aastat hiljem MIT doktorikraad, millele järgnes rida säravaid uurimustöid, milles ta uuris tuuma siduvate jõudude kõige sügavamaid saladusi. Kahekümne esimese sajandi viimaste kümnendite saabudes näis, et Asenion lahendab kohe-kohe lõplikult kõik universumi igavesed mõistatused. Ent siis, kahekümne kaheksa aastaselt, ilma vähimagi eelneva hoiatuseta, astus ta kogu kupatuse juurest lihtsalt minema.
„Mul pole enam huvi,” teatas ta. „Füüsikal ei ole minu jaoks enam mingit tähtsust. Miks peaksin vaevama end küsimustega, kuidas mateeria on konstrueeritud? Kui tüütu see kõik on. Kui me vaatame Parthenoni, kas vaevame siis pead, millest on tehtud sambad või missuguseid tellinguid oli vaja nende püstitamiseks? Meid peaks huvitama vaid see, et Parthenon on olemas ja meeliülendavalt kaunis. Universumiga peaks olema sama lugu. Ma näen universumit ning see on kaunis ja täiuslik. Miks peaksin urgitsema selle tellingute ülesehituses? Miks peaks üldse keegi seda tegema?”
Ja selle sõnumiga loobus ta oma professoriametist, põletas ära oma uurimistööd ja tõmbus Manhattani West Side’is ühe korterelamu kolmekümne kolmandale korrusele, kuhu ehitas keeruka labor-kasvuhoone, milles kavatses hakata läbi viima kõrgetasemelisi taimekasvatuseksperimente.
„Bromeeliad,” teatas Asenion. „Hakkan kasvatama hübriidbromeeliaid. Nüüdsest peale on bromeeliad minu elu mõte ja keskpunkt.”
Romelmeyer, kes oli olnud Asenioni juhendaja Harvardis, pani selle näilise läbipõlemise ületöötamise arvele ja arvas, et Asenion toibub sellest vast kuue või kaheksa kuuga. Jantzen, kellel oli olnud harukordne privileeg olla MIT-s Asenioni hämmastava dissertatsiooni esimene lugeja, oli samavõrd kaastundlik ja pakkus, et Asenionil pidi olema tekkinud töös mingi kohutav ummik, mis oli sundinud ta hullumeelsuse äärelt vapustunult tagasi tõmbuma. „Võib-olla oli ta arvanud, et on lõplike vastuste avastamise lävel, aga leidis end siis hoopis vaatamas otse põhjatusse vastuolude kuristikku,” oletas Jantzen. „Mis tal muud üle jäi kui jooksu pista? Aga ega ta kaua ei jookse. See pole tema moodi.”
California Tehnoloogiainstituudi teadur Burkhardt, kes oli uurinud sama valdkonda, mille Asenion hiljem enda omaks tegi, nõustus Jantzeni analüüsiga. „Ta ilmselt komistas millegi tõsiselt tumeda ja karvase otsa. Aga küll ta ühel hommikul ärkab, lahendus peas olemas, ja siis saadab ta taimekasvatuse pikalt. Lõunaks avaldab ta teadustöö, mis pöörab pea peale kõik, mida me enda arvates tuumafüüsikast teame, ja ongi korras.”
Jesse Hammond aga, kes oli oma füüsikukarjääri kahe viimase aasta jooksul igal hommikul Asenioniga tennist mänginud, ei olnud sugugi nii haleda südamega. „Ta on peast segi läinud,” teatas ta. „Ta on täiesti konkreetselt ära keeranud ja sama meest temast enam küll ei saa.”
„Arvad nii?” kahtles Lew Fletcher, kes oli olnud Asenioniga pea sama lähedane kui Hammond, kuigi ei mänginud tennist.
Hammond naeratas. „Pole kahtlustki. Umbes kahe aasta eest märkasin esmakordselt ta silmis mingit kummalist pilku. Ja siis hakkas ta ka kummaliselt mängima – servib ja ise ei vaatagi, kuhu. Teeb topeltvea, aga endal on täiesti kama kaks. Ja teate, mis veel hullem? Kogu aasta jooksul ei vaielnud ta mulle kordagi vastu, kui ütlesin, et ta pall on audis. See oli väga kahtlane, sest vanasti tegi ta seda alati. Nüüd näis aga, et tal on täiesti ükskõik. Lasi lihtsalt kõigel minna. Täielikult ükstaspuha. Ma veel ütlesin endale, et see tüüp hakkab küll ära pöörama.”
„Või töötab parajasti probleemi kallal, mis tundub talle tähtsam kui tennis.”
„Sama asi,” ütles Hammond. „Ei, Lew, ma ju räägin sulle, ta on täiesti liimist lahti lagunenud. Ja mitte miski ei liimi teda enam tagasi kokku.”
See vestlus oli toimunud peaaegu aasta tagasi. Vahepeal ei olnud juhtunud midagi, mis oleks kellegi arvamust muutnud. Plutoonium-186 kummastav saabumine meie maailma ei olnud kutsunud Asenioni Manhattani katusekorterist esile ühtegi kommentaari. Teda ei olnud ilmselgelt erutanud ka muidu prestiižsete füüsikute seas äkki tekkinud arutelud säärastest fantastilistest asjadest nagu paralleeluniversumid. Asenion püsis kõrgel Manhattani tänavate kohal oma bromeeliate keskel endiselt vait.
Noh, võib-olla ta ongi hull, mõtles Fletcher. Aga ta mõistus ei saa ju olla täielikult läbi kärsanud. Ja temas võib veel olla peidus idee või paar…
„No sa ei näe ju sugugi vanem välja, mis?” märkis Asenion.
Fletcher tundis, et punastab. „Taevas, Ike, meie viimasest kohtumisest on möödunud vaevalt poolteist aastat!”
„Kas tõesti?” küsis Asenion ükskõikselt. „Mulle tundus, et justkui kauem.” Ta naeratas napilt ja äraolevalt. Teda ei paistnud eriti huvitavat ei Fletcher ega see, mis oli Fletcheri tema eraldatud tornitippu toonud.
Asenion oli muidugi alati olnud väheke kummaline – eemalolev ja salapärane ning kerge, ent selgesti tuntava üleolekuvarjundiga, mis peaaegu kõigile kohe närvidele käima hakkas. Ta muidugi oligi teistest üle. Aga ta andis seda kõigile alati selgelt teada ega paistnud kunagi hoolivat, et neile ei tundunud see iseloomujoon kaugeltki mitte armastusväärne.
Nüüd näis ta veel eemalolevam kui kunagi varem, veel kummalisem ja veel võõram. Välimuselt polnud ta põrmugi muutunud: seesama elegantselt sihvakas kogu, üllatavalt, koguni rabavalt kena. Kuigi räägiti, et ta polnud oma katusekorterist juba üle aasta väljas käinud, polnud temas kübetki toasistujale omast jumetust. Tema nahk oli endiselt sügavat oliivikarva, peaaegu vahemereliselt tõmmu. Ta paksud tumedad juuksed langesid vallatult laiale laubale. Ent tema tumedates läikivates silmades oli miski teisiti. Endisel Asenionil – ükskõik, kui ametis ta mingi kõrgema füüsika keeruka probleemiga ka polnud – oli peaaegu alati olnud silmis kelmikas säde, sõbralik kuratlik läige. See mees, see taimekasvatajast erak siin oli aga hoopis teistsuguse ilmega – askeetlik, udulooriga kaetud, mujalviibiv. Tema pilk oli niisama särav nagu varemgi, ent see sära oli külm justkui mingi kauge tähe helk.
Fletcher sõnas: „Põhjus, miks ma siin olen…”
„Sellest kõigest võime rääkida hiljem, eks ole, Lew? Kõigepealt tule minuga kasvuhoonesse. Tahan sulle midagi näidata. Tegelikult pole mitte keegi seda veel näinud.”
„Noh, kui sa just…”
„Nõuan, jah. Tule. Luban sulle, et see on midagi erakordset.”
Ta pöördus ja juhatas teed läbi korteri keeruka labürindi. Suur paljude tubadega katusekorter oli sisustatud äärmiselt lohakalt, odava viletsas seisukorras tudengimööbliga. Igal pool uitasid ringi kassid, viis, kuus, kaheksa volaskit, kes teritasid polstri peal küüsi, luurasid tühjades kappides, mille uksed olid irvakil, vahtisid alla raamaturiiulite otsast, mis olid kaetud kaanteta raamatute korratute kuhjadega. Õhus oli tunda kirbet kassikuse lehka.
Äkitselt aga keeras Asenion ümber nurga ja otse tema kannul astunud Fletcher leidis end vahtimas justkui mingisse täiesti teise maailma. Nad olid jõudnud sissepääsuni imelisse klaasseintega juurdeehitisse, mis kulges nagu vaatlusplatvorm ümber kogu hoone tipu. Sissepääsu taga nägi Fletcher ähmaselt sadu või ehk koguni tuhandeid kummalise välimusega taimi, millest mõned rippusid laest, teised olid kinnitatud puust talade külge, osad olid paigutatud tõusvate astmeridadena pinkidele ja muist kasvasid põrandasse süvistatud peenardest.
Asenion toksis seinas paikneval rombikujulisel klahvistikul kärmelt sisse turvakoodi ja klaasuks libises vaikselt lahti. Ukseavast paiskus pahvak sooja niisket õhku.
„Ruttu!” ütles Asenion. „Sisse!”
Tunne oli selline, nagu oleks astunud otse Amazonase džunglisse. Kesktalvise Manhattani korteri kareda ja kuiva õhu asemel ümbritses neid äkitselt troopika tihke, niiske ja magus lämbus, mis mähkis nad justkui märja kangana endasse. Fletcher peaaegu ootas, et kuuleb pea kohal papagoide kriiskamist.
Ja need taimed! Need pentsikud taimed, mis klammerdusid iga pinna külge ja täitsid iga viimse kui ruuttolli!
Enamik neist järgisid sama üldpõhimõtet: laiade läikivate lehesiilude rosetid kroonina ümbritsemas keskset