Nad istusid maha, sest taadil ei olnud onni ees isegi pinki, ja Inteb tõstis värisevi käsi anuma huultele ja jõi ahnelt veini, hoolitsedes, et tilkagi maha ei pudeneks.
„Minu poeg Sinuhe tahab sõduriks hakata,” ütles isa naeratades. „Tõin ta sinu juurde, Inteb, sest sina oled ainus elus olev suurte sõdade kangelane, et jutustaksid talle sõjamehe toredast elust ja vägitegudest.”
„Sethi ja Baali ja kõigi teiste kurjade vaimude nimel,” ütles vanake, naeris kiledalt ja keeras end, et mulle lühinägelikult otsa vaadata. „Kas poiss on hull?”
Tema hambutu suu, tema tuhmunud silmad, vehkiv käsivarrekönt ja kortsuline, räpane rind olid nii hirmuäratavad, et ma pugesin isa selja taha ja haarasin tal varrukast kinni.
„Poiss, poiss,” ütles Inteb ja itsitas. „Kui mul oleks lonks veini iga needuse kohta, millega olen neednud oma elupäevi ja armetut saatust, mis tegi minust sõduri, võiksin täita veiniga järve, mille vaarao olevat oma naise rõõmuks kaevata lasknud. Ma küll ei ole seda näinud, sest ei ole küllalt jõukas, et lasta end üle jõe sõuda, aga mul pole kahtlustki, et järv saaks täis ja üle jääks veel nii palju kannutäisi, et terve sõjavägi saaks end sellest purju juua.”
Ta rüüpas jälle ahnelt veini.
„Aga,” ütlesin mina, lõug vabisemas, „sõduriamet on ometi kõigist ametitest kõige auväärsem.”
„Au ja kuulsus,” ütles Thutmosise kangelane Inteb, „need on pask, tühi pask, mis ainult kärbseid toidab. Olen oma elu jooksul sõjast ja vägitegudest palju valesid jutustanud, et ammuli sui kuulavad kõlupead mulle veini pakuksid, aga sinu isa on aus mees ja teda ma petta ei taha. Seepärast ütlen sulle, poiss, et sõduri amet on kõikidest ametitest kõige viimane ja kõige viletsam.”
Vein silus kortse vanamehe näos ja pani tema silmad ägedalt hõõguma. Ta tõusis püsti ja võttis oma ainsa käega endal kõri ümbert kinni.
„Vaata, poiss,” ütles ta, „seda kõhna kaela on kaunistanud viiekordsed kuldkeed. Omaenese kätega on vaarao nad mulle kaela pannud. Kes loeks kokku maharaiutud käed, mis ma olen tema telgi ette kokku kandnud? Kes tõusis esimesena Kadeši müürile? Kes tormas nagu kisendav elevant vaenlaste ridadesse? See olin mina, kangelane Inteb! Kuid kes mind selle eest enam tänab? Mu kuld läks kõige liha teed, orjad, kelle sõjasaagiks sain, põgenesid või surid viletsusse. Mu parem käsi jäi Mitannimaale ja ma oleksin juba ammu kerjus tänavanurgal, kui head inimesed ei tooks mulle aeg-ajalt kuivatatud kalu ja õlut, et räägiksin nende lastele sõjast tõtt. Ma olen Inteb, suur kangelane, aga sa vaata mind, poiss. Mu noorus jäi kõrbesse, nälga, vaevadesse ja raskustesse. Seal sulas liha liikmetelt, seal pargiti nahk, seal kalestati süda kõvemaks kui kivi. Ja mis kõige hullem, veeta kõrbetes kuivas ära mu keel ja ma sain igavese janu, nii nagu iga sõdur, kes kaugetelt sõjakäikudelt elusalt tagasi tuleb. Nii on elu olnud mulle kui kuristik surmaorus sellest ajast, kui ma oma käe kaotasin. Ma ei taha isegi mitte nimetada valutavaid haavu ja lihalõikajate toodud kannatusi, kui nad mu käekönti keevas õlis kõrvetasid, kui nad olid käe maha lõiganud, nagu su isa hästi teab. Olgu õnnistatud sinu nimi, Senmut, õilis ja hea, aga vein on otsas!” Vanake jäi vait, tõmbas hinge, istus maha ja keeras savianuma nukralt kummuli. Metsik lõõm tema silmis kustus ja taas oli ta vana, õnnetu mees.
„Kuid sõdur ei pea kirjutada oskama,” julgesin kartlikult sosistada.
„Hm,” pomises Inteb ja vaatas isale otsa. Isa võttis kähku randmelt vaskvõru ja ulatas selle vanakesele. See hõikas midagi valjul häälel ja varsti jooksis meie juurde räpane poisike, kes võttis võru ja anuma ning läks veinituppa veini juurde ostma.
„Ära sa kõige paremat võta,” hüüdis Inteb rutuga poisile järele. „Võta kas või haput, seda saab kõige rohkem!” Jälle vaatas ta mulle mõtlikult otsa. „Sul on õigus,” ütles ta, „sõdur ei pea kirjutada oskama, tema peab ainult võidelda oskama. Kui ta oskaks kirjutada, siis ta oleks pealik ja käsutaks ka kõige vapramat sõdurit ja saadaks teised ette võitlusse. Sest iga viimanegi kirjaoskaja kõlbab sõdureid kamandama, ja sajagi mehe pealikuks ei võeta meest, kes ei oska kärbsemusta papüürusele sodida. Mis rõõmu on aumärkidest ja kuldkeedest, kui käske jagab see, kes oskab peos hoida pilliroosulge. Aga nii on ja nii see jääb. Seepärast, poiss, kui tahad sõdureid käsutada ja neid juhtida, siis õpi kõigepealt kirjutama. Siis kummardavad su ees kuldkeedega mehed ja orjad kannavad su toolis võitlusväljale.”
Räpane poisike tuli tagasi ja tõi peale anumatäie ka kannutäie veini. Vanakese nägu lõi rõõmust särama.
„Sinu isa Senmut on hea inimene,” ütles ta sõbralikult. „Ta oskab kirjutada ja ta on mind ravinud, kui hakkasin oma jõu ja õnne päevadel krokodille ja jõehobusid nägema, kui mul veinist puudust ei tulnud. Ta on hea mees, kuigi ta on ainult arst ega suuda vibunööri pingutada. Tänu talle!”
Vaatasin ehmunult veinikannu, mille Inteb käsile võtta kavatses, ja hakkasin kannatamatult sikutama isa laia, arstirohtudest plekilist varrukat, sest mind vaevas hirm, et tänu veinile ärkame varsti läbipekstuna mõnel tänavanurgal. Ka mu isa Senmut vaatas veinikannu, ohkas kergelt, keeras ringi ja hakkas mul käest kinni hoides minema. Inteb hakkas kileda vanainimesehäälega laulma Süüria sõjalaulu ja alasti, päikesest tumedaks põlenud tänavapoiss naeris.
Mina, Sinuhe, matsin maha oma unistuse sõdurikarjäärist ja ei hakanud enam vastu, kui isa ja ema mu järgmisel päeval kooli viisid.
4
Muidugi ei olnud mu isa küllalt jõukas, et saata mind suurtesse templikoolidesse, kus anti õpetust suursuguste, rikaste ja ülema astme preestrite poegadele ning mõnikord tütardelegi. Minu õpetajaks sai ainult paari tänavanurga kaugusel elav vana preester Oneh, kes pidas kooli oma räämas rõdul. Tema õpilasteks olid käsitööliste, kaupmeeste, sadama ülevaatajate ja allohvitseride lapsed, kelle auahned vanemad soovisid, et nad saaksid kirjutaja ameti. Oneh oli kunagi olnud templis taevase Muti arveametnikuks ja sobis niisiis hästi andma kirjaoskuse algõpetust lastele, kes hiljem pidid hakkama üles märkima kaupade kaalu, viljakoguseid, kariloomade arvu või sõdurite moonaarveid. Niisuguseid väikesi koole oli suures maailmalinnas Teebas kümneid. Õpetus ei maksnud palju, sest õpilased pidid ainult vana Onehi ära elatama. Söekaupmehe poeg tõi talveõhtuteks puusütt, kuduja poeg varustas teda rõivastega, viljakaupmehe poeg kandis hoolt jahu eest ja minu isa ravitses tema mitmesuguseid vanainimesehädasid ja andis talle ravimtaimede tõmmiseid, mida koos veiniga sisse võtta.
See sõltuvussuhe muutis Onehi leebeks õpetajaks. Poiss, kes kirjutustahvli taga magama jäi, ei saanud tutistada, vaid pidi vanakesele järgmiseks päevaks mõne maiuspala näppama. Vahel tõi viljakaupmehe poeg kannutäie õlut ja neil päevil kuulasime teraselt, sest vana Oneh hakkas õhinal jutustama imelistest seiklustest teispoolses maailmas ja muinasjutte taevasest Mutist, kõige ehitajast Ptahist ja ka teistest jumalatest, kes olid talle lähedased. Meie itsitasime ja arvasime, et oleme petnud ta terveks päevaks unustama rasked õppetükid ja tüütud kirjamärgid. Alles palju hiljem õppisin mõistma, et vana Oneh oli palju targem ja arusaajam õpetaja, kui oskasin arvata. Tema lugudel, mida elavdas tema lapselikult vaga kujutlusvõime, oli oma eesmärk. Ta õpetas meile vana Egiptuse komblusseadust. Ükski halb tegu ei jää karistamata. Tuleb aeg, ja Osirise kõrge aujärje ees vaetakse halastamatult iga inimese südant. Inimene, kelle halvad teod šaakalipäine jumal ilmsiks vaagis, heideti Ahmija söödaks. Ahmija oli ühtaegu krokodill ja jõehobu, kuid neist mõlemast hirmuäratavam.
Ta jutustas ka käreda loomuga Tahavaatajast, surmaoru vete hirmuäratavast lodjamehest, kelle abita kadunuke õndsate väljadele ei pääsenud. Sõudes vaatas ta alati tagasi ja mitte paadi sõidusuunas, nagu teevad maised sõudjad Niilusel. Oneh sundis meid peast kordama lepitus- ja annetuslauseid, millega Tahavaatajat meelitada. Ta sundis meid neid kirjamärkidega jäljendama ja neid peast kirjutama. Leebete märkustega parandas ja õiendas ta meie vigu. Me pidime ometi mõistma, et ka pisike viga võib muuta õnneliku elu teispoolses maailmas võimatuks. Kui ulatame Tahavaatajale kirja, milles on viga, jääme armuta