.

      Amy kehitas õlgu. „Olge nüüd, poisid, igaüks näeb, et ta on lindijooksuks juba liiga vana.”

      „Jah, ma olen vana,” ütles Shakira. „Ma olen peaaegu 21-aastane.”

      „Lewes ei karda,” pomises Luis seepeale. „Amy kardab.”

      Amy põsed lõid õhetama. Nad kõik vahtisid nüüd teda, talle tundus, et isegi möödujad rahva hulgast vaatasid tema poole, nähes, kuidas ta häbisse jääb. „Ma ei karda midagi,” ütles ta. „Juhi jooksu, Shakira Lewes – mind sa maha ei raputa. Siit kuni Sheepshead Bay kohalike teede ristmikuni – kui sa muidugi pole liiga vana sellise jooksu jaoks.”

      Shakira vaikis.

      „Nüüd! Või oled sa liiga vana ja väsinud, et proovida?”

      Naise tumedad silmad lõid sädelema. „Lepitud. Ma teen seda.”

      Keegi poiss huikas. Isegi Debora, kes ise kunagi lindijooksu ei teinud, õhetas ootusärevusest. Amy oli äkitselt nende kõigi peale pahane. Ta polnud selleks jooksuks valmis, ta sai alles nüüd aru, et oli lootnud, et Shakira ei lähe selle peale välja. Kui naine teda võidab, ei suuda ta kunagi sellega edasi elada, kui aga Amy võidab, oletavad kõik, et Shakira hiilgeaeg on lihtsalt möödas. Ta oli selle väljakutsega liialt riskinud ja ei teadnud ikka veel, mida Shakira temast tahtis.

      „Läki,” ütles Amy.

      „Üks hetk,” naine tõstis käe. „See on üks-ühele, sinu ja minu vahel ja pärast seda tahan ma ikkagi sinuga rääkida.”

      „Räägi minuga, kui oled mulle kaotanud,” ütles Amy suurema veendumuseta ja järgnes siis Shakirale lähima ribani.

      Shakira liikus üle hallide lintide kiiremate ribade poole vaid pisut kiiremini, kui tavaks oli. Amy hoidis end lähedale. Enamik poisse ja tüdrukuid suundusid juba ekspresstee poole, nad tervitavad võitjat lõpp-punktis Sheepshead Bay’s. Luis oma kahe sõbraga tuli nende järel, et pisut Shakira stiilist õppida, enne kui teistele järele minna. Sõitjate vahel oli veel veidi ruumi, kuid ribad hakkasid juba inimestega täituma.

      Shakira demonstreeris oma võtteid, suurendades tempot. Ta tegi manöövri küljele, sammudes ühtlaselt ja tempot vähendamata. Amy järgnes. Ta tegi popovitš’it, mis oli nime saanud triki täiuslikkuseni lihvinud jooksjalt, hüpates edasi-tagasi kahe riba vahel enne kolmandale ribale edasi hüppamist. Tal õnnestus isegi derviš. Pöördunud näoga Amy poole, hüppas ta õhku ja tegi täispöörde, enne kui maandus graatsiliselt aeglasemale ribale. Derviš oli ohtlik isegi aeglastel ribadel.

      Ta oli hea, kuid Amy tundis tehnikat. See on näitamiseks, mõtles Amy, naine püüdis teda vaid hirmutada. Efektsed võtted paelusid tõenäolisemalt tähelepanu ja kurnasid jooksja liiga vara välja. Amy järgnes Shakirale kohalikule teele ja vibutas end tema kannul sealt maha, jättes poisid seljataha. Ta liikus Shakira rütmis, kuid oli ettevaatlik ja valvel. Mõned jooksjad uinutasid järgneja valvsuse oma rütmiga ja tegid siis midagi ootamatut.

      Nad tantsisklesid üle ribade ekspresstee poole. Rahvast oli ekspresstee platvormiäärsel ribal tihedalt. Shakira haaras postist ja vinnas end üles, Amy haaras järgmisest postist. Naise pikad jalad tegid kordagi maad puudutamata tiiru, Shakira möödus napilt ühest reisijast, ning oli ribal tagasi, selg vastu tuult ning naeratas Amyle.

      Amy haaras oma postist ning oli samuti hüppamas, kui mõned inimesed astusid ootamatult just tema all ribale. Ta märkas vilksamisi ehmunud nägusid, kui ta jalad ees nende poole sööstis, seal oli vaevalt ruumi maandumiseks. Naine lõi ribal kõikuma ja mees haaras tal käsivarrest. Amy mõistis samal hetkel, et ta ei saa hüppega riskida. Shakira pöördus, jooksis veel mõnest reisijast mööda, astus vasakule ja oligi kadunud.

      Amy klammerdus posti külge, tuul jalgu rebimas. Ta vinnas end üles, olles äkilisest kaotusest tuim. Ta oli kaotanud enne, kui nad Manhattani alumisse ossagi jõudsid, pisarad tungisid talle silmadesse.

      Keegi tõukas teda ja reisijad kogunesid ta ümber. „Kuradima jooksjad!” karjus mees. Teised sõitjad trügisid lähemale, rusikahoop paiskas ta pikali. „Kutsuge politsei,” karjus naine. Sõrmed klammerdusid Amy juustesse, jalahoop tabas teda vastu põlve. Amy kattis pea kätega, hoolimata, mis temast edasi saab – ta oli kaotanud.

      Erariides politseinik, kelle C-6 staatus andis talle privileegi istuda ekspresstee ülemisel tasandil, tõmbas Amy rahvahulga keskelt välja, enne kui ta oleks liiga hullult peksa saanud, ja toimetas ta linnavalitsusse. Politsei peakorter asus ülemistel korrustel. Amy oletas, et ta antakse üle politseiohvitserile ja võetakse vahi alla. Selle asemel juhtis detektiiv ta suurde ühisruumi, mis oli täis inimesi ja laudu, teistest eraldatud nurgalaua juurde.

      Amy istus laua ääres, tundes end näruselt ja üksinda, erarõivais mees küsis ta nime ja sisestas selle arvutisse, tegi päringu ning võttis ühendust Amy isaga. „Sul veab,” ütles mees pärast kõne lõppu. „Su isa ei ole veel töölt ära läinud, niisiis ta tuleb lihtsalt oma korruselt ja viib su koju.”

      Amy vaatas mehe poole. „Sa tahad öelda, et te ei hoia mind siin kinni?” Detektiiv vaatas talle kurjalt vastu. Ta oli suur mees, kiilaspäine, tiheda habemega ning peaaegu sama tumeda nahatooniga nagu Shakira. „Ära arva, et ma ei kaalunud sinu kinni pidamist. Ma isegi ei pruugiks sinu peale aega raisata – ma ei salli vastutustundetuid lapsi, kes ei hooli kellegi ohutusest. Sa oleksid võinud sellel ekspressteel mässu esile kutsuda. Võib-olla ma oleksin pidanud sind rahvahulga halastava meele kätte jätma. Kas sa tead, tüdruk, mis sinust edasi saab?”

      „Ei,” pomises Amy, kuigi ta võis arvata.

      „Kõigepealt tuleb alaealiste asjade kohus. Sulle võidakse määrata paar kuud noorte seaduserikkujate tasemel või sul võib vedada ja sind määratakse mõneks päevaks nädalas appi haiglasse. Seal on sul palju võimalusi näha avariiohvreid.” Mees sikutas end habemest. „Sellest võiks sulle kasu olla. Võib-olla satuksid kohal olema, kui tuuakse mõni surnud lindijooksja, kes ei osutunud küllalt kiireks. Sa võid vaadata, kuidas tema vanemad nutavad, kui haigla viib läbi rituaalse nõusoleku küsimuse, enne kui võtavad laibalt kõik kasutatavad organid. Ja sa oled sügavas jamas, kui peaksid kordki veel valesti käituma.”

      Amy pigistas silmad kinni. „Püsi siin,” ütles mees, kuigi mis valikut Amyl olnukski ühisruumis, mis oli politseinikke täis. Ta istus üksi, kaevudes oma ahastusse, kuni detektiiv naasis tassi teega. Amyle ta ei pakkunud.

      Politseinik istus laua taha. „Kas sa ütled mulle ülejäänud jooksjate nimed?”

      Amy raputas jõuliselt pead. Nii madalale ta ometi ei lange, kui palju ta ka Shakirat vihkas.

      „Ma ei arvanudki, et ütled. Sa ei tee nendele sellega teenet, kas tead. Ma loodan, et suudad endaga edasi elada, kui nad satuvad õnnetusse või teevad viga kellelegi teisele.”

      Detektiiv tegi oma laua taga vaikides tööd, kuni saabus Amy isa. Amy vaatas tema sünget kahvatut nägu ja pööras pilgu kiiresti kõrvale. Formaalne tutvustus võttis vaid hetke ja siis hakkas erarõivamees Ricardo Steinile tema tütre ülesastumist selgitama, vürtsitades tiraadi statistikaga lindijooksjate põhjustatud õnnetustest ja surmade arvust, mida mäng sel aastal oli kaasa toonud. „Kui ma poleks sõitnud sel ekspressteel,” ütles mees, „oleks tüdruk võidud armutult läbi peksta – mitte et ta polnud seda ära teeninud.”

      „Ma saan aru, härra Dubois,” ütles Amy isa.

      „Ta vajab õppetundi.”

      „Ma olen nõus.” Ricardo raputas oma paksud pruunid juuksed tagasi. „Ma nõustun mistahes karistusega, mis talle määratakse. Tema ema ja mina ei hakka teda kaitsma ja kanname samuti osa süüd sellest, et ei kasvatanud teda küllalt hästi ega valvanud piisavalt ta järele. Te võite olla kindlad, et säärane käitumine tulevikus ei kordu.”

      „Ma usun, et hoolitsete selle eest, korralik linnakodanik, nagu te olete, härra Stein.”

      Dubois