noa välja ja astun tagasi. Ta ei kuku endiselt. Rammestunult ja õhku neelates tõstan uuesti noa, kuid äkitselt ei ulatu ma enam temani. Ta on hiiglaslik. Jõllitan hirmunult tema poole üles. Seepeale haarab ta kiire liigutusega minu käsivartest, tõstab mu üles ja surub vastu seina. Tema käed on kui terasest haaratsid. Ma võitlen, et end vabaks murda, tagudes kontsadega vastu seina. Väänan oma pead edasi ja tagasi ning tunnen kuuma läppunud õhu puhangut. Tema suu avaneb päratuks õõnsaks mustaks auguks ja ma tunnen, kuidas pimedus mind alla hakkab neelama. Püüan nõrkusest ja hirmust kogu jõust karjuda, kuid minust pääseb välja vaid hale nõrk sosin.
Ärkasin üles omaenda koriseva hääle peale, süda pekslemas ja kurk kipitamas. Rullisin ennast selili, ahmides endiselt õhku. Ma uskusin, et unenäod kaovad ajapikku, kui mälestus elavast õudusunenäost hääbub. Kuid nüüdseks on möödunud juba aastaid, aga unenäod jätkuvad praktiliselt igal ööl. Ainult relv on olnud erinev. Olen kasutanud püstolit, klaverikeelt, matšeetet, isegi kirvest. Pole oluline. Alati lõppeb see samamoodi – tema käed klammerdunud ümber minu käsivarte ja mina liikumisvõimetu, kabuhirmus... hukule määratud.
Tõmbusin kägarasse ja värisesin teki all. Minu magamiseks mõeldud lemmik-T-särk, millel naeratas Janis Joplin, oli higist märg. Silmitsesin magamistoa kardinaprao vahelt piiluvat pehmet päikesekuma – trööstivat tükikest reaalsust, mis tuletas meelde, et koletist ei ole. Ma ei pruugi suuta temani ulatuda, kuid tema ei suuda – ei julge – ka minuni ulatuda. Välja arvatud minu unenägudes.
Komberdasin järgmisel hommikul voodist välja väsinu ja uimasena. Pea lõhkus, nagu oleks keegi mulle ora otsaette löönud. Mul läks vaja kolme tassi kohvi, et pea taas selgeks saada. Selleks ajaks, kui hakkasin kontori poole liikuma, oli kell pool kümme. Ma ei salli hiljaksjäämist.
Jooksin trepist alla, hüppasin autosse ja lükkasin võtme süütesse. Beulah ärkas ägisevalt ja aeglaselt ellu. Temaga tegelemine sellistel päevadel nagu täna pani mind karjuda tahtma. Mul oli vaja lennata – või saada kiirus üles nullist sajani vähem kui viie minutiga. Paraku see lihtsalt polnud Beulah’ stiil. Keerasin Beverly Glen Boulevardile, kui Michelle helistas. „Oled sa peaaegu kohal?”
„Peaaegu,” valetasin.
„Astusid just uksest välja, jah?” Michelle tundis mind liigagi hästi. „Tore. Sest sa pead kesklinna minema. Sinu vandekohus on otsusega tagasi.”
Sellest oli möödunud kolm päeva, kui vandekohus Harold Ringeri juhtumit vaagima läks. See ei ole just kõige pikem kaalumisperiood, millega ma vandekohtute puhul kokku olen puutunud, kuid siiski üpris sellele lähedal. „Küll võttis ikka aega.”
„Jah. Ja ma loodan, et nad lõid selle sinu selli risti. Pagana saastaimejast siga. Ära solvu.”
„Ei solvugi. Ma usun, et sinu soov saab täidetud.”
Muuta Ringer natukenegi vastuvõetavamaks tunnistajapinki minekuks oli tähendanud tundidepikkust treenimist. ”Olgu, ma lähen kohtusse.”
Olles rõõmus selle üle, et ei pea Ringerit enam pärast tänast nägema, otsisin oma telefonist välja Steely Dani albumi ja laulsin lugu „Don’t Take Me Alive” kaasa. Kui kohtusse jõudsin, nägin ohvrit Aidan Mandyt istumas pealtvaatajate hulgas koos ohvritest tunnistajate nõustajaga, kes oli ringkonnaprokuratuurist määratud. Ta näis olevat jõuetu, haavatav ja tema kõhetu kere oli küüru vajunud, käed kokkupandult süles. Tema nägemine oli valus. Viipasin kohtuteenrile Jimmyle, et ta mind kinnipidamisruumi laseks.
Ringer tammus oma kongis ringi. Tema kandiline harilikult õhetav nägu oli kaame ja ma märkasin ta otsaees higikirmet. Kongile lähemale astudes nägin, et tema käed värisevad, neelatused on rasked ja hingamine pinnapealne. Vangla oleks ränk katsumus tema jaoks ja ta teadis seda. Ta liikus minu suunas ja haaras trellidest. „Mis sa arvad?”
Seistes nüüd talle lähemal, tundsin ta keha teravat ja rääsunud haisu, mis pani mind pead kõrvale pöörama. Kehitasin õlgu. „Vandekohtu puhul ei või kunagi teada. Aga me tegime kõik, mis suutsime...”
Kohtuteener pistis pea sisse. „Tõmmake otsad kokku. Kohtunik ütles, et oleme alustamiseks valmis.”
Viis minutit hiljem istus Ringer minu kõrval laua taga ja kohtunik lasi vandekohtu sisse kutsuda. Jälgisin nende nägusid, kui nad sisse astusid. Esimees vaatas minu poole ja pööras seejärel kiirelt pilgu kõrvale. Halb märk. Uurisin kohtuniku nägu, kui ta otsust luges, kuid tema ilmest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Ta ulatas kausta kohtuametnikule ja lausus: „Palun süüdistataval püsti tõusta.”
Tõusin ja aitasin Ringeri püsti. Nüüd värises ta juba nii hullusti, et ma võisin kuulda ahelaid ta jalgade ümber kõlisemas.
Kohtuametnik luges vappuva häälega otsuse ette. „Käesoleva juhtumi puhul leiab vandekohus, et süüdistatav Harold Ringer... ei ole süüdi.”
Kohturuumi saabus haudvaikus. Pilgutasin korraks silmi ja jõllitasin kohtuametnikku. Ma pidin olema midagi valesti kuulnud. Seejärel kostis pealtvaatajate seast karjatus: „Ei! Te ei tohi! Te eksite!”
Aidan seisis, nägu punetav, käed eesoleva pingi seljatoele klammerdunud. Pisarad hakkasid mööda ta nägu alla voolama, kui ta vandekohust uskumatu pilguga silmitses. Valupiste läbistas mu südant. Kohtunik nõudis korda ja ohvri advokaat asetas oma käe ümber Aidani õlgade. Ta vajus tagasi oma istmele ja peitis näo kätesse. Vaatasin vandekohtunike poole. Mõned neist näisid tundvat piinlikkust, teised olid kurvad. Kohtunik tänas vandekohtunikke ilma erilise entusiasmita ja ütles, et nad on kohustustest vabastatud. Mõni minut hiljem oli etendus läbi ja kohtusaal tühi.
Ringer oli vahepeal rahunenud ja muutus jälle tagasi sellekssamaks vastumeelseks tegelaseks. Ta vehkis võidukalt rusikaga. „Ma teadsin seda! Ma teadsin, et nad ei usuks eales seda mõttetut pedet!”
Heitsin talle altkulmu pilgu. „Sa ei teadnud seda veel kümme minutit tagasi.”
„Ma olin lihtsalt närvis. Aga ma lausa niitsin jalust nad selle poodiumi peal. Ma olin üks kuradima rokkstaar!”
Hakkasin jälestustundega oma asju kokku panema.
Kohtuteener Jimmy saatis mulle poolehoidva pilgu ja tuli Ringerit tagasi pokri viima. „Minu käes on tema kohturiided. On need tema või sinu omad?”
Mõnikord on mul tulnud anda oma klientidele viisaka välimusega särk või püksid, et vandekohus ei näeks neid nende oranžides tunkedes. Kuid Ringeril olid kaasas enda omad. Hetkel ta neid ei kandnud, sest kui vandekohtul on otsus juba tehtud, ei ole mõtet sellega vaeva näha. „Need on tema omad. On need sul luku taga?” Jimmy noogutas. Mõtlesin hetkeks. „Anna need mulle. Viin need Twin Towersisse ja panen tema ülejäänud asjade hulka. Kas ta lastakse täna välja?”
„Jaa. Peaks välja saama kella viie paiku või nii.”
Jimmy talutas Ringeri käsivartpidi minema. Võtsin oma kohvri ja saatsin oma kliendile peanoogutuse. „Ma lasen jalga. Õnn kaasa.” Tavaliselt korraldaksin ma selles järgus talle kojusõidu, kuid see kaabakas võis minu poolest ka jalutada.
Ringer viskas mulle oma hariliku ninaka muige. „Jaa, tänan.”
Mõni minut hiljem tuli Jimmy tagasi riidepuul rippuvate ülikonnasärgi ja pükstega. Võtsin need kaasa ja asusin Twin Towersi vangla poole teele.
Kohale jõudes andsin riided järelevaataja kätte. Naine võttis need vastu ja ohkas. „Kas ma pean need üle vaatama?”
„Ei. Kohtuteener kandis selle eest juba hoolt. Nendega on korras.” Ta hakkas kilekotti võtma, et asjad sinna sisse panna. Tõstsin käe. „Ärge nähke vaeva. Ta on varsti siin. Ta saab koju.”
Naine kergitas kulmu. „Minu õnnitlused siis. Vist.”
„Jah. Vist küll.”
Kuus
TAGASI KONTORISSE JÕUDNUD, rääkisin Michelle’ile ja Alexile Ringerist.
Alex