arvestama maailmale just sel hetkel omast mõtlemist, edastamaks oma sõnumit maailmale arusaadaval viisil.
Viimane ülesanne ei tähenda aga evangeeliumi sõnumi sisulist kohandamist maailma mõtteviisiga. Ses suhtes tuleb apologeetikal alati töötada käsikäes dogmaatikutega, nii säilib kriitika enese suhtes. Nii jääb apologeetika metoodiliselt ja ülesandelt tegelikult üheks dogmaatika funktsiooniks. Praktiliselt maksab silmas pidada, et asjalikkuse huvides tuleb vastanduvaid (ja isegi vaenulikke) seisukohti näha objektiivselt ja õiglaselt, neid üle- või alahindamata. Apologeetikas seisab kristlik õpetus seega pidevas dialoogis maailmaga: uusimalt on kujunenud terve rida dialoogivõimalusi ka religioonidevaheliselt (kristlus-juutlus-islam), samuti dialoog marksismi ja ateismiga. (Vt ka DEISM, DOGMAATIKA, IDEALISM, RATSIONALISM.)
ARIANISM on kristoloogiline õpetus vanas kirikus IV saj, mis lähtus Origenese nn logose kristoloogiast, silmapaistvamaks eestvõitlejaks oli Aleksandria presbüter Arius. Selle õpetuse järgi pole Logos-Kristus tõeline Jumal ega oma viimasega olemusühtsust, vaid on loodu, kuigi esmane ning ülim, pigem kõlbeline eeskuju, küll Jumala taoline, aga mitte Jumal. See kristoloogiline mõttesuund oli levinud peamiselt idakirikus, kus võitlus selle ümber põimus kiriku põhiliste motiividega. Kiriklik ortodokslus, mille nimekaimaks juhiks sai Aleksandria diakon Athanasius, saavutas Nikaia kirikukogul 325 küll võidu arianismi üle, kuid lõplikult tauniti arianismi alles Konstantinoopoli kirikukogul 381. Varjatumal või avalikumal kujul kerkis arianism aga taas esile XIX saj liberaalses teoloogias, olles kiriklikult sanktsioneeritud kristoloogiaga võrreldes liberaalse teoloogia ratsionalistlikele tendentsidele vastuvõetavam (Isaak August Dorner, Albrecht Ritschl, Adolf von Harnack jt). (Vt ka KRISTOLOOGIA.)
ARMASTUS kui mõiste kuulub kristliku põhisõnavara hulka, kuid on harilikus keelepruugis koormatud tohutu mitmepalgelisusega: ühelt poolt väljendab sõna „armastus” jumalikku armu ja halastust, teiselt poolt aga hõlmab terve rea inimlikke hoiakuid, ulatudes müstilisest sukeldumisest jumalatunnetuse meelelise ihalemiseni. Seetõttu on arusaadav, miks seda mõistet eetilise põhimõistena tihti sobimatuks on peetud. Immanuel Kant on koguni väitnud, et armastus on midagi „patoloogilist”, ja pidanud seda täiesti moraaliväliseks mõisteks.
1. Piibellik alus
Piibelliku armastusemõiste kogu sisulist eripära võime tabada üksnes antiikse mõttemaailma taustal, kus sellele mõistele enam-vähem kindla tähenduse on andnud Platon. Temale on armastus põhiliselt eros, milles ta näeb elu ja mõtlemise ning tunnetuse tugevaimat ajendit. Platonistlik eros tähendab rahuldamatut tunnetusjanu tõe, headuse ning ilu järele, inimene osutab armastust teiste inimeste või asjade vastu ainult niivõrd, kuivõrd neis peegelduvad igavesed ideed. Erose ülimaks astmeks on ekstaatiline joobumus või ka müstiline sukeldumine, mille taustal aga heliseb juba kaasa seksuaalse erose elemente.
Eros tähendas antiikaja filosoofias inimlikku tungi headuse ja ilu täiuslikkuse poole, kiindumust mainitud ideaalidesse, kuid samuti ka inimestevahelist kiindumust ja armastust; mõiste ei esine uustestamentlikus keelepruugis.
Seda silmas pidades on LXX tõlkijad vastava hbr väljendi edastamiseks kasutanud sõna agape, mis hiljem ka uustestamentlikus keelepruugis domineerima jääb ja tegelikult osutub spetsiifiliseks piibellikuks väljendiks armastuse kohta. VT käsitluses langeb peamine rõhk Jumala armastusele oma äravalitud rahva vastu: äravalimise tõsiasi ise on üks armastuse konkretiseeringuid. Selle armastuse suurus ja sügavus avaldub truuduses: Iisrael võib hüljata oma Jumala, kuid Jumal ei hülga oma rahvast. Tihti kasutatakse selle näitlikustamiseks pilti abielust. Nagu abielus just armastus abielupooli lõplikult ühendab, nii on ka Jumala armastus see, mis köidab Iisraeli tema külge, vaatamata sellele, et viimane partnerina truudust murrab. Jumala armastus on igavene ning muutumatu. Jumala armastus taotleb inimesepoolset vastuarmastust, mis konkretiseerub tema käskude pidamises; teisisõnu: inimese jumalaarmastus on kuulekuse summa, nii on see klassikalise väljenduse leidnud Dt 6:4. Sellele lisandub viimaks ka armastus ligimese vastu (Lv 19:18; Dt 10:18j), kuigi sellel VT-s pole säärast avarust nagu hiljem UT-s.
UT sõnumis on armastusel keskne tähendus: armastuses on kokku võetud kogu Jumala tahe maailma ja inimese suhtes, mistõttu agape kannab siin kogu kristlikku eksistentsi, hõlmates ühelt poolt Jumala hoiakut inimese suhtes ja teiselt poolt inimese suhtumist Jumalasse ning kaasinimestesse, viimast isegi juhul, kui kaasinimene on lausa vaenlane. Nii on armastusel siin täiesti universaalne avarus. Evangeelne sõnum ongi seetõttu tõeline rõõmusõnum, et ta tunnistab Jumala armastust ja selle ilmsikssaamist Jeesuses Kristuses. Kui Paulus iseloomustab kristlikku eksistentsi „Kristuses olemise” või „armus olemisena”, siis on need identsed „armastuses olemisega”. Jumala armastuse toime ilmneb usklikes uueksloomisena, mis kristlase elus on juba alanud, kuigi alles ootab täielikuks saamist. 1Kr 13 annab kujuka fenomenoloogilise kirjelduse armastusest kui agape’st, talle on omistatud jumalikud kvaliteedid: armastus on siin koguni midagi enamat kui usk. Armastus muudab inimese vahekorra Jumala ja samuti kaasinimesega, kandes sellisena ühtlasi koguduse osadust. Johannese käsitluses on armastus veelgi ilmekamalt esile toodud: Jumal ise on armastus (1Jh 4:8) ja armastus on tõelise jumalatunnetuse eeldus (1Jh 4:7jj). Armastus ei ole passiivselt läbi elatav emotsioon, vaid aktiivne, tegev hoiak, reaalsus, mis peab nähtavale tulema inimeste suhetes, uutes Jumalale meelepärastes vahekordades ja osaduslikus elus. Ometi pole armastus seejuures programm maailma ümberkujundamiseks.
2. Ajaloolist
Juba pärastapostellikul ajal kandub evangeeliumi armastuse mõistmisse osalt juutluse käsumeelseid, osalt stoikluse moraliseerivaid elemente, mistõttu armastusekäsku kaldutakse tõlgendama moraalse eeskirjana. Augustinus kujundas teatud mõttes sünteesi uustestamentlik agape ja antiikse-hellenistliku erose elementidest. Tema mõiste caritas ei ole päris adekvaatne vaste algkeelsele sõnale agape (nagu seda pole ka eestikeelne „armastus”), kuid sellele vaatamata on armastus tema käsitluses keskseim eetiline mõiste ja kõlbla toimimise põhimotiiv.
Selline arusaamine armastusest püsis kogu keskaja. Alles Martin Luther leiab taas tee uustestamentliku armastusemõiste juurde selle algses ehtsuses ja tingimusteta radikaalsuses. Jumala armastus on ainus alus meie õigeksmõistule ja sellest johtuv ligimese armastus on endastmõistetavalt teostuv, spontaanne usu vili. Kuid hilisemas arengus kalduti uuesti ühekülgsusele. Protestantlikus ortodoksluses langes rõhk enam armastusekäsule, mis paratamatult suubub moralismi, hiljem ratsionalismis ebamäärasesse humanismi. Pietism toob mõningase paranduse, ent peagi kaldutakse siingi teise äärmusse, hakates toonitama emotsionaalsust. Ühelt poolt vallandas see küll armastusele omase dünaamilise aktiivsuse (diakonia!), teiselt poolt aga soodustas harrast sukeldumist erootilise alatooniga müstikasse (Nikolaus Ludwig von Zinzendorf). XIX saj teoloogias valitseb armastuse käsitluses domineerivalt psühhologiseeriv kallak, mis taas toonitab emotsionaalsust ja püüab armastust seosesse viia näiteks sümpaatiatundega. Uusimalt on just Piibli teaduslikud uurimused kaasa aidanud armastuse algse tähenduse väljaselgitamisele, samuti erose ja agape erinevuste kindlakstegemisele (Anders Nygren).
3. Süstemaatilist
Armastuses on tegemist kristliku elu keskseima ning kandvaima teguriga, mistõttu temaga seostuvate probleemide käsitelu kuulub eelkõige eetika valdkonda. „Elukujundamine, milleks inimesed Jumala poolt Kristuses on kutsutud ja uueks sünnitatud, on kokkuvõetav ühteainsasse sõnasse: agape” (Niels Hansen Søe). Mis armastus sisuliselt on, see on meile antud üksnes ilmutuses, mille kaudu Jumal ennast meile kui armastus tunda annab. Seetõttu on kristlikus mõttes kogu armastuse lätteks Jumala armastav lähenemine inimesele, mille kõrgeimaks ning kirkaimaks kujuks on selle armastuse ilmsikssaamine Jeesuses Kristuses. Armastus on põhiliselt vahekorramõiste, isikutevaheline antus. See asjaolu välistab otsemaid kaks võimalikku (religioosset) väärtõlgendust: müstilise sukeldumise Jumalasse (või „jumalikku”), nii et sukelduja isik seejuures hajub, ja samuti erootilise hõivamise, milles armastaja hajutab armastatu personaalse iseseisvuse ja omapära. Vahekorramõistena on kristlik armastus, nagu sellele viitab kahepoolne armastusekäsk UT-s, ühelt poolt määrav antus Jumala ja inimeste vahekorras, teiselt poolt mitte vähem määrav tegur ka inimeste omavahelises vahekorras: (1) äratab Jumala armastus inimese vastuarmastuse, mis taotleb samasugust tingimusteta totaalsust, nagu on Jumala armastus inimese suhtes („armasta