tänapäeva keerukas, tehnoloogiliselt juhitud ühiskonnas. Teaduse selgitamine nii hästi, nii lõbustavalt, et tavalised mehed ja naised tervest maailmast su raamatuid ahmiksid – see on väärt Nobeli auhinda. Kui kahju, et Alfred Nobel ei mõelnud kunagi, kui vajalik on selgitada teadust massidele. Olen kindel, et ta oleks loonud selle jaoks eriauhinna.
Isaac Asimov kirjutab teadusest (ja kõigest muust) nii võrratult hästi, et see paistab lihtsana. Ta võib valida ükskõik millise teema päikese all ja kirjutada sellest nii selgelt ja arusaadavalt, et iga kirjaoskaja inimene võib vähimagi pingutuseta seda mõista.
Selle kirjeldamatu ande pärast nimetatakse teda vahel „populariseeri-jaks”. Ma olen kunagi pakkunud ja pakun praegugi üht asja: kõik, kes arvavad, et see, mis Isaac tegi, on kerge, võiksid seda proovida. Mina olen proovinud, teatud eduga. Kuid see pole kerge!
Tänu universumit kujundavatele jõududele otsustas Isaac mitte täiskohaga teadlaseks hakata. Selle asemel sai temast täiskohaga kirjanik. Kuigi ta on tuntud ulmekirjanduse poolest, siis tema „mittemetalliline” panus, teaduslikud tööd, on palju suurem ja palju tähtsam kui ta ärateenitult imetletud ja auhinnatud ilukirjandus.
Kui see kõik viib järelduseni, et Isaac Asimov on täht, siis taeva päralt, jah, on küll! Ja veel üks säravamaid.
Lindijooksja
Pamela Sargent
Kolm poissi jõudsid Amyle järele just siis, kui ta lintideni jõudis. „Barone-Stein,” hüüdis üks poistest. Tüdruk ei tundnud neist kedagi, kuid poisid ilmselgelt teadsid, kes tema on.
„Me tahame joosta,” ütles poistest väikseim, küllalt vaikselt, et möödakäijad teda ei kuuleks. „Sa võid juhtida ja koha valida.”
„Lepitud,” ütles Amy kiiresti. „C-254, Riverdale’i kohaliku tee ristmik.”
Poisid kortsutasid kulmu. Ehk olid nad pikemat jooksu lootnud. Nad näisid noorukestena, kõige suurem ei saanud olla vanem kui üksteist. Amy kummardus ja keeras püksisääred veidi üles. Ta võib nad kõik enne väljapakutud sihtkohta kannult raputada. Neist möödus veel inimesi, kes astusid lähimale ribale. Hallid liikuvad lindid sirutusid tüdruku mõlemal küljel kaugusse, transportides sõitjaid läbi linna. Amyle kõige lähemal olev riba liikus pisut kiiremini kui kolm kilomeetrit tunnis; selle reisijateks olid hetkel peamiselt vanemad inimesed või siis väikesed lapsed, kes harjutasid tantsusamme, kui selleks ruumi jagus. Selle kõrval oleva riba kiirus oli üle viie kilomeetri tunnis ning kaugel, kõige kiiremal ribal seisvad reisijad sulasid silme ees värviliseks häguks. Kõik ribad olid inimesi täis, kuid õhtuse tipptunnini oli veel paar tundi aega. Poisid olid talle väljakutse esitanud vähem rahvarohkel ajal, mis tähendas, et nad polnud endas ülearu kindlad – nad ei söandanud riskida ja joosta läbi tiheda reisijatesumma.
„Läki,” ütles Amy. Ta astus lindile ja poisid asetusid tema taha. Eespool läksid inimesed üle kiiremale ribale, liikudes tasapisi kõige kiirema poole, mis kulges kohaliku tee platvormi kõrval. Amy ümber vilkusid katkematult neoonreklaamid, pakkudes rõivaid, viimaseid raamatfilme, eksootilisi jooke ja järjekordset hüperlainedraamat välisilmlase seiklustest Maal. Tema kohal helendasid valgusjooned ja eredad nooled, mis juhatasid linna miljoneile elanikele teed: SIITKAUDU JERSEY SEKTSIOONIDESSE; JÄRGIGE NOOLI LONG ISLANDILE.
Müra ei lakanud hetkekski. Häältekõma tõusis ja vaibus ta ümber, samas kui jalge all olev riba pehmelt sumises; ning ebamääraselt eristus sellest kohaliku tee undamine.
Amy kõndis lindil edasi, sööstis mööda pundist inimestest ja astus naaberribale kergelt põlvi nõtkutades, et kiirendusega kohaneda. Ta ei vaadanud tagasi, teades, et poisid on kannul. Ta hingas sisse, astus kiiresti järgmisele ribale, jooksis seda mööda eesseisvate reisijateni ja hüppas neljandale ribale. Ta tegi pöörde, hüppas uuesti kolmandale ribale ja siis ületas kiiresti kolm riba järjest.
Lindil jooksmine sarnanes üsnagi tantsimisele. Ta hoidis rütmi, kui hüppas paremale, toetus tuulele ja kargas siis vasakule, aeglasemale ribale. Amy irvitas, kui üks mees teda vaadates pead raputas. Temale enamike reisijate ettevaatlik stiil ei sobinud. Nad ehmusid tagasi vabadusest, mida hallid lindid pakkusid, rahuldudes kanaldatud inimvoolu osaks olemisega. Nad ei osanud kuulata lintide muusikat ja laulu, mida need Amyle laulsid.
Amy heitis pilgu selja taha, ta oli ühe poisi juba maha raputanud. Liikudes riba vasakusse serva, tegi ta petteliigutuse ja hüppas paremale, tõugates kõrvale ehmunud naise ning liikudes ribasid mööda edasi, kuni jõudis kõige kiiremale.
Amy hoidis kätt tuule kaitseks ees; see lindiosa nagu kohalik teegi liikus peaaegu 38 kilomeetrit tunnis. Kohalik tee oli pidevalt liikuv platvorm, kus olid postid, millest sai peale minnes kinni haarata, ja ühtlaste vahemaade taga läbipaistvad ekraanid, et reisijaid tuule eest kaitsta. Amy haaras postist ja hiivas end platvormile. Seal jagus just niipalju ruumi, et ta sai end seisvate reisijate vahelt läbi pressida. Kaks allesjäänud poissi järgnesid talle platvormile ning üks naine pomises midagi pahaselt, kui Amy temast mööda nügis platvormi teisele küljele.
Ta hüppas alla ribale, mis liikus samuti kohaliku tee kiirusega, hiivas end uuesti platvormile ja hüppas jälle tagasi ribale. Üks poiss oli ikka veel koos temaga, paar sammu tagapool. Tema kaaslane oli jäänud hetkeks kõhklema – ta polnud arvanud, et Amy nii ruttu ribale tagasi hüppab. Iga vähegi hea lindijooksja oleks selle ära tabanud – ükski hea lindijooksja ei jää kohalikule ega ekspressteele kauaks. Ta liikus aeglasemale ribale, loendas endamisi numbreid, hüppas tagasi kiiremale, loendas uuesti, siis haaras kohaliku tee platvormipostist, surus end inimeste vahelt läbi teisele poole ja maandus allpool oleval ribal, selg vastu tuult, jalad harkis. Tavaliselt ta ei teinud selliseid asju keset jooksu, kuid seekord ei pidanud vastu soovile oma oskustega veidi uhkeldada.
Ta maandus umbes meetri kaugusele kurjustavast mehest. „Hullud jõnglased!” kisendas too. „Peaksin teist teatama…” Amy pööras end tuulde ja astus vasakul asuvale ribale, hoides kiiruse kahanedes tasakaalu, ning pahandav mees tuiskas kiiremal ribal temast mööda. Amy vaatas tagasi. Kolmandat poissi polnud inimjões kusagil näha.
„Liiga lihtne,” mõtles Amy. Ta oli nad kõik maha raputanud, isegi enne Concoursi sektorisse viivat hargnemist. Ta läheb lõpp-punkti kohale, et poisid, kui nad sinna jõuavad, saaksid soovi korral uue väljakutse esitada. Ta kahtles küll, kas nad seda teevad, ning tal jääb pärast parasjagu aega, et koju jõuda.
Poisid oleksid pidanud paremini teadma. Nad polnud piisavalt head jooksjad, et Amy Barone-Steiniga sammu pidada. Ta oli kahetunnisel jooksul Brooklyni teise otsa maha raputanud Kiyoshi Harrise, kes oli linna üks parimaid lindijooksjaid, ja jõudnud ainsana Queensi, saades lahti Bradley Ohaer’i kambast. Amy naeratas, kui talle meenus, kui vihane oli Bradley, kaotades tüdrukule. Lindijooksjate seas ei olnud palju tüdrukuid ja Amy oli selles mängus neist kõigist üle. Ta oli parim naissoost lindijooksja New Yorgis ja võib-olla kogu maailmas.
Jah, ütles ta endale, kui läks üle ribade ekspresstee hargnemispunkti poole. Ta oli lihtsalt parim.
Amy kodu jäi Kingsbridge’i sektsiooni. Tema võidurõõm oli hääbunud ajaks, mil ta jõudis liftiplokini, kust tema tasandile pääses; ta ei kippunud kojuminekuga kiirustama. Inimsumm liikus tänaval kõrgete metallseinte vahel, mis ümbritsesid osa linna miljoneist elanikest. Kõik Maa linnad sarnanesid New Yorgile, kus inimesed olid kaevunud maa alla ja ehitanud endi ümber müürid. Nad tundsid end linnades ohutult, kaitstuna avamaa tühjuse eest.
Amy trügis liftini. Seal olid pulmalised, peigmees tumeda voltidega mantli ja pükstega, pruut lühikeses valges kleidis, käed ümber taaskasutatud paberist tehtud lillebuketi. Neid ümbritsevad inimesed hoidsid käes pudeleid ja normipakke, mis ilmselgelt olid mõeldud pulmapeo jaoks. Paar naeratas Amyle, ta pomises neile oma õnnitlused, kui lift tema korrusel peatus.
Amy sööstis läbi saali, kuni jõudis suurte kahepoolsete usteni, millel hõõguvad tähed teatasid ISIKLIK – NAISED. Kirja all oli väiksemalt: SEKTSIOONID 2H–2N, seal oli ka number, kuhu helistada, kui kellelgi oleks