isale toetudes andis ta tõrvikut kandvale teenrile müksu ja käskis tal sükomoori all peatäie välja magada. Neegrid viskasid kandetooli akaatsiapõõsastesse ja istusid maha, käsku ootamata.
Üha isa õlale toetudes astus Ptahor terrassile. Mina valasin vastuväidetest hoolimata tema kätele vett ja ulatasin talle linase käterätiku, aga ta palus minul oma käed ära kuivatada, kui olin need kord märjaks teinud, ja kui ma sellega valmis sain, tänas ta mind sõbralikult ja ütles, et ma olen ilus poiss. Isa juhatas ta leeniga auistmele, mille ta oli vürtsikaupmehe majast laenanud, ja Ptahor istus ja vaatas rasvalampide valgel oma pisikeste, uudishimulike silmadega ringi. Natuke aega ei öelnud keegi midagi. Siis palus Ptahor vabandavalt köhatades midagi juua, sest pikk tee oli kurgu ära kuivatanud. Mu isa rõõmustas ja kallas talle veini. Ptahor nuusutas ja maitses seda umbusklikult, kuid tühjendas siis ilmse naudinguga karika ja ohkas kergendatult.
Ta oli väike, kiilaks aetud, kõverate jalgadega mees, kelle rinnad ja kõht ripendasid rüü õhukese kanga all. Tema kaelusel oli vääriskive, kuid kaelus oli plekiline nagu ka tema rüü, ja ta haises veini, higi ja võide järele.
Kipa pakkus talle vürtsikooke, õlis hautatud väikesi kalu, puuvilju ja hanepraadi. Ptahor sõi viisakalt, kuigi oli küllap äsja tulnud healt söömaajalt. Ta maitses igat toitu ja ütles kiidusõnu, mis Kipat suuresti rõõmustasid. Tema palvel viisin toitu ja õlut ka neegritele, kuid nemad vastasid minu viisakusavaldusele ainult häbematusi hüüdes ja küsides, kas paksmagu hakkab varsti minema. Teener norskas raskelt sükomoori all ja mul polnud tahtmist teda äratada.
Õhtu kujunes üsna segaseks, sest ka mu isa jõi veini rohkem, kui ma teda kunagi olin joomas näinud, nii et lõpuks istus Kipa köögis, hoides pead käte vahel ja õõtsutades ülakeha raskelt edasi-tagasi. Kui veinikruus oli tühi, jõid nad isa arstimisveine, ja kui need otsa said, kõlbas neile tavaline lauaõlu, sest Ptahor kinnitas, et tema ei ole pirtsakas.
Nad rääkisid õpinguajast Elu majas, jutustasid naljalugusid oma õpetajatest ja embasid teineteist, terrassil vaevu püsti seistes. Ptahor rääkis oma kogemustest kuningliku koljuavajana ja kinnitas, et see on see viimane amet, mille peale arstil välja õppida tasub, ja sobib rohkem Surma majja kui Elu majja. Aga sel alal oli vähe tööd, ja tema oli alati olnud laisk mees, nagu mu isa, Senmut salliv, kindlasti hästi mäletab. Inimese kolju, kui välja arvatud hambad, kurk ja kõrvad, mis nõuavad eriarsti, on tema arvates kõige lihtsam ära õppida, ja nii oligi ta valinud selle.
„Aga,” ütles ta, „kui minust oleks vähegi meest olnud, oleksin jäänud tavaliseks ausaks arstiks ja jaganud elu, selle asemel et nüüd on minu saatus jagada surma, kui sugulased vanainimestest ja ravimatutest haigetest ära tüdinevad. Ma jagaksin elu, nii nagu sina, mu sõber Senmut. Võib-olla oleksin vaesem, kuid elaksin auväärsemat ja karskemat elu kui praegu.”
„Ärge uskuge teda, poisid,” ütles mu isa, sest ka Thotmes istus juba koos meiega ja oli saanud pihku väikese veinikarika. „Olen uhke, et võin nimetada oma sõbraks kuninglikku koljuavajat Ptahorit, kes on terves Egiptuses oma alal kõige silmapaistvam mees. Kas ma siis ei mäleta tema imelisi koljuavamisi, millega ta päästis elule kõrgestisündinuid ja alamalsündinuid ja äratas hämmastust kõigis. Ta laskis välja kurje vaime, kes inimesi hulluks ajasid, ja kõrvaldas nende ajudest vaimude ümmargused munad. Tänulikud haiged on annetanud talle kulda ja hõbedat, kaelakeesid ja joomaastjaid.”
„Aga veel rohkem on annetanud tänulikud sugulased,” ütles Ptahor pehme keelega. „Sest kui ma teen kogemata terveks ühe kümnest, ühe viiekümnest, ei, ütleme, et ühe sajast, siis seda kindlam on ülejäänute surm. Oled sa kuulnud ühestki vaaraost, kes oleks elanud rohkem kui kolm päeva pärast kolju avamist? Ei, minu tulekivist noa alla saadetakse ravimatud ja hullud, seda kiiremini, mida rikkamad ja suursugusemad nad on. Minu käsi vabastab kannatustest, minu käsi jagab pärandusi, maavaldusi, karja ja kulda, minu käsi tõstab vaaraod troonile. Seetõttu kardetakse mind ja mulle ei julge keegi vastu vaielda, sest ma tean liiga palju. Kuid mis lisab teadmist, see lisab muret, ja nii olen ma väga õnnetu inimene.”
Ptahor nuttis natuke aega ja pühkis nina Kipa surnulinasse. „Sina oled vaene, aga aus, Senmut,” nuuksus ta. „Sellepärast ma armastan sind, sest mina olen rikas, aga mäda. Ma olen väga mäda, nagu sõnnikukook, mille härg teele jätab.”
Ta võttis oma vääriskividega kaeluse ja riputas selle isale kaela. Pärast seda hakkasid nad laulma laule, mille sõnadest ma aru ei saanud, kuid Thotmes kuulas huviga ja ütles, et mahlakamaid laule ei lauldud ka sõdurite majas. Kipa hakkas köögis valjusti nutma ja üks neeger tuli akaatsiapõõsast, võttis Ptahori sülle ja tahtis teda kandetooli viia, sest magamamineku aeg oli ammu käes. Kuid Ptahor hakkas vastu ja kurtis haledalt, hüüdis valvureid appi ja kinnitas, et neeger tapab ta. Kuna mu isast abi ei olnud, peletasime Thotmes ja mina neegri keppidega minema ja see vihastas ning läks ropult siunates oma teed, võttes oma kaaslase ja kandetooli kaasa.
Pärast seda kallas Ptahor õllekruusi endale pähe tühjaks, palus võiet, et võida oma nägu, ja tahtis õuetiiki kümblema minna. Thotmes sosistas mulle, et peame vanamehed magama panema, ja läkski nii, et minu isa ja kuninglik koljuavaja uinusid kaelakuti Kipa abieluvoodis, vandudes viimaste sõnadena pehme keelega teineteisele igavest sõprust.
Kipa nuttis ja kiskus juukseid ja puistas küpsetusaugust endale tuhka pähe. Mind piinas mõte, mida ütlevad naabrid, sest lärm ja laul olid vaiksel õhtul ümberringi kaugele kostnud. Kuid Thotmes oli rahu ise ja ütles, et on sõdurite majas ja oma isa kodus hullematki näinud, kui sõjavankrite mehed rääkisid möödunud aegadest ning karistusretkedest Süüriasse ja Kušimaale. Ta kinnitas, et vastupidi, õhtu läks igati korda, sest vanamehed ei tellinud lõbumajast pillimängijaid ja tüdrukuid, kes neid tantsuga lõbustaksid. Tal õnnestus Kipat rahustada, ja koristanud, nagu oskasime, peo jäljed, läksime magama. Teener jäi sükomoori alla norskama ja Thotmes tuli minu voodi äärde, pani käe mulle kaela ümber ja rääkis tüdrukutest, sest ka tema oli veini joonud. Kuid mind see ei huvitanud, sest ma olin mõne aasta temast noorem, ja jäin varsti magama.
Ärkasin hommikul vara, sest kuulsin magamistoast koperdamist ja kolinat. Kui ma sinna läksin, magas mu isa üha sügavalt, rõivas üll ja Ptahori kaelus kaelas, kuid Ptahor oli end põrandal istukile ajanud, hoidis pead käte vahel ja küsis hädise häälega: „Kus ma olen?”
Tervitasin teda lugupidavalt, langetades käed tema ees põlvedeni, ja ütlesin, et ta on endiselt sadama linnaosas vaestearsti Senmuti majas. See rahustas Ptahorit ja ta palus minult Amoni nimel õlut. Meenutasin talle, et ta oli õllekruusi endale pähe tühjaks kallanud, mis ka tema rõivastest näha oli. Siis ta tõusis püsti ja ajas end sirgu, kortsutas väärikalt kulmu ja astus õue. Valasin tema kätele vett ja ta kummardus ohkides ja palus, et kallaksin vett ka tema kiila pea peale. Thotmes, kes oli samuti üles ärganud, tõi talle kannutäie hapupiima ja soolakala. Need ära söönud, muutus Ptahor jälle rõõmsaks, läks sükomoori all magava teenri juurde ja hakkas teda kepiga nüpeldama, kuni mees ärkas ja tõusis üles, rõivad rohust plekilised ja nägu mullane.
„Sa vilets siga,” ütles Ptahor ja nähvas talle veel korra kepiga. „Nii hoolitsed sa siis oma isanda eest ja kannad tema ees tõrvikut? Kus mu kandetool on? Kus mu puhtad rõivad on? Kus mu ravimarjad on? Kao mu silmist, sa vilets varas ja siga!”
„Olen varas ja oma peremehe siga,” ütles teener alandlikult. „Mida käsid, isand?”
Ptahor andis talle korralduse ja teener läks kandetooli otsima. Ptahor võttis sükomoori all mõnusalt istet, toetades selga vastu puutüve, luges luuletuse, mis rääkis hommikust, lootostest ja jões kümblevast kuningannast, ja jutustas siis meile kõigest niisugusest, mida poisid meelsasti kuulata tahavad. Ka Kipa ärkas, tegi tule üles ja läks siis magamistuppa isa juurde. Tema hääl kostis meile õue ära ja kui isa siis lõpuks, puhas rõivas üll, õue tuli, oli ta väga kurb.
„Sul on ilus poeg,” ütles Ptahor. „Tema rüht on nagu printsil ja tema silmad on leebed nagu gasellil.” Aga kuigi ma olin alles poisike, mõistsin siiski hästi, et ta räägib nii selleks, et me unustaksime, kuidas ta oli end eelmisel