasa tohutul määral avalikkuse tähelepanu ja viib meid suurte meeste liigasse. Ja pealegi toob see meile sisse ühe korraliku summa...”
„Võmmidel ei ole raha ja tema semud ei hakka tegema korjandust mehe jaoks, kes oma tüdruksõbra mõrvas.”
„Ma vean kihla, et tal on piisavalt raha sinu palkamiseks. Ja kui ta ka tühjaks jookseb, peab kohus sind advokaadiks määrama. Ole nüüd, Sam. See ei ole ju raketiteadus. Kõik pooled võidavad.”
Ma olin kõigele sellele juba mõelda jõudnud. Kuid meepurgis oli siiski üks tõrvatilk.
„Ta ei palkaks mind eales. Kõik teavad, et ma võmme ei salli...”
„Just sellepärast ta peakski sind tahtma. Lisab talle usutavust.”
Ma polnud kindel, et ka tema asja sedasi näeks, kuid ausalt öeldes ei olnud ma endiselt veel otsustanud, kas ma seda juhtumit üldse tahan. Raputasin pead. „Ta ei läheks selle peale välja...”
„Aga võib. Sind saadab kohtutes tuntud maine. Ta on raudselt sinust kuulnud.”
„Selles minu point seisnebki. Milleks valida endale võmmivihkajast advokaat...”
Michelle haaras mul käsivarrest. „Sam, sa ei ole maksnud mulle juba kaks kuud, elekter lülitatakse kohe varsti välja ja me oleme üürimaksega hiljaks jäänud.”
Ma ohkasin. Tal on õigus. Ma noppisin viimased friikartulid ja noogutasin vägagi vastumeelselt. „Ma üritan. Kuid ära hakka veel mingeid ebavajalikke arveid tasuma. See on parimal juhul vaid lootustandev ettevõtmine.”
„Tore.” Michelle nõjatus tagasi. „Pealegi võib olla võimalik, et ta polegi süüdi.”
Ma naersin nii kõvasti, et pidin friikartuli käest panema.
Läksin tol õhtul voodisse vastuolulise tundega, kas võtta Pearsoni juhtum käsile või mitte. Kui asjad läheksid selliselt, nagu uudistes räägiti, rebib vandekohus mehe nii väikesteks tükkideks, et isegi mahamatmiseks ei jääks midagi järele.
Ja isegi kui ma juhtumi võtaksin, siis kuidas ma Dale Pearsonile läheneksin? Esmaspäeva hommikul tööle sõites püüdsin välja mõelda mingisugust sissejuhatust. Kuid kõik, mille peale tulla suutsin, kõlas nagu odav külgelöömine: „Ma tean, et mul on võmmivihkaja maine, kuid sinu puhul on asi teisiti...” Või võlts pugemine: „Sa oled tõenäoliselt kuulnud, et mul ei ole politseinike vastu just eriliselt sooje tundeid, kuid tegelikult olen ma sügav austaja. Sina oled üks heade hulgast...” Ja seda tean ma... kuidas? Kontorisse jõudes proovisin endiselt välja mõelda mõnda lauset, mis poleks ajanud mind naerma – või öökima.
Kui uksest sisse astusin, kutsus Michelle mind viibates enda arvuti juurde. „Pearsoni võib ära unustada. Ta on juba võetud.” Michelle osutas uudistelõigule.
Lugesin üle ta õla. „51-aastane erru läinud Los Angelese politsei uurija Dale Pearson, kes on kuulutatud Chloe Monahani ja Paige Avneri topeltmõrvas kahtlustatavaks, on teadaolevalt kohtunud oma endisest politseiametnikust kaitsja Errol Messingeriga. Messinger on võtnud politseiametnike esindamise enda elukutseks 2002. aastast alates, mil ta ametist lahkus. Los Angelese advokaat Stuart Holmes, kes on minevikus Messingeriga koos töötanud, ütles: „Antud juhtum on Erroli jaoks igapäevane leib. Ta on Dale Pearsoni jaoks täpselt õige kaitsja.” Ringkonnaprokurör Skip Whitmer on väitnud, et nad vaevad tõendeid ja lõplik otsus selle kohta, millist karistust taotlema hakatakse, tehakse nädala lõpuks.”
Messinger. Seda oli arvata. Ta oli võrukaeltest võmmide peale iga kell väljas. Ja muidugi oli teda sealsamas ergutamas ka tema sabarakuke Stuart Holmes, kes lootis antud juhtumis tema asetäitjaks saada. „Kuidas suutis Holmes nii pikka aega Messingeri tagumikku mitte lakkuda, et see sõnavõtt anda?”
Michelle tõi kuuldavale lühikese naerupahvaka. „Mõne isehakanud kuulsuse kogemuste kohaselt nõuab see lihtsalt veidi harjutamist.” Ta ohkas. „Nii palju siis meie püüdlustest suurte poiste sekka pääseda.”
Kehitasin õlgu. „Tõenäoliselt nii ongi parem.”
Viis
KUI JÄTTA KÕRVALE avastus, et Kanjoni Mõrtsuka juhtum oli kellegi teise poolt ära näpatud, oli tegemist täiesti tavalise päevaga. Mingil põhjusel olin ma koju jõudes siiski nii väsinud, et suutsin enne voodisse heitmist kana-nuudlisupi üles soojendada veel hädavaevu. Ma lootsin, et suudan mingil moel hommikuni välja vedada ilma järjekordse õudusunenäota. Kuid lootused ei kandnud vilja.
Näen unes, kuidas ma lihanoaga talle rindu äsan – ikka uuesti ja uuesti ja uuesti –, iga hoobi juures hingeldades, kuni mu riided, nägu ja käed saavad verega kaetud. Astun tagasi ja lasen tal kukkuda, hoides libedat ja märga nuga käes. Kuid ta ei kuku. Ta naeratab. See on see sama haiglane irve, mis mu sisemuse