oli elada samamoodi, nagu nad elasid, hoolimata probleemidest ja vältida välisilmlaste – nende maaelanike järglaste, kes kunagi olid asustanud uusi planeete – võõrikut eluviisi. Nad ei oleks saanudki muidugi välisilmlaste moodi elada. Miljardite elanikega maailmas ei saanud raisata ressursse eramajadele, avaratele aedadele ja väljakutele ning muule seesugusele. Alysha Barone, hoolimata oma medievalistlikest vaadetest, poleks suutnud linnast väljuda, välja arvatud reisides teise linna, turvaliselt, igast küljest kaitstuna.
Amy ema aga oli kinni hoidnud mõnest vanast kombest, mõne oma pisut ebakonventsionaalse sõbra toel. Alysha Barone jättis Ricardo Steiniga abielludes alles oma perekonnanime ja kui ta palus meest, et Amy saaks nende mõlema nimed, oli too nõustunud. Paar oli saanud loa esimese lapse saamiseks juba esimesel abieluaastal tänu geneetilise väärtuse skoorile, kuid Amy oli sündinud alles neli aastat hiljem. Nii Alysha kui ka Ricardo töötasid statistikutena New Yorgi Inimressursside osakonnas ning tundus mõttekas teha tööd enne lapse saamist, et saada ametikõrgendust, teenida rohkem privileege ja säästa rohkem elatusrahakvoodist. Nad ei pööranud tähelepanu vanemate ega sõprade nurinale, kes süüdistasid neid mõnevõrra antisotsiaalses käitumises.
Amy teadis seda lugu hästi, olles kuulnud enamikku sellest oma hukkamõistvalt vanaemalt Barone’ilt. Nood kaks olid tõusnud C-4 tasemele, enne kui Alysha rasedakski jäi, ja isegi siis olid nad veidral kombel aru pidanud, kumb neist peaks osakonna tööst loobuma. Vaid kõige antisotsiaalsemad paarid oleksid üritanud säilitada kaht nii ihaldusväärset positsiooni. Liiga palju oli klassifitseerimata inimesi, kellel polnud tööd, kes ajasid läbi elatusmiinimumiga, lootuseta edasi liikuda, lisaks need, kes saadeti tööle linna pärmitööstuse tasemetele, pärast seda, kui olid oma töö kaotanud robotitele. Kui Amy vanemad oleksid mõlemad osakonda jäänud, oleksid töökaaslased nende elu kibedaks teinud; ülemused oleksid ära lõiganud kõik edutamisvõimalused ja ehk leidnud võimalusi neid madalamale ametipostile tagandada. Pealegi pidi keegi Amy järele vaatama. Imikut ei saanud terveks päevaks sektsiooni lastehoidu jätta ja mõlemad vanaemad keeldusid toetamast antisotsiaalset käitumist, kui neile pakuti lapsehoidmist.
Niisiis oli Alysha tööst loobunud. Ta abikaasa oleks võinud ju tahta lapse eest hoolt kanda, kuid ei saanud teda imetada ja imetamine säästis toidukvooti. Mõni aasta pärast Amy sündi sai Ricardo ametikõrgendust ja nad kolisid Van Cortlandi sektori kahetoalisest praegusesse korterisse. Amy isa oli nüüd tasemel C-6, privaatse latriga meeste isiklikus, töötava kraanikausiga oma toas, suure kvoodiga lõbustusteks ja õigusega süüa neli korda nädalas kodus.
Ta vanemad olnuksid narrid, loobudes sellest kõigest. Alysha jaoks oleks olnud tulutu ihaldada positsiooni osakonnas – nad oleksid lõpuks kõigega riskinud.
Uks avanes ja ema tuli tuppa. Amy tõusis istuma. Tema väike voodi täitis suurema osa toast, seal ei olnud kuhugi mujale istuda ja Alysha tahtis ilmselt rääkida.
Ema seadis end voodile ja võttis Amyl õlgade ümbert kinni: „Ma tean, kuidas sa end tunned,” ütles ta.
Amy raputas pead. „Ei, sa ei tea.”
Ema embas teda tugevamini. „Ka mina tundsin ükskord nii, kuid ma ei leidnud, et saavutaksin midagi rohkem siis, kui ma üldse ei proovi. Sa peaksid õppima niipalju kui võimalik, Amy, mitte ainult selleks, et oskaksid oma lapsi koolitöödes aidata. Õppimine pakub sulle hiljem naudingut, see on midagi, mida sa endaga kaasas kannad ja mida keegi sinult võtta ei saa. Elu võib muutuda ja siis…”
„See ei muutu kunagi. Ma tahaksin… Vanasti oli parem elu.”
„Ei, ei olnud,” ütles ema. „See oli parem vaid väheste inimeste jaoks ja väga halb paljude jaoks. Mulle võib meeldida üht-teist medievalismi juures, kuid ma tean ka, kuidas inimesed kaua aega tagasi võitlesid, nälgisid ja kannatasid, ning linnad on paremad. Keegi ei ole näljas ja me võime laias laastus omi asju ajada, kartmata vägivalda, kuid see nõuab koostööd – muud moodi ei saaks me nii tihedalt koos elades hakkama. Me peame üksteisega läbi saama ja sageli tähendab see, et peame loobuma sellest, mida ise võiksime tahta, nii et igaühel oleks siiski midagi. Sellegipoolest…”
„Ma sain aru,” ütles Amy kibedalt. „Tsivism on hea. Linnad on inim-kultuuri tippsaavutus.” Ta jäljendas rääkides oma ajalooõpetaja pompoosset stiili. „Ja kui ma ei mängi kaasa ega ole tänulik selle eest, mis mul on, olen lihtsalt patoloogiline antisotsiaalne individualist.”
Ema vaikis tükk aega ja sõnas siis: „Järjest rohkem roboteid võtavad linnas inimestelt töö ära. Rahvastik kasvab üha ja see tähendab, et lõpuks on igaühel veelgi vähem – meid võib oodata midagi näljasarnast. Linnad ei saa enam kuigipalju laieneda ja see tähendab vähem ruumi meile kõigile. Rahvas võib praegu oma viha mõne roboti peal välja elada, sest need on pahameele väljendamiseks kõige lihtsamad sihtmärgid, kuid kui me hakkame oma viha üksteise peal välja elama…” Ema tegi pausi. „Kusagilt peab järele andma. Seda teab isegi see väike hulk inimesi, kes loodavad, et välisilmlased lasevad neil kunagi Maalt lahkuda, et kusagil uut maailma asustada.”
„Nad on rumalad,” ütles Amy.
„Enamik ütleksid nii.”
Amy kortsutas kulmu. Ta teadis nendest inimestest; nad käisid aegajalt väljaspool, et mängida farmereid või midagi selletaolist. Ta ei kujutanud ette, kuidas nad sellega hakkama said või mis see neile andis. Linna detektiiv Elijah Baley oli selle tillukese jõugu juht, võibolla ta uskus, et välisilmlased aitavad teda. Ta oli hiljuti tagasi tulnud ühest nende maailmast, kus nad olid palunud tal lahendada mõrvajuhtumi; ehk ta arvas seepärast, et välisilmlased on tema sõbrad.
Amy teadis paremini. Välisilmlased kasutasid Baleyt ainult ära. Ta mõtles välisilmlastele, keda oli näinud hüperlaine- ja raamatfilmide seiklustes. Nad olid kõik pikad, ilusad, päevitunud jumega inimesed pronksikarva juuste ja silmadega, mis olid sama külmad kui robotite armeed, kes neid teenisid. Filmis võisid nad olla sõbralikud või isegi armastada mõnd maalast, kuid tegelikkuses nad põlastasid linnade elanikke. Nad ei lubaks kunagi maalastel risustada nende endi või galaktika muid maailmu. Nad võisid ära kasutada mõnd maalast, nagu Baleyt, kuid hiljem lükkaksid ta lihtsalt kõrvale.
„Ma püüan öelda,” jätkas Alysha pehmelt, „et muutus võib tulla. Mida iganes rahutused ka kaasa ei tooks, leidub seal alati ka võimalusi, kuid ainult neile, kes on valmis neist kinni haarama.” Amy tõmbus pisut pingule; see oli kõige antisotsiaalsem väide, mida ta eales oli oma ema suust kuulnud. „Oleks parem, kui sa oleksid valmis ja arendaksid endas oskusi, millest võiks kasu olla. Kui ma töötasin osakonnas, sain aru, milliseid järeldusi võib statistikast teha – ka kõige kindlameelsemal bürokraadil pole võimalik tõde varjata. Ma taipasin… kuid olen juba küllalt öelnud.”
„Ema…” Amy neelatas. „Kas sa räägid isale, mida härra Liang ütles?”
Alysha näperdas oma pikki tumedaid juukseid, tundudes murelikuna. „Ma tõesti peaksin. Ma pean seda igal juhul tegema, kui mind kutsutakse nõupidamisele ja siis imestab Rick, miks ma varem midagi ei maininud. Ma ei räägi, kui sa lubad, et teed rohkem tööd.”
Amy ohkas kergendusest: „Ma luban.” Ta lootis, et suudab seda lubadust täita.
„Sel juhul jätan su õppima. Sul on pisut aega, enne kui Rick koju jõuab.”
Uks sulgus Alysha taga. Amy võttis lugeri ja sirutas end välja. Mitte miski ei muutu, ükskõik, mida ema rääkis. Ükskõik, mida Amy teeks, varem või hiljem lõpetab ta, nagu Amy sõber Debora Lister seda väljendas, redeli alumisel pulgal. Teda hakati allapoole nügima juba siis, kui õpetajad hakkasid vihjama, et teatud õppeained on tüdrukutele kasulikumad. Ta lükatakse veelgi allapoole, kui kolledži nõustajad hakkavad rääkima, et temast oleks isekas võtta teatud kursusi, sest tal ei lähe elus vaja nii kaua nii spetsiifilist ettevalmistust nagu poisil. Kui ta siiski ülespoole pürgiks, lükataks ta ikkagi alla, kui ta abiellub ja lapsed saab.
Ta võiks muidugi otsustada mitte abielluda, kuid selline elu oleks üksildane. Ükskõik, mida selline naine ka saavutaks, sosistaksid