rääkis Amyle oma varasematest hirmudest. Amy ei läinud sel päeval enam välja, kuid sundis end seisma lahtisel uksel ja hingama veel sõõmukese talvist õhku.
See oli algus. Ta pidi sellest jagu saama, kui ta tahtis kunagi ise teisi välja juhtida või järgneda lootusrikastele asustajatele uude maailma. Amy lahkus ekspressteelt ja tantsis ribadel, näidates oma oskusi, kujutledes, et jookseb veel üht, viimast lindijooksu. Ta oli Hempsteadi lähedal, kus oli Shakiraga kohtunud.
Tänav oli peaaegu tühi, aknad pimedad. Amy tuli lindilt maha ja kiirustas tunneli poole, joostes läbipääsuni, kuni ahmis õhku lühikeste kiirete hingetõmmetega. Kui ta jõudis tunneli teise otsa, kõhkles ta vaid hetke ja surus siis käe vastu seina.
Tekkis avaus. Kaugete ribade summutatud mühin hääbus ta seljataga ja ta oli väljas, üksi, ning hommikutuul paitas ta nägu. Taevas oli pea kohal kui tume kuppel. Amy vaatas itta ja nägi, kuidas koit tähiskoobast valgustama hakkas.
Asenioni lahendus
Robert Silverberg
Fletcher jõllitas juhmilt läbi hoiukambri paksu akna paistvaid väikeseid halli metalli kuhjakesi.
„Plutoonium-186,” pomises ta. „Absurd! Täielik absurd!”
„Ohtlik absurd, Lew,” ütles Jesse Hammond tema selja taga. „Katastroofiline absurd.”
Fletcher noogutas. Ainuüksi termin „plutoonium-186” kõlas tema jaoks täieliku jaburdusena. Sellist ainet ei saanud olemas olla. Plutoonium-186 oli võimatu isotoop, tubli viiekümne neutroni jagu liiga kerge. Või mitte nii tubli viiekümne neutroni jagu, arvestades ohte, mida see kraam maailma eri paigus kokku kuhjudes tekitas. Ent asjaolu, et plutoonium-186 olemasolu oli teoreetiliselt võimatu, ei muutnud kuidagi teist ja koledamat asjaolu, et just praegu kükitas seda tema ees kolm kilogrammi. Ega asjaolu, et sedamööda, kuidas plutoonium-186 kogus maailmas üha kasvas, suurenes ka oht, et tekib kontrollimatu tuumareaktsioon, mis tooks kaasa tuumaholokausti.
„Näe, siin on hommikused raportid,” ütles Fletcher faksilehtede patakaga Hammondi poole lehvitades. „Veel kolmteist grammi tekkis Accra Ülikooli tuumauuringute laboris. Viiskümmend grammi Genfis. Kakskümmend milligrammi… no nii vähesel pole tähtsust. Aga Chicagos, Jesse, Chicagos tekkis kolmsada grammi, ühe suure kamakana!”
„Jõulukingitused kuradilt,” pomises Hammond.
„Ei, mitte kuradilt. Korralikelt tõsistelt teadlastelt, kes juhtumisi elavad ühes teises universumis, kus plutoonium-186 pole mitte ainult võimalik, vaid ka täiesti ohutu. Ja keda nii tohutult hämmeldab, et see meid hämmeldab, et nad muudkui saadavad seda meile hulgipartiidena! Mida me selle kõigega pihta hakkame, Jesse? Mida, jumala nimel, me selle kõigega pihta hakkame?”
Raymond Nikolaus tõstis ruumi kaugemas otsas oma laua taga pea.
„Pakime läikivasse punase- ja rohelisekirjusse paberisse ja saadame neile tagasi?” pakkus ta.
Fletcher naeris õõnsalt. „Väga naljakas, Raymond. Väga-väga naljakas.”
Ta hakkas ruumis edasi-tagasi sammuma. Vaikuses tundus talle, justkui oleks ta kingakontsade klõbin põranda kiviplaatidel detonaatori tiksumine, mis muutub üha valjemaks ja valjemaks.
Fletcher – nad kõik, kogu teadlaskond – olid maadelnud selle probleemiga juba terve aasta, tundes end aina kasutumalt. Plutoonium-186 oli hakanud salapärasel kombel tekkima üle maailma laboritesse, kus oli olemas üks kahest võrdväärse aatomikaaluga elementidest. Sama salapäraselt haihtusid gramm grammi vastu ja aatom aatomi vastu need sobivad elemendid – volfram-186 või osmium-186.
Kuhu see volfram ja osmium kadus? Kust see plutoonium tuli? Ja mis peamine, kuidas sai plutooniumi isotoop, mille aatomituumas oli ainult 92 neutronit, üldse sekundi murdosast murdosagi vältel eksisteerida? Plutoonium oli üks raskemaid keemilisi elemente, mille iga aatomi tuumas oli tervenisti 94 prootonit. Lähim asi plutooniumi stabiilsele isotoobile oli plutoonium-244, milles noid 94 prootonit hoidis koos 155 neutronit, ent ka siis tikkus plutoonium-244 tuum vältimatult lagunema, poolestusajaga oma 76 miljonit aastat. Plutoonium-186 aatomid, kui need üldse eksisteerida saanuks, laguneksid dramaatiliselt laiali palju kiiremini kui üks 76-miljondik sekundit.
Ent keemialaboritesse volfram-186 ja osmium-186 asemele tekkiva aine aatomnumber oli 94, selles polnud kahtlust. Ja element 94 oli plutoonium. Ka siin polnud midagi vaielda. Tuumas 94 prootoni olemasolu oli plutooniumi iseloomulik tunnus. Kui prootoneid oli niipalju, pidi see element olema plutoonium.
Sellel võimatult kergel plutooniumi isotoobil, sellel plutoonium-186-l oli veel üks võimatu iseloomulik joon – see ei olnud mitte ainult stabiilne, vaid lausa nii täielikult stabiilne, et polnud koguni radioaktiivne. Aine lihtsalt kükitas seal, nähes välja üha mittesalapärasem, ja ei võtnud vaevaks kas või kröömikestki energiat kiirata. Vähemalt mitte esimese katse käigus. Ent teine katse tuvastas positronikiirguse ja kolmas hämmeldunud katse kinnitas seda. Häda oli selles, et kolmas mõõtmistulemus näitas kõrgemat radioaktiivsuse taset kui teine. Ja neljas kõrgemat kui kolmas. Ja nii edasi ja edasi.
Mitte keegi ei olnud eales kuulnud mis tahes aatomnumbri või -massiga elemendist, mis alguses on stabiilne ja siis hakkab ilmutama ühtlaselt tugevnevat radioaktiivsust. Mitte keegi ei teadnud ka seda, mis võib juhtuda, kui see protsess takistamatult jätkub, kuid väljavaated paistsid üpris plahvatuslikud. Parim seni tehtud ettepanek oli muuta aine pulbriks ja segada see mitteradioaktiivse volframiga. See toimis veidi aega, kuni ka volfram muutus radioaktiivseks. Seejärel kasutati veidra elemendi energiakiirguse tõkestamiseks grafiiti ja tulemused olid mõnevõrra paremad. Plahvatusi ei toimunud. Aga plutoonium-186-t tuli üha juurde.
Ainus seletus, mis tundus kuskiltki otsast – aga mitte kuigi suurest otsast – mõistlik, oli see, et aine tuli mingist tundmatust ja ehk koguni adumatust kohast, mingit liiki paralleeluniversumist, kus loodusseadused olid teistsugused ja aatomi siduvad jõud olid niivõrd palju võimsamad, et plutoonium-186 sai eksisteerida stabiilse isotoobina.
Miks nad aga suvalisi plutoonium-186 känkraid siia saatsid, seda ei osanud keegi isegi oletada mitte. Veel tähtsam küsimus oli, kuidas panna neid seda ettevõtmist lõpetama. Tuumalagunemise tulemusel muutuks plutoonium-186 lõpuks tavaliseks osmiumiks või volframiks, ent need kakskümmend positroni, mida iga plutooniumituum selle protsessi käigus kiirgas, leidsid ja hävitasid võrdväärse arvu elektrone. Meie universum võis endale kahtlemata lubada siin-seal kahekümne elektroni kaotust. Tõenäoliselt võiks meie universum lubada endale elektronide ühtlast kadu hämmastavalt pika aja vältel, ilma et oleks tunda mingit erinevust. Aga varem või hiljem tooks see elektronikaost põhjustatud nihe üleüldise positiivse laengu suunas kaasa tõsised ja ehk ka ettearvamatud sümmeetria ja energia talletamise probleemid. Kas universumi tasakaal laguneks koost? Kas tuumadevahelised vastasmõjud muutuksid intensiivsemaks? Kas tähed – või ka koguni Päike – muutuksid supernoovadeks?
„See ei saa niimoodi jätkuda,” teatas Fletcher süngelt.
Hammond heitis talle pahura pilgu. „Ahjaa? Seda oleme me öelnud nüüdseks juba kuus kuud.”
„Aeg on midagi ette võtta. Nad muudkui saadavad meile seda juurde ja juurde ning meil pole aimugi, kuidas neile öelda, et nad juba ära lõpetaksid.”
„Meil pole ju isegi aimugi, kas nad üldse olemas on,” märkis Raymond Nikolaus.
„Hetkel pole see oluline. Oluline on see, et seda kraami tuleb pidevalt juurde ja mida rohkem meil seda on, seda ohtlikum see on. Meil pole udust ettekujutustki, kuidas nendele saadetistele lõpp teha. Seega peame leidma mingi mooduse sellest vabaneda niipea, kui see siia jõuab.”
„Ei tea, mis sul siis mõttes on?” küsis Hammond.
Fletcher põrnitses oma kolleege pilgul, mis ütles selgelt, et mingit vastuvaidlemist ta ei kannata, ja lausus: „Ma kavatsen rääkida Asenioniga.”
Hammond hirnatas naerda. „Asenioniga? Sa oled peast segi!”
„Ei.