nördimust. „Ma suudan väga hästi teed leida. Kuid ma ei tea, miks ma peaks seda vaevaks võtma.”
„Ära siis võta. Ma olen seal kella seitsmest ja ootan kuni üheksani. Oma asi – kui sa välja ei ilmu, siis ma sind rohkem ei tülita. Aga sulle võiks huvi pakkuda see, mis mul öelda on.” Shakira pööras ümber ja kõndis ära liftide poole, enne kui Amy midagi vastata jõudis.
Debora sikutas ta isikliku uksest kaugemale. „Kas sa lähed?” küsis ta.
„Jah, ma tahan kuulda, mida ta minust tahab.”
„Aga su vanemad keelasid sul sektsioonist lahkuda. Kui mõni nende sõpradest sind näeb…”
„Ma lähen sellegipoolest. Ma pean minema.” Ta klaarib selle naisega arved ühel või teisel kombel.
„Linna serva?” sosistas Debora.
„Ta ei saa mulle midagi teha tänaval, mis on täis inimesi. Deb, sa pead mulle katet tegema. Ma ütlen oma vanematele, et olen sinu pool. Ma ei usu, et nad helistavad ja kontrollivad, aga kui nad seda teevad, ütle, et läksin isiklikku.”
„Kui mu isa enne mind kommunikaatori juurde ei jõua.”
„Ma pean sellega riskima,” ütles Amy.
Debora hingas pahinal välja. „Ta võib sulle uue väljakutse esitada. Mis sa siis teed?”
„Ma muretsen selle pärast siis, kui asi niikaugele jõuab.” Ta oli tegelikult juba otsustanud. Kui Shakira tahab veelkord joosta, ei saa ta keelduda. Ja ta hoolitseb selle eest, et mõni tuttav poiss ootaks sihtpunktis. Olgu risk milline tahes, see oleks tema võimalus oma kaotatud au tagasi saada.
Amy jõudis G-20 tänavale poole kaheksaks. Shakira ootas, nagu oli lubanud, vanamoelises kirjas sildiga antiigipoe ees. Närusevõitu ümbruskonnas ei olnud palju poode, eluruume ümbritsevad kõrged metallseinad näisid tavalistest tuhmimad ja tänaval oli vaevalt mõnisada inimest. Amy tundis end kõhedalt. Need olid linna viletsamad sektorid, kus – niivõrd lähedal linna servale – elasid need, kes omadega vaid vaevu välja tulid.
Shakira põrnitses plastmasstopsidest ja nugadest-kahvlitest tehtud kaunist väljapanekut poe aknal. Poe sees oli omanik teinud kaasajale möönduse – ostjaterida teenindas robot.
„Sul ei kulunud kaua, et kohale jõuda,” pomises Shakira.
„Ma ei tohiks siin üldse olla,” ütles Amy. „Mul on keelatud oma sektsioonist lahkuda ja mu vanemad arvavad, et olen sõbra pool.” Kordki polnud nad esitanud liiga palju küsimusi ja paistsid isegi pisut kergendust tundvat, et Amyt õhtul kodus pole.
„Ma lubasin poole üheteistkümneks tagasi olla, nii et lase tulla, mis sul öelda on.”
„Ma ei tahtnud sinuga võidu joosta, kuid sa käisid mulle peale ja mu uhkus on siiski veel alles.” Shakira põimis sõrme ümber püksirihma. „Ja kui ma juba kord jooksin, siis võtsid vanad harjumused võimust. Küllap ma tahtsin näha, kas mu reaktsioonikiirus on veel endine.”
„Küllap said sellega pärast kõvasti kiidelda.”
„Ma ei kiidelnud,” ütles Shakira. „Ma sain vaid lastega kokku ja ütlesin, et nad koju läheksid. Ma ütlesin, et sind oli raske maha raputada ja et sa oled üks parimaid jooksjaid, kes eales mu kannul on jooksnud.”
Amy kõverdas huuli. „Nii kena sinust, Shakira. Sellegipoolest tegid mulle ära.”
„Ma nägin, mis juhtus, miks sa ei hüpanud ribale tagasi. Mõned jooksjad oleksid sellega ikkagi riskinud, isegi veel vähema ruumiga, kui sinul oli. Nad oleksid hüpanud, mis sest, kui mõni inimene oleks ribalt maha löödud. Mul on hea meel, et sina pole antisotsiaalne.”
„Mida sa sellegipoolest minust tahad?” küsis Amy. Mõned naised peatusid tema kõrval, et poe vaateakent silmitseda, kuid ta ignoreeris neid, isegi selles näruses linnaosas polnud inimesed nii jämedad, et teiste juttu pealt kuulata.
„Hüva, minuni jõudsid jutud tüdrukust nimega Amy Barone-Stein, kes suudab joosta koos parimate lindijooksjatega. Mul on ikka veel mõni lindijooksjast tuttav, kuigi mu kolleegid neid heaks ei kiida. Ma arvasin, et oled ehk pisut minu moodi – rahutu, võib-olla natuke vihane, juureldes selle üle, kas sinust saab kunagi midagi enamat, kui vaid mutrike linna masinavärgis.”
Amy taganes sammukese. „Ja siis?”
„Ma mõtlesin, et sulle võiks väljakutse huvi pakkuda.”
„Aga sa enne ütlesid, et ei kavatsenud lindijooksu teha.”
„Ma ei räägi sellest,” ütles Shakira. „Ma pean silmas tõelist väljakutset – midagi palju raskemat ja palju huvitavamat kui lindijooks. See võiks sinu jaoks midagi tähendada, kui sellega hakkama saaksid.”
Amy taganes veelgi sammukese, olles kindel, et naine kavatseb pakkuda talle mingit kahtlast ettevõtmist. „Vaata, ma olen Lije’i – Elijah Baley – grupis, need on inimesed kes kord nädalas linnast välja lähevad. Tema poeg Bentley on minu tuttav.”
Amy ahmis üdini vapustatuna õhku. „Aga miks…”
„Meid on praegu vaid väike grupp. Linn toetab meid pisut, peamiselt tänu Baleyle, ma arvan, kuid ma usun, et linnavalitsuses peetakse meid just sama imelikeks kui kõigi ülejäänute poolt ning arvatakse, et vaid petame end lootusega kunagi uusi maailmu asustada.”
„Milleks vaeva näha?” ütles Amy. „Välisilmlased ei lase kedagi Maalt välja.”
„Lije ju käis.”
„See oli teistmoodi ja nad saatsid ta siia tagasi nii kiiresti, kui vähegi said. Ma võin kihla vedada, et nad isegi ei tänanud teda selle mõrva lahendamise eest. Nad ei lubaks kunagi kampa maalasi oma maailmadesse.”
„Nende omadesse mitte,” Shakira nõjatus vastu akent. „Kuid Lije Baley usub, et ühel päeval lubaksid nad asutada kolooniaid asustamata maailmades – ehk varem, kui me praegu arvame – ja et nad annavad meile laevu, millega sinna lennata. Kuid me ei saa asustada uut maailma, kui me pole valmis elama väljaspool linna.”
Amy raputas pead. „Keegi ei saa väljas elamisega hakkama.”
„Maalased said kunagi. Need maalased, kes asustasid kaua aega tagasi välisilmlaste maailmad, said hakkama. Välisilmlased saavad sellega hakkama ja meie saame ka – vähemalt kaks-kolm tundi nädalas. See on alles algus, et harjuda, ja see ei ole kerge, kuid ümberasujad peavad olema meietaolised inimesed, kes on näidanud, et suudavad linnast väljuda.”
„Ja sa tahad mind sellesse gruppi?” küsis Amy.
„Ma arvasin, et sa tahad ehk tulla. Me vajaksime rohkem liikmeid ja noored kohanevad kiiremini. Mõtle selle peale korraks. Kui meil õnnestub Maalt lahkuda, vajame iga kolonisti, igaüks on oluline ja kasulik. Meil on vaja inimesi, kes julgeksid alustada uut elu, individualiste, kes tahavad ise midagi korda saata, ehk isegi neid, kes on mõnevõrra antisotsiaalsed, kui nad vaid teistega koostööd teevad. Sinust võiks saada üks nendest, Amy.”
„Kui te ealeski minema pääsete.”
Shakira naeratas. „Mida on sul kaotada, kui proovid?” Ta tegi pausi. „Kas sa kujutad ette, kui ebakindel on elu linnas? Kui palju jätkub veel uraani meie jõujaamade jaoks? Mõtle, kui palju me kulutame energiat paljalt selleks, et varustada linna veega ja saada lahti solgist. Kujutle korraks, mis juhtuks, kui õhu juurdevool katkeks vaid tunniks või kaheks – inimesi sureks sadade ja tuhandete kaupa. Me peame linnad maha jätma. Need ei saa lõputult kasvada, ilma et ei neelaks enda alla maad, mida me vajame põllumajanduseks, ja metsa, kust saame puidumassi. Vähem toitu, vähem ruumi, vähem kõike, kuni…”
Amy vaatas korraks kõrvale. Ta ema oli sama juttu rääkinud.
„Siin ei ole tulevikku, Amy.” Shakira nihkus talle lähemale. „Teistes maailmades võiks see meil olla.”