jõudnud juba tükk aega tagasi, kuigi hiljem kui enamik, ning tal oli lohutusauhinnaks armastav abikaasa, mis oli hea, sest isegi paarid, kes vihkasid üksteist, ei lahutanud kergekäeliselt, kuna see tähendanuks staatuse alanemist ja väiksemale pinnale kolimist. Muidugi Alysha loodab, et Amy võiks redelil kõrgemale ronida; tema elus polnudki ju muud kui abikaasa ja tütar.
Suur hulk naisi tundis samamoodi nagu Alysha. Allasurutud antisotsiaalne individualism – nii nimetati seda õpikufilmis, mida Amy oli kooliraamatukogus sirvinud. Paljud naised elasid oma laste ja hiljem lastelaste kaudu, lootes nende edule, kuigi teades, et nende ambitsioonidel on piirid. Need ülekantud lootused hoidsid neid tegevuses, kuid nad teadsid ka, et liiga palju isiklikku edukust tekitab ülejäänutes negatiivseid emotsioone. See oli üks põhjustest, miks ta vanemad ei eputanud oma väljateenitud privileegidega ja kasutasid neid kõhklevalt, pisut vabandaval ilmel.
Meestel olid teistsugused probleemid, mis neile kahtlemata sama murettekitavad tundusid. Mõni mees murdus pingest, et kogu perekonna staatus sõltub ainuüksi temast. Psühholoogidel oli ka selle seisundi kohta termin.
Amy kujutas eesseisvat liigagi selgesti ette. Ehk ta poleks pidanud vaatama noid psühholoogia- ja sotsioloogiaalaseid raamatfilme, mis olid mõeldud täiskasvanud spetsialistidele. Tema vanemad saavad varem või hiljem neile eraldatud teise lapse – Alyshal polnud midagi muud teha peale oma mehe ja Amy eest hoolitsemise ning suhete hoidmise naabrite ja mehe kolleegidega. Pole ime, et paljud naised sünnitasid lapsi, kellele neil polnud õigust. Kui Amy saab täiskasvanuks, jääb ta ema möödapääsmatuid lapselapsi ootama ja kannab oma lootuse neile üle. Milline enesepettus see kõik oli: kujutleda, et linna mesilastaru ei neela su lapsi, teades samas, et nii see peabki olema.
Nagu öeldi, siis õnnelikud perekonnad olid parema linna alustaladeks. Emad ja abikaasad võisid oma tegemisi tehes tunda, et nad täitsid kohust ühiskonna ees. Amy ema klammerdub tema külge, seejärel tema laste külge ja…
Kui selle kõige teadmine pani inimesi end sel moel tundma, siis ehk oleks parem olla teadmatuses ja kohanduda sellega, mida muuta ei saanud.
Amy ristas käed rinnale. Tal oli ikkagi üks saavutus, mida keegi ei saanud temalt võtta – ta oli parim lindijooksja terves linnas. Ja ta ei anna seda käest, mitte enne, kui on jooksmiseks liiga vana ja aeglane ja see päev ei pruugi kunagi kätte jõuda. Kui ta eksiks ja saaks jooksul surma, oleks ta vähemalt läinud, enne kui redeli alumisel pulgal maandub. Tema vanemad saaksid uue lapse, ehk koguni kaks ja üks surm ei tähendaks midagi terasest mesilastarus, kus elas nii palju. Ta võiks isegi enesele väita, et teeb ruumi kellelegi, kellel pole midagi mesilassülemisse kuulumise vastu.
Psühholoogiaalases kirjanduses olid sellise mõtlemise kohta terminid, mis jätsid mulje, nagu oleksid ta tunded haiglaslikud. Ehk need olidki, kuid see oli vaid veel üks põhjus mitte hoolida, mis temaga lintidel juhtus.
„Amy Barone-Stein,” teatas vestibüülivalvur, „sind otsib üks isik”.
Amy vaatas üles robotnäkku, mis jäljendas saamatult inimese oma. Talle ei meeldinud robotid, ja see, oma lamedate silmade ja kummaliselt liikuva suuga, nägi välja totakam kui enamik. „Mis on?” küsis Amy.
„Keegi väljastpoolt soovib sinuga rääkida,” ütles robot, „ja ta palus mul sind enda juurde juhatada.”
„Hüva, ja kes see on?”
„Ta käskis mul öelda tema nime, kui sa küsid, või juhul, kui sa ei soovi temaga kohtuda. See on Shakira Lewes.”
Amy suu vajus lahti. Debora Lister nihkus talle lähemale ja müksas küünarnukiga ribidesse. Shakira Lewes polnud enam aastaid lindijooksu teinud, kuid Amy oli temast kuulnud. Kiyoshi Harrise väitel oli ta parim naissoost lindijooksja, keda kunagi nähtud, ja tema viimane jooks, milles ta juhtis kolm kampa Brooklynist Yonkersisse ja raputas nood kõik tee peal maha, oli siiani legendaarne.
Ta oli parim, ütles Amy iseendale. Mina olen parim praegu.
„Oh, Amy,” ütles Debora. „Kas sa kohtud temaga?”
„Võin ju ka.”
„Sul jääb maleklubi vahele,” ütles blond tüdruk.
„Siis jääb.”
„Ma tulen koos sinuga,” ütles Debora. „Ma pean seda nägema.”
„Miss Lewes soovis kohtuda Amy Barone-Steiniga,” ütles robot, „ta ei maininud…”
„Oh, lõpeta ära,” ütles Amy. Roboti pupillid laienesid pisut, justnagu üllatusest. „Ta ei öelnud, et ma ei tohi sõpra kaasa võtta, ega ju?”
„Ei, ta ei öelnud.”
„Siis vii meid tema juurde.”
Robot pöördus, suunas nad mööda isikliku ukse taga olevast järjekorrast, seejärel läbi ruumi täitva õpilaste summa. Amy mõtiskles, kuidas Shakiral õnnestus robot oma tahtmist täitma panna. Tehniliselt ei pidanuks vestibüülivalvurid õpilasi kooli tasanditelt välja viima, välja arvatud hädajuhtumil, kuid see robot oli ilmselt liiga loll ega saanud aru, et teda oli alt veetud. Roboti selg oli jäik, kui see oma kangetel jalgadel edasi marssis. Pagana robotid, mõtles Amy, võtavad inimestelt töö ära. Vestibüüli valvuritena olid varem töötanud inimesed.
Ajaks, millal nad Deboraga liftiplokkideni jõudsid, järgnes neile pikk rodu poisse ja tüdrukuid. Nad kõik hoidsid robotile sappa ja sõitsid tänava tasandile. Koolist väljudes nägi Amy poistesumma, kes oli kogunenud ümber pika, mustanahalise, lühikese mustade juustega naise.
„Vau,” sosistas Debora. „Äkki ta tahab sulle väljakutse esitada.” Amy raputas pead, viidates käega roboti selja poole. Robot ei saanud inimesele viga teha ega lasta tal oma tegevusetuse tõttu viga saada. Selle olevuse lihtsas positroonilises ajus pidi lindijooksmine olema kindlasti seotud viga saamisega.
„Amy Barone-Stein,” ütles robot monotoonsel häälel. „See on Shakira Lewes.”
Poisid taandusid, kui Amy lähemale astus. Naine oli küllalt sale, et olla jooksja, kuigi ehk pisut pikk. Enamik jooksjaid olid lühikesed ja kerged nagu Amygi, mis võimaldas neil jooksu ajal läbi pugeda vähimastki praost reisijate vahel. Shakira Lewesil oli täiusliku luustruktuuriga nägu, ta meenutas Amyle üht näitlejat hiljuti nähtud Aafrika-teemalisest ajaloolisest draamast. Ta kandis punast pluusi ja musti pükse, mis näitasid ta pikki jalgu veel pikematena. Poisid jõllitasid Shakirat andunult. Ükski neist polnud Amyt kunagi niimoodi vaadanud, isegi mitte pärast seda, kui kuuldi tema jooksust Bradley Ohaeri kamba vastu.
„Sa võid minna,” ütles Shakira robotile. Vestibüülivalvur pöördus ja läks sisse tagasi. Naine näis sama ülbena nagu välisilmlane. Amy vaatas tema poole üles, tundes ühtaegu nii vaimustust kui vihkamist. „Ma olen sinust kuulnud,” jätkas Shakira. „Ma tahaksin sinuga rääkida.”
Amy lükkas lõua ette. „Millest?”
„Omavahel, kui võimalik.” Omavahel tähendas läbi rahva kõndimist, lindil või kohalikul teel seismist, ja kui vedas, võis kusagilt leida vaba istme või pingi.
Amy vastas: „Kui sul on mulle midagi öelda, ütle seda siin.”
„Ta esitab väljakutse,” ütles keegi Amy selja taga; ta vaatas ringi. Vaatajate hulgas oli Luis Horton, kes oli tema peale vihane sestsaati, kui ta võitis teda pikal jooksul Yonkersi sektorini. „Ta esitab väljakutse,” kordas Luis. „Võib-olla Amy ei saa talle vastu.”
Amy ütles: „Ma saan jagu igast jooksjast New Yorgis.”
Shakira kortsutas kulmu. „Ma ütlesin, et tahan rääkida. Ma pole öelnud midagi jooksmise kohta.”
„Kardad?” küsis üks teine poiss.
Shakira nägu muutus süngemaks. Amy sai aru, kuhupoole asjad läksid – nad ootasid väljakutset. Tavaliselt oleks ta seda isegi nõudnud, kuid midagi siin ei klappinud. Miks peaks see naine, kellel kindlasti