rääkima.”
Isa vaata uuesti kellaaega. „On see tähtis?”
„See on väga tähtis.” Ta läks tooli juurde ja istus vanemate vastu. „Sellega tõesti ei anna oodata. Palun laske mul lõpuni rääkida ja siis võite öelda, mida soovite.” Amy tegi pausi.
„Ma ei olnud Debora juures. Ma tean, et ma poleks tohtinud, kuid ma käisin sektsioonist väljas.”
Isa hakkas midagi ütlema, kuid ema haaras tal käest.
„Mitte lintidel jooksmas, ausõna,” ütles Amy ruttu. Ta lasi pilgul langeda, julgemata otse nende poole vaadata, ja rääkis oma esimesest kohtumisest Shakiraga, katastroofiliselt lõppenud jooksust, kohtumisest Hempsteadi tänaval, sellest, mida Shakira rääkis grupi kohta, kes väljas käisid, ja katsumusest, mille ta oli sel õhtul läbi teinud linnast väljas lageda taeva all. Ta ei rääkinud väga ladusalt, tehes pause, et lisada üksikasju, kuid lõpetades uskus ta, et oli kõik olulise ära rääkinud.
Amy vanemad lasid tal rääkida ja vaikisid, kui ta oli lõpetanud. Amy sundis end lõpuks üles vaatama. Isa nägi välja vapustatud ja ema hämmeldunud.
„Sa käisid väljas?” sosistas Alysha.
„Jah.”
„Kas sa ei olnud paanikas?”
„Ma pole kunagi elus niimoodi kartnud, kuid ma pidin, ma…”
Amy isa nõjatas kušetile. „Sa astusid teadlikult meie keelust üle.” Ta kõlas pigem meeleheitel kui vihasena. „Sa valetasid meile ja ütlesid, et oled koos Debora Listeriga. Sa lahkusid sektsioonist koos kahtlase noore naisega, kes on ka ise lindijooksja ja…”
„Ta ei ole,” protesteeris Amy. „Ta ei jookse enam ja ta poleks ka minu vastu jooksnud, kui ma poleks peale käinud – ma rääkisin ju. See oli minu süü.”
„Vähemasti sa möönad, et oled süüdi,” ütles isa. „Mina lasin sinul rääkida, nii et lase nüüd minul lõpetada. Nüüd tahab see naine, et sa jõlguksid koos tema grupiga linnast väljas. Ma keelan selle ära, kas kuuled? Sa ei tee temaga enam mingit tegemist ja kui ta helistab või tuleb siia, siis ütlen talle seda ise. Ma pean sinuga karmim olema, Amy. Kuna sa ei ole meiega aus oma tegemistes, siis ei tohi sa sellest korterist lahkuda ja…”
„Rick,” Alysha hääl oli vaikne, kuid kindel. „Lase minul rääkida. Kui ühinemine nende inimestega on Amy jaoks nii oluline, siis võibolla ta peaks seda tegema.” Ricardo kahvatas ja pöördus oma naise poole. „Ma tean, et ta eiras meie keeldu, kuid ma arvan, et saan aru, miks ta pidas seda vajalikuks. Pealegi, kui suurtesse pahandustesse saaks ta sattuda, kui koos nendega on linna detektiiv? See tundub küllalt ohutu.”
„Ohutu?” ütles isa. „Minna välja, petta end kujutlusega, et…”
„Lase tal minna, Rick.” Alysha võttis isa käe oma käte vahele. „See noor naine rääkis talle tõtt. Sa tead, et see on tõsi, sa tead, mida osakonna statistilised ennustused näitavad, ükskõik, kas tunnistad seda enesele või mitte. Kui on mingi võimalus, et Elijah Baley inimesed võivad Maalt lahkuda, on ehk parem, kui Amy läheb nendega.”
Amy tõmbas sügavalt hinge, üllatunud, et ema asus tema poolele ja seisis tema juuresolekul isale vastu.
„Sa oleksid sellega nõus?” küsis Ricardo. „Mis siis, kui välisilmlased lubavadki need inimesed Maalt välja – mitte et ma peaksin seda tõenäoliseks, aga mis siis, kui nad lubavad? Sa ütled, et oleksid rahul, kui ei näe enam iial oma tütart?”
„Ma ei oleks rahul – küllap tead seda isegi. Kuid kuidas saan ma tema külge klammerduda, kui tal oleks võimalus, kuitahes väike, millekski muuks? Ma tean, milliseks tema elu kujuneb siin. Ma parem teaksin, et ta teeb kusagil midagi, millel on mõte, isegi kui see tähendaks, et me kaotame tema, selle asemel et pean minema läbi elu, teeseldes, et ei näe tema frustratsiooni ja pettumust.”
Ricardo ohkas sügavalt. „Ma ei suuda uskuda, et kuulen sind niimoodi rääkimas.”
„Oh, Rick,” ema lasi ta käe lahti. „Aastaid tagasi oleksid sa küll oodanud, et ütlen ja teen ootamatuid asju.” Ta naeratas selle lause peale. „Kui rutiinseks me oleme muutunud sellest saadik.” Ta vaatas isa pisut aega vaikides. „Ma ehk lähen koos Amyga selle grupiga kokku saama. Ma peaksin nagunii üle vaatama, mis inimesed need on. Võib-olla astun isegi korraks linnast välja.”
Tema abikaasa kortsutas kulmu, tundudes lüüasaanuna. „On see vast kena olukord,” ütles ta. „Mitte ainult mu tütar pole sõnakuulmatu, vaid ka minu naine on minu vastu. Kui mu kaastöölised saavad kuulda, et hulgute ringi Baley kambaga, siis pole see mulle osakonnas just hea reklaam.”
„Tõesti?” Amy ema kergitas kulme. „Nad on alati teadnud, et me mõlemad oleme, ütleme, pisut ekstsentrilised ja oli aeg, mil see sind ei häirinud. Ehk peaksid ka ise tulema Baley grupiga kohtuma. On mõistlikum, kui su kolleegid arvavad, et toetad meie tegevust, ükskõik kui veidra ja lõbustava nad leiavad selle olevat, kui et meie vahele on lõhe tekkinud.” Ema suu tuksatas pisut. „Sa ju tead, mida öeldakse – õnnelik perekond tähendab õnnelikumat linna.”
Ricardo pöördus Amy poole. „Sa teeksid seda veel? Ma mõtlen, läheksid välja?”
„Jah, läheksin,” vastas Amy. „Ma tean, et see pole kerge, kuid ma pingutan.”
„On hilja,” ütles isa, „Ma ei jaksa sellele praegu mõelda.” Ta tõusis ja võttis Alyshal käest, kui too diivanilt kerkis. „Me arutame seda homme, kui mul on olnud aega järele mõelda. Head ööd, Amy!”
„Head ööd!”
Ema-isa sosistasid isekeskis, kui Amy oma tuppa läks. Isa oli nüüdseks tagasi tõmmanud ja Amy oli kindel, et ema räägib talle augu pähe. Amy riietus magama heitmiseks lahti, uskudes, et võidab selle lahingu.
Ta sirutas end välja, väsinud ja valmis magama jääma ning nägigi peagi und. Ta oli uuesti lindil, mis viis ta võlvkaare alt lageda taeva alla, kuid seekord ta ei kartnud.
Linn magas. Lindid ja ekspressteed liikusid edasi, kandes neid väheseid, kes olid ärkvel – noori armunuid, kes olid välja kohtamisele hiilinud, patrullivaid politseinikke, haiglatöötajaid, kes pöördusid öisest vahetusest koju, ja rahutuid hingi, kes hulkusid New Yorgi teraskoobastes.
Amy seisis lindil, tema läheduses vaid mõni inimene. Neli poissi kihutasid mööda ja hetkeks tundis ta kiusatust nendega ühineda. Ta oli varemgi mõnikord öösel väljas olnud, et harjutada võtteid ajal, kui ribad olid tühjemad, ning tulnud tagasi oma sektsiooni enne, kui vanemad ärkasid. Kõige aeglasemale ribale hakkas rahvast kogunema. Linn ärkas. Tema vanemad on juba tõusnud, kui ta tagasi jõuab, kuid ta oli kindel, et nad mõistavad, mis oli Amy täna välja meelitanud.
Ema ja isa olid kaasa tulnud kohtumisele Elijah Baley ja tema rühmaga. Detektiiv oli pikk, tumeda peaga mees, kellel oli kitsas tõsine nägu, kuid see muutus pisut rõõmsamaks, kui Shakira talle uusi värvatuid tutvustas. Amy ema-isa ei tulnud nendega välja, ehk teevad nad seda järgmine kord. Ta teadis, et see on nende jaoks katsumus, ja lootis, et nad leiavad julgust selle sammu astumiseks. Nad tulevad temaga grupi järgmisele kohtumisele – niipalju olid nad lubanud. Ehk siis, kui Amy suudab hirmuta välja minna ja kõndida mööda maapinda sama julgelt nagu Shakira, võib-olla siis juhatab ta nad ise välja.
Amy hüppas üles, tegi pöörde derviš’iga ja jooksis mööda linti edasi. Riba laulis ta jalge all, ta kuulis jälle selle muusikat. Amy kummardus ettepoole, viskas hundiratta ja hüppas siis järgmisele ribale. Ta tantsis hallide ribade vahel, kuni jõudis ekspressteele ning hiivas end sellele.
Amy pigistas kramplikult posti, kui meenutas esimest pilku päevavalgusele. Lume valevus oli pimestav ning selle kohal laius piinavalt selge sinine taevas ereda tuld lõõskava palliga – alasti päikesega. Ta sai aru, et seisab mullapallil, mida ümbritseb vaid õhuke õhukiht, täpike,