nende inimestega?”
„Kohe praegu. Kindlasti ei karda luumurdude ja eluga riskiv lindijooksja pisut värsket õhku.”
„Aga…”
„Tule!”
Amy, suutmata keelduda, järgnes Shakirale mööda tänavat. Naine peatus kõrgete seinte sees oleva avause ees. Amy piilus sinna sisse ja nägi pikka, kehvasti valgustatud tunnelit, mis lõppes järgmise seinaga.
„Mis see on?” küsis Amy.
„Väljapääs. Mõnda neist valvatakse nüüd, aga seda mitte. Õigupoolest pole mingit vajadust neid valvata – enamik inimesi ei tea neist midagi või ei soovi neist mõelda. Isegi siin sektsioonis elavad inimesed on tõenäoliselt väljapääsu olemasolu unustanud. Tuled sa minuga?”
„Mis siis, kui keegi meile järele tuleb?” Amy vaatas närviliselt selja taha tänavale, mis paistis nüüd veel tühjemana kui enne. „See pole ohutu.”
„Usu mind, keegi ei tule. Nad eelistavad uskuda, et seda paika pole olemas. Kas tuled?”
Amy neelatas kuuldavalt ning noogutas siis. See oli ainult tunnel, selles polnud midagi hirmsat. Nad astusid sisse ja Amy hoidus Shakira lähedusse, kui tänavalt kostev tuttavlik, rahustav müra vaiksemaks jäi. „Väljapääs on lõpus,” ütles Shakira. Tema hääl kõlas harjumatus vaikuses õõnsalt. Kui nad tunneli teise otsa jõudsid, tõmbus Amy kõht krampi.
„Valmis?” küsis Shakira.
„Küllap vist.”
„Hoia minust kinni. Väljas on praegu pime ja see teeb selle sulle lihtsamaks. Ma ei lase sinust lahti.”
Shakira surus käe vastu seina. Aeglaselt ilmus nähtavale avaus. Amy tundis näol külma õhku ja kui nad välja astusid, sulgus uks nende selja taga. Amy sulges silmad, kartes vaadata ja igatsedes juba taga linna soojust ja turvalisust.
Teda tabas tuulehoog, mis oli tugevam kui tuul kõige kiiremal lindil. Amy avas silmad ja vaatas üles. Ta kohal kõrgus must tähine taevas ja ere pärlikarva ketas pidi olema Kuu. Kui tuul ja kontideni ulatuv külm välja arvata, võinuks ta olla linna planetaariumis. Kuid planetaariumis polnud võimalik aduda, kui ääretu oli taevas, samuti polnud seal hõbedasi pilvi, mis seilasid allpool süsimusta avarust. Amy vaatas allapoole; sinakasvalge tasandik laius ta ees tühjana, välja arvatud farmi kuplid kauguses. Tema kõrvad tuikasid vaikusest, mida häiris vaid tuule lakkamatu ulgumine.
Lage taevas – ja valge asi, mis maad kattis, pidi olema lumi. Tuul tuli jälle, puhus lendu lumevihuri ja vaibus seejärel. Igal pool tema ümber oli ruumi, täidetud filtreerimata õhuga, tema jalge all oli muld ning kõike seda valgustas kuu; linna turvalised seinad olid kadunud. Amy kõht tõmbus krampi, süda tagus kiiresti ja pea hakkas ringi käima. Haare, millega ta Shakirast kinni hoidis, lõdvenes, valge väli hakkas silme ees keerlema. Siis ta kukkus, läbi lõputu vaikuse pimedusse, mis oli sama must nagu taevas…
Käed püüdsid ta kinni ja tõstsid üles, ta tundis seljal soojust. Vaikus oli kadunud. Amy ahmis õhku ja taipas, et on tagasi tunnelis.
Amy pilgutas silmi, ta suu kuivas. „Ka sinuga on kõik korras?” küsis Shakira ja katsus ta otsaesist, Amy nõjatus raskelt Shakirale. „Ma tõin su sisse nii kiiresti, kui sain. Mul on kahju, ma unustasin, et täna on täiskuu. See olnuks kergem, kui väljas oleks päris pime.”
Amy värises, suutmata lahti lasta. „Ma ei teadnud,” ütles ta. „Ma ei mõelnud…” Ta võbistas end rahuldustundest, nautides soojust ja linna tänavailt kostvat kauget ühtlast müra. Ta proovis naeratada. „Mul vist ei läinud väga hästi.”
„Aga läks küll. Esimesel korral, kui mina välja läksin, minestasin niipea, kui olin sõõmu värsket õhku sisse tõmmanud. Teisel korral jooksin vaid mõne sekundi pärast tagasi sisse ja vandusin, et ei tõsta enam kunagi jalga väljapoole. Sa said palju paremini hakkama – ma lugesin sekundeid. Me seisime seal vähemalt kaks minutit.”
Shakira toetas teda käe alt, kui nad aeglaselt tagasi tänava poole läksid. „Saad sa ise kõndida?” küsis naine, kui nad tunnelist välja tulid.
„Ma usun küll.” Shakira lasi ta lahti. Amy vaatas tänavale, mis oli talle enne nii tühjana tundunud, ja rahunes kõiki neid inimesi nähes. „Shakira, ma ei saa seda teist korda teha. Ma ei suutnud seda vastu võtta – kõike seda ruumi.”
„Mina arvan, et saad.” Shakira ristas käed rinnal. „Sa suudad, kui kohe alla ei anna. Me läheme välja kahe päeva pärast. Sa pead rohkem riideid selga panema – oleks hea, kui kannaksid kindaid ja mütsi.” Amy raputas pead, mõeldes, kui imelik on vajadus soojemate rõivaste järele – linnas ei muutunud temperatuur kunagi.
„Kuna on talv, teeme vaid lühikese jalutuskäigu – me ei jää välja kuigi kauaks. Mul oleks hea meel, kui tuleksid meiega. Ma võin jääda sinuga sissepääsu juurde ja sa ei pea välja jääma sekundikski kauem, kui suudad vastu pidada. Usu mind, see läheb kergemaks, kui sa üha uuesti proovid, isegi kui arvad praegu, et ei suuda seda taluda. See võib sulle isegi meeldima hakata.”
„Ma ei tea…” alustas Amy.
„Kas sa proovid?”
Amy hingas sügavalt sisse, tundes linna lõhnu: kergelt mõrkjat kehade lõhna, kellegi parfüümi, teravat hapukat lõhna, millele ta nime ei osanud anda. Ta polnud neid kunagi varem märganud. „Ma proovin.” Ta kulm tõmbus kortsu. „Mu vanemad löövad mu maha, kui nad sellest teada saavad, ma pean mingi ettekäände välja mõtlema…”
„Aga sa pead neile ütlema, Amy.”
„Nad ei luba mind ilmaski.”
„Siis pead leidma viisi, kuidas neid veenda. Nad peavad teadma, ja selleks on kaks mõjuvat põhjust. Esiteks põhjustavad lapsed, kes ilma vanemate loata välja tulevad, Lije’ile probleeme, ja teiseks, ehk soovivad nemadki meiega ühineda. Ma tulen sulle sinu poole järele, siis sa pead neile ütlema, miks ma seal olen. Sa võid anda mulle siis oma vastuse.”
„Veel üks asi,” lausus Amy. „Baley on ju detektiiv. Kui ta saab teada, et mind arreteeriti, siis ta ehk ei taha mind.”
Shakira naeris. „Ära selle pärast muretse. Võin sulle saladuskatte all öelda, et Lije Baley oli omal ajal päris hea lindijooksja. Ma olen ta minevikust pisut oma onult ja ühelt teiselt vanalt olijalt kuulnud. Ta ei pane seda sulle pahaks, kuid kellelegi teisele ära sellest räägi.” Shakira võttis tal käest, kui nad lintide poole jalutasid. „Parem läheme nüüd koju.”
Amy heitis talle kõrvalpilgu: „Sa ei tahaks veelkord joosta?”
„Mitte mingil juhul. Sul on pahandusi niigi küll ja sul on nüüd palju enamat kaotada. Võime pisut tantsida, kuid ainult siis, kui on ruumi ja vaid aeglasematel ribadel.”
Taas kord ümbritsesid Amyt Kingsbridge’i sektsiooni toekad müürid. Ta oli väljas oleva külmuse, tuule, vaikuse ja kohutava tühjuse juba peaaegu unustanud.
Ja ta teadis, et läheb välja tagasi. Turvatunnet pakkuvad teraskoopad ei pruugi igavesti jääda ohutuks pelgupaigaks.Ta peab tühjusele vastu astuma, kuni ta seda enam ei karda, ning ta mõtiskles, millisena näib linn talle siis.
Amy seisatas mõneks viivuks korteriukse taga, enne kui võtmekaardi pilusse libistas. Ta vanemad võisid olla juba magama heitnud ja ta ei saa neile sellest rääkida hommikusöögi ajal sektsiooni sööklas. Ta võib neile rääkida homme õhtul ja ta püüab mitte loota liiga palju.
Uks läks lahti ja Amy astus sisse. Vanemad oli veel ärkvel, teineteise kaisus diivanil. Nad istusid kiiresti üles ja kohendasid oma ööriideid. „Amy!” isa näis pisut kohmetuna. „Sa jõudsid vara.”
„Mina arvasin, et jäin hiljaks.”
Isa heitis pilgu seinal olevale ajanäitajale. „Oh, jah, ilmselt küll. Ma ei