ju oledki. Aga ikkagi.” Michelle lasi kuuldavale terava ohke. Seejärel kostis tema postkastist helin. Ta läks oma arvuti juurde ja tõstis käe. „Kuulake seda: „Errol Messinger on teinud avalduse, et tulenevalt tema olemasolevatest kohustustest ei ole tal võimalik Dale Pearsoni juhtumit vastu võtta.”” Michelle vaatas üles. „Võiks arvata, et Messinger oleks seda teadnud, enne kui Dale’iga kohtuma läks.”
Ma muigasin. „Küll ta juba teadiski. Ta püüab lihtsalt head nägu teha. Pearson ütles talle ära.”
Ma pole kindel, kas see võis olla kõigest tagaajamise rõõm – sama loomalik instinkt, mis paneb haarama viimast letile jäänud pluusi, kuigi selle lillakaspruun toon on lihtsalt võigas, sel on puudu üks nööp ja sisimas on ilmselge, et selga ei jõua see mitte kunagi.
Või tundsin ma end pärast Ringeri juhtumit võitmatuna. Aga sel hetkel ma lihtsalt teadsin, et võtan selle asja enda peale. „Kas teil Pearsoni number on?”
Mõlemal läks suu kõrvuni. Alex lõi rusikaga õhku. „Väga hea!”
Kuid kui ma oma kabinetti läksin ja telefoni hargilt tõstsin, hakkasin kahtlema. Ütlesin endale julgustavaid sõnu. Tee see lihtsalt ära. Ikka veel seisin oma akna all ja silmitsesin hoonete vahelt piiluvaid lainetavaid pilvi taevas, kui Michelle sisse helistas. Tema hääl oli tasane. „See on nii veider. Arva ära, kes just helistas. Dale Pearson. Esimene liin.”
„Ma...ee...”
„Võta juba see kõne vastu, Samantha.”
Vahetasin liini. Dale Pearson tutvustas end ja küsis, kas ma tean tema juhtumi kohta. Vastasin, et loomulikult tean. Ta asus otsejoones asja kallale.
„Sooviksin arutada võimalusi seoses minu esindamisega.”
Tema hääl oli sügav ja libe nagu šoti ühelinnaseviski. Sel oli mõjuvõimas tämber, mis kuulus kellelegi, kes oli harjunud käsklusi jagama. Ühtlasi ei olnud see liiga maskuliinselt ülbe ega üleolev, nagu mõne võmmi puhul kohata võib. Siis aga meenutasin endale, et samas püüab ta hetkel end ka parimast küljest näidata.
„Ma kardan, et see pole võimalik, Dale. Mul on hetkel päris korralik töökoormus.” See oli strateegiline lüke juhtpositsiooni säilitamiseks. Kui ma tema juhtumi vastu võtan, peab ta teadma, et tal on vedanud minu saamisega.
„Ma kahtlustasingi seda. Kuid ma arvasin, et vähemalt üritan, enne kui teiste ootelolijatega ühendust võtan, kuna teid soovitas mulle tungivalt keegi, keda ma usaldan.”
Keegi soovitas mind võmmile? See ei saanud küll olla inimene, kes mind hästi tundis. „Kes?”
„Rick Saunders.”
Nüüd ma taipasin. Mul oli kunagi Saundersiga seoses üks juhtum käsil. Ta oli aus politseinik. Kui Saunders tõepoolest üks semudest oli, ei pruugi Pearson ehk kogunisti patune ollagi. Seda oli lihtne järele uurida. Vaatasin oma kalendrit. „Võib-olla astute ülehomme läbi?”
„Selleks ajaks võidakse mind juba vahi alla võtta. Äkki leiate täna mõne aja? Võin tulla mis tahes kellaajal.”
Leppisime kohtumise kokku kella viieks. Läksin välja ja andsin ka Alexile ja Michelle’ile teada. „Ta tuleb kell viis siia. Teie ei pea ootama jääma. Ma olen kindel, et ta ei sööda mu laipa paberihundile.”
Alex mühatas. „Sinu paberihunt on liiga väike.”
Michelle raputas pead. „Ja sina oled vist peast soe, kui arvad, et me sellest ilma kavatseme jääda.”
Seda oli arvata. „Otsi mulle välja kõik, mida Pearsoni kohta leida on. Ja Alex, proovi välja uurida, kas ta on väga lähedane selle Los Angelese politsei uurija Rick Saundersiga.”
Michelle klõpsas paari klahvi oma arvutil. „Olemas. Mine loe.”
Seda polnud just palju. Dale Pearson, viiekümne ühe aastane, kaks korda abielus olnud ja lahutatud. Ei midagi ebatavalist ühe võmmi kohta. Või kohtuadvokaadi kohta. Me oleme kurikuulsalt kehv abielumaterjal. Esimesest abielust on üks tütar, Lisa Milstrom, kes on praegu seitsmeteistkümneaastane. Lõpetanud bakalaureuseõppe California ülikoolis Los Angeleses politoloogia erialal cum laude. Seega ei ole ta alati võmmiks tahtnud saada. Mida iganes ta teha plaanis, läks kõigest vaid aasta taipamiseks, et plaanid ei täitu ja tuleb minna LA-sse politseiametnikuks.
Seal läks tal hästi. Temast sai vaid viie aastaga uurija. See on üpris kiire areng. Enne Hollywoodi jaoskonda sattumist tegi ta tööotsi Rampartis LA lääne- ja lõunaosas.
Ja siis tappis ta kaks naist.
Päev kulges sama aeglaselt, nagu kulgevad kõik need päevad, mille lõppu ära ei jõua oodata. Lugesin läbi kõik hiljutised riiklikud ja ülemkohtu otsused, vastasin mõnedele kirjadele ja palvetasin, et ema mulle ei helistaks.
Kümme minutit pärast kella viit kõlas helin. Michelle rääkis uksetelefoni, mis oli ühtlasi meie ainus turvavarustus. Dale Pearson tutvustas end ja Michelle lasi ta sisse. Olin oma ukse lahti jätnud, et saaksin pealt kuulata tema kohtumist Michelle’i ja Alexiga. Sellest saab alati välja lugeda, kuidas keegi „abisse” suhtub. Kui ta käituks Michelle’i ja Alexiga inetult, oleks tal lips läbi.
Olin teda piltide pealt näinud, mistõttu oskasin midagigi oodata: mõõdukalt atraktiivne, tumepruunid juuksed ja silmad, tihedad kulmud ja jõuline lõualuu. Kuid tegelikus elus nägi ta veelgi parem välja.
Ta oli pikkuse poolest umbes saja kaheksakümne kandis ja heas vormis. Teda ei andnud võrrelda lausa Rob Lowe’i või Colin Farrelliga, kuid ma ütleksin, et tema nägusus võis tuua talle rohkem tähelepanu, kui ta väärt oli. Kuigi Chloe oli temast üle kahekümne aasta noorem, nägin ma külgetõmmet. Nii mulle tundus. Pealegi oli ta ju ikkagi võmm.
Ta tervitas Alexit ja Michelle’i käepigistusega, tutvustas end ja tänas neid selle eest, et nad olid jäänud tööle kauemaks, kui tema uskumuse kohaselt harjumuspärane oleks olnud. „Ma vabandan, et hiljaks jäin. Liiklus oli lihtsalt kohutav siiapoole tulles.”
Seda võis uskuda. Ta elas Valleys – Porter Ranchis, kui täpsem olla –, mis võis sellisel ajal tõeline sabade rivi olla. Astusin oma kabinetist välja ja läksin tema juurde, käsi välja sirutatud. „Samantha Brinkman.”
Soe ja kergelt üllatunud naeratus levis üle tema näo, kui ta mulle käe ulatas. Tema silmade pehmus üllatas mindki. Käepigistus oli tugev, kuid mitte luidmurdev. „Tänan, et minuga kohtuma soostusite, preili Brinkman.”
Ma ei öelnud talle, et ta mind võib sinatada. Esmalt vaadakem, kuidas asjad liiguvad.
„Astuge edasi.”
Seitse
PELGALT JUBA SISSEJUHATUSEST võis välja lugeda, et Dale Pearson ei olnud tavaline grilli-õlle-tüüpi võmm. Tema kahvatusinine nööpidega triiksärk ja mustad viigipüksid väljendasid aupaklikust.
Mees istus minu laua vastas olevale toolile, asetas pahkluu üle põlve ja oli näiliselt rahulik. Kuid tema käed olid klammerdunud teineteise külge, justkui tundes hirmu, et vastasel juhul hakkavad need hoope laiali jagama. Andsin talle lühiülevaate oma kogemustest: lõpetasin kiitusega Loyola Law Schooli õigusinstituudi, töötasin seitse aastat avaliku kaitsja juures, olen tegelenud kahesaja mõrvajuhtumiga ja nii edasi. Dale noogutas, kuid mulle jäi mulje, et minu jutus ei olnud tema jaoks midagi, mida ta juba niigi ei teaks, mistõttu liikusin edasi asja tuumani.
„Kõik, mida te siin räägite, on konfidentsiaalne ja mida rohkem ma tean, seda parem teile. Seega julgustan ma teid olema nii avameelne kui võimalik. Eks?”
Dale noogutas, kuid tema ilme oli valvas. See on üsna tavapärane. Kui palju kordi ma seda kõnet ka pidanud pole, seni ei ole mul veel olnud klienti, kes oleks kõik lõpuni lauale laotanud. „Ma saan aru, et ohvri korterisse murti sisse umbes kaks kuud varem ja teie vastasite kutsele. Miks tegeleb mõrvauurija sissemurdmise juhtumiga?”
„Ma