määratakse juba karmim karistus.”
„Ma olen tänulik,” ütles Amy isa.
„Kuula mind, tüdruk.” Dubois sirutas käed lauale. „Ära arva, et võid pisut aega madalat profiili hoida ja siis uuesti lintidel jooksma hakata. Nüüd me teame, kes sa oled, ja sind on lihtne märgata. Pole just palju tüdrukuid, kes lintidel jooksevad.” Ta vaatas isa poole. „Ma usun, et võin loota, et hoiate ta joone peal. Teie staatusele ei mõjuks hästi, kui perekonnas oleks kurjategija.”
„Võite minu peale loota, härra Dubois.”
Amy isa ei öelnud koduteel tüdrukule sõnagi. See oli halb märk, ta ei olnud muidu kunagi nii vaikne, ainult siis, kui ta oli tulivihane. Ta jättis Amy naiste isikliku juurde ja läks ise koju.
Amy venitas isiklikus niikaua, kui julges, siis vedas end läbi koridori, hirmust jõuetuna, püüdes ära arvata, mida vanemad temaga teevad. Nad on kogu loo vahepeal läbi arutanud ja ema on tõenäoliselt maininud nõustaja varasemat teatist.
Kui ta sisenes, istusid mõlemad diivanil, polnud lootust emalt pisut halastust paluda. Need kaks vaidlesid tema ees haruharva ja niivõrd tähtsas asjas koondusid nad ühisrindeks.
Amy nihkus toolini ja istus. Ta ei kartnud peksa saada, tema vanemad ei uskunud füüsilisse karistusse. Peksmine, isegi arvestades kõiki sinikaid, millega ekspressteel sõitjad olid teda juba kostitanud, polnukski nii halb, kui kuulata isa karme süüdistusi ja juttu sellest, kui häbistav oli tema üleastumine nende kõigi jaoks. Ta polnud kordagi mõelnud oma vanematele ega sellele, kui endast väljas nad oleksid, kui ta oleks viga saanud. Ta ei mõelnud, kuidas tema haiglaslik individualism võib kahjustada Ricardo reputatsiooni tööl või tema ema oma naabrite hulgas. Ta polnud mõelnud, et selline plekk tema toimikus võib mõjutada ta enda tulevikuväljavaateid, ega aru pidanud selle üle, millisesse ohtu ta asetab teised sõitjad. Ta ei olnud arvesse võtnud, millist halba eeskuju ta annab noorematele lastele ja lõpuks on ta täielikult eiranud oma isa varasemaid hoiatusi sellise tegevuse osas.
Ajaks, kui isa noomimise lõpetas, mitmete punktide juurde korduvalt tagasi tulles, oli liiga hilja, et sööklasse minna. Amy ema ohkas, kui ta seinalt väikese laua alla lasi ja taldrikusoojendaja sisse lülitas, isa nurises, et pidi ilma jääma kanast, mida sektsiooni sööklas täna pakuti. Nad olid hoidnud selle nädala neljandat kodus einestamist koos mõne toiduratsiooniga laupäevaks, kui Ricardo vanemad pidid külla tulema. Ka need plaanid oli Amy nurja ajanud.
Amy lükkas otomani lauale lähemale ja istus maha, sellal kui ema raputas toidule pisut kokkuhoitud maitseaineid. Isa võttis vastu kommunikaatori kõne, haugatas selle ekraanile paar sõna ja lõpetas ühenduse. „See oli Debora Lister.” Isa tõstis kaks tooli laua äärde ja võttis istet. „Ma ütlesin, et sa ei saa rääkida.”
Amy sonkis isutult sümoliha ja lillnaerist. Ja ongi hea, mõtles ta – Debora helistas nagunii ainult sellepärast et jutustada, mis juhtus Sheepshead Bay’s, kui Shakira üksi ja võidukalt välja ilmus.
„Sa ei võta nüüd mõnda aega vastu ühtegi kõnet sõpradelt,” jätkas Amy isa. „Ma informeerin koolidirektorit, et sa ei tohi koolitasemelt lahkuda muuks, kui otse koju tulemiseks, ning vestibüülivalvur märgib üles su lahkumisaja, nii et ära arva, et võid koduteel ringi hulkuda. Kui sa ei ole koolis, istud kodus, välja arvatud käigud koos meiega sööma või isiklikku. Ja vabal ajal, kui sa ei tegele õppetööga, koostad mulle ülevaadet lindijooksu ohtudest. Sa peaksid selle kohta üpris kergesti infot leidma ja sa esitad selle mulle nädala pärast.”
Ricardo tõmbas hinge. „Ja kui ma peaksin kunagi veel kuulma, et sa oled lintidel jooksnud, annan su ise politseile üles ja nõuan kohtuistungit.”
„Söö oma toitu, Amy,” ütles ema, see oli esimene kord, kui ta suu lahti tegi.
„Ma ei ole näljane.”
„Parem söö, see on kõik, mis meil selle nädala toiduratsioonist veel alles on.”
Amy sundis end sööma. Isa lõpetas söömise ja toetas küünarnukid lauale. „On üks asi, millest ma ikka veel aru ei saa,” ütles ta väsinult. „Miks, Amy? Miks sa teed midagi sellist? Ma arvasin, et sul on rohkem mõistust peas. Miks sa niimoodi riskid?”
Amy ei suutnud seda kauem taluda. „Ma olen parim.” Ta tõusis püsti ja lükkas otomani tagasi. „Ma olen parim lindijooksja linnas! See on kõik, mida ma kunagi saavutan, see on kõik, mida keegi minust hiljem mäletab! Ma olin parim ja nüüd võeti see minult ära!”
Isa pupillid laienesid. „Sa ei paista eriti kahetsevat, noor daam.”
„Mul on kahju, et ma kaotasin! Mul on kahju, et mind kinni võeti! Mul on kahju, et sa pidid mulle järele tulema, kuid millegi muu pärast mul kahju ei ole!”
„Mine oma tuppa!” karjus isa. „Kui ma kuulen veel seesugust juttu, siis ma tõstan käe sinu vastu!”
Alysha tuli teiselt poolt lauda ja haaras mehe ülestõstetud käest ning Amy põgenes oma tuppa.
Tema elu oli läbi. Amy ei osanud sellele kuidagi teistmoodi vaadata. Jutt läks kiiresti liikvele: ta kaotas Shakira Lewesile ja politsei nabis ta kinni, Luis Horton tegi oma parima, et seda uudist levitada. Iga kord, kui vestibüülivalvur märkis üles Amy lahkumisaja ja tuletas talle meelde, et ta otse koju läheks, irvitas osa poisse ja tüdrukuid tema üle.
Amy turtsus vastuseks, kui sõbrad, Debora sealhulgas, talle küsimusi esitasid ja peagi ei rääkinud keegi temaga väljaspool tunde. Keegi ei julgenud jooksust juttu teha ega Amyle rääkida, mida too Lewes oli öelnud, kui ta sihtpunkti jõudis. Toimus Liangi ja Amy ema nõupidamine ja veel alandust, kui nõustaja sai teada, millist ettekannet ta isa jaoks peab koostama. Nõustaja Liang ja direktor sundisid teda mängu hukkamõistvat ettekannet esitama kooli avalikel ekraanidel, ning ta judises sisimas piinlikkusest, mõeldes, kuidas tema kujutist näinud õpilased ta üle naersid. Alaealiste kurjategijate tasemel veedetud aeg poleks saanud hullem olla.
Pärast kolme nädala möödumist Amy vanemad leebusid pisut. Ta pidi endiselt koolist otse koju tulema, kuid tohtis pärast õhtusööki teha kodutöid koos sõpradega ühisruumis. Tema langemisega seotud uudised vahetas välja kõlakas Luis Hortoni edukast jooksust Queeni serva Tom Jandowi kamba vastu. Amy sõbrad rääkisid temaga jälle, kui olid piisavalt nutikad, et mitte mainida Shakira Lewesi. Amy oli hävitatud ja see oli kõik tolle naise süü. Ta pelgas igapäevast lintidel sõitmist, kus ta mõnikord silmas vilksamisi teisi lindijooksjaid ja tajus, millest oli ilma jäänud. Ta ei kuulnud enam ribade muusikat, nende rütmilist laulu ja vaikset undamist, mis teda jooksma meelitanuks. Ta oli juba redeli alumisel pulgal, ainus vabadus, mida ta eales kogeda sai, oli nüüd tema jaoks kadunud. Temast saab järjekordne kübe teraskoobastes, tema möödunud kuulsus unustatud.
Amy tuli oma korrusel koos Deboraga liftist välja, ning tõmbus korraga šokist kangeks. Koridoris, naiste isikliku ees tolknes Shakira Lewes.
„Mida ta siin teeb?” küsis heledapäine tüdruk. „Ma ei tea.”
„Ma ei rääkinudki sulle,” ütles Debora, „kuid kui ta jooksu lõpetas, siis…”
„Mind ei huvita.” Amy võttis oma võtme välja, kui nad ukseni jõudsid, olles otsustanud naist ignoreerida. Isikliku ees passimine oli äärmiselt ebaviisakas.
„Tere, Amy,” ütles Shakira.
„Kas sa pole juba piisavalt jama kokku keeranud?” nähvas Amy. „Sa ei kuulu siia.”
„Aga me ei saanudki rääkida. See on esimene võimalus, millal sain sind otsima tulla, ja ma olin päris kindel, et astud koolist tulles siit läbi.”
Amy surus hambad kokku. „Ma ei saa nüüd siis enam kusele ka rahus minna.”
„Ma tahan sinuga rääkida,” ütles Shakira. Ta tasandas häält, kui kolm naist isiklikust välja tulid. „Täna, pärast õhtusööki, üksi.”
Amy