mulle väikese luuletuse, mida ma mäletan tänini. See kõlas nii:
„Rõõmusta, noormees, oma nooruse üle,
sest vanadusel on kurgus tuhk
ja palsameeritud keha ei naera
oma pimedas hauas.”
Tegin, mis oskasin, ja kirjutasin luuletuse kõigepealt tavalises kirjas üles. Siis joonistasin selle piltides ja lõpuks kirjutasin sõnad vanadus, tuhk, keha ja haud kõigil eri viisidel, nagu neid sõnu võib kirjutada nii silpidena kui tähtedena. Siis andsin kirjutustahvli Ptahorile vaadata ja ta ei leidnud sealt ainsatki viga. Teadsin, et isa oli minu üle uhke.
„Aga see teine noormees?” küsis Ptahor ja sirutas käe Thotmese tahvli järele. Thotmes kõhkles, enne kui oma tahvlit näitas, kuid tema silmad naersid. Kui me vaatama kummardusime, siis nägime, et ta oli joonistanud Ptahori, kui see isale oma kaelust kaela sidus, ja õllekannu endale pähe tühjaks kallamas, ja kolmandal pildil laulsid tema ja mu isa kaelakuti ja pilt oli nii tore, et oli lausa näha, missugust laulu nad laulavad. Oleksin tahtnud naerda, kuid ei tihanud, sest kartsin, et Ptahor vihastab. Thotmes ei olnud teda nimelt sugugi meelitanud. Ta oli niisama väike ja kiilas ja niisama kõverate säärte ja rippuva kõhuga nagu tegelikkuses.
Ptahor ei ütelnud tükk aega midagi, vaatas vaid teraselt vaheldumisi pilte ja Thotmest. Thotmesel hakkas hirm ja ta tõusis varvastele. Lõpuks Ptahor küsis:
„Mis sa oma tahvli eest tahad, poiss? Ma ostan selle ära.”
Kuid Thotmes lahvatas näost punaseks ja ütles: „Minu kirjutustahvel ei ole müüdav. Sõbrale annaksin selle kingituseks.”
Ptahor naeris. „Hea küll. Oleme siis sõbrad ja tahvel on minu.” Veel kord vaatas ta uurivalt tahvlit, naeris ja lõi selle vastu kivi kildudeks. Me kõik võpatasime ning Thotmes muutus alandlikuks ja palus andeks, kui ta Ptahorit solvanud oli.
„Kas ma vihastaksin vee peale, kus oma pilti näeksin?” küsis Ptahor leebelt. „Kuid joonistaja käsi ja silm on rohkem kui vesi. Nii tean ma nüüd, missugune ma eile välja nägin, ja ma ei taha, et keegi näeks, missugune ma olin eile. Seepärast lõhkusin tahvli, kuid tunnistan su kunstnikuks.” Thotmes võpatas rõõmust.
Pärast seda pöördus Ptahor isa poole ja ütles minule viidates arstide igivana ravimistõotuse: „Võtan ta ravitseda.” Ja Thotmesele viidates ütles ta: „Teen, mis võin.” Jõudnud sellega arstide ametikeeleni, naersid nad mõlemad rahulolevalt. Isa pani käe mu pea peale ja küsis minult:
„Mu poeg Sinuhe, kas tahaksid saada arstiks nagu mina?”
Mulle tõusid pisarad silma ja kurgus pigistas, nii et ma ei saanud rääkida, kuid noogutasin vastuseks. Ma vaatasin ringi ja õu oli mulle armas, sükomoor oli mulle armas ja müüritud veesilm oli mulle armas.
„Mu poeg Sinuhe,” ütles mu isa. „Kas tahad saada arstiks, minust edukamaks, minust paremaks, elu ja surma isandaks, kelle kätte annab inimene, seisusele vaatamata, oma usaldava hinge?”
„Mitte temasuguseks ja ka mitte minusuguseks,” ütles Ptahor, ajades end sirgu, ja tema silmad muutusid targaks ja teraseks, „vaid tõeliseks arstiks. Sest tõeline arst on suurim kõigist. Tema ees on ka vaarao alasti ja tema ees on ka rikkaim võrdne vaesega.”
„Tahaksin meelsasti saada tõeliseks arstiks,” ütlesin aralt, sest olin alles poisike ega teadnud, et vanadus tahab alati jätta oma unistused ja pettumused noortele kanda.
Kuid Thotmesele näitas Ptahor kuldvõru oma randme ümber ja ütles: „Loe!” Thotmes veeris kokku sinna graveeritud pildid ja luges kõheldes: „Tahan, et mu karikas oleks täis!” Ta naeris kohmetult.
„Ära naera, võrukael,” noomis Ptahor tõsiselt. „Asi pole enam veinis. Vaid kui tahad saada kunstnikuks, pead nõudma täis karikat. Tõelises kunstnikus ilmutab end jumal Ptah ise, looja ja ehitaja. Kunstnik ei ole üksnes vesi või peegel, vaid palju enam. Tõsi küll, kunst on sageli üksnes meelitav vesi või valetav peegel, kuid ikkagi on kunstnik rohkem kui vesi. Nõua endale täis karikat, poiss, ja ära lepi kõigega, mida sulle öeldakse, vaid usu pigem oma selgeid silmi.”
Seejärel lubas ta, et saan peatselt kutse tulla Elu majja õpilaseks ja et ta proovib, kui see vähegi võimalikuks osutub, aidata Thotmesel templi kunstikooli astuda.
„Aga poisid,” ütles ta, „kuulake teraselt, mida ma ütlen, ja unustage minu öeldu kohe ära või unustage vähemalt see, et kuninglik koljuavaja on nii öelnud. Te lähete nüüd preestrite kätte ja ükskord pühitsetakse ka Sinuhe preestriks, sest nii nagu sinu isa ja mina oleme saanud alama astme pühitsuse, ei ole kellelgi õigust pidada arstiametit, kui ta ei ole preestriks pühitsetud. Aga kui te lähete templisse preestrite kätte, siis olge umbusklikud nagu šaakalid ja salakavalad nagu maod, et te end ei kaotaks ja end pimestada ei laseks. Kuid väliselt olge leebed nagu tuvid, sest mees võib oma värvi näidata alles siis, kui on eesmärgile jõudnud. Nii on olnud ja nii see jääb. Pidage seda meeles.”
Kui olime veel natuke juttu ajanud, tuli Ptahori teener ja tõi kaasa üüritud kandetooli ja puhtad rõivad oma peremehele. Tema enda kandetooli olid orjad lähedal asuvasse lõbumajja panti pannud ja magasid praegugi seal. Ptahor andis teenrile volituse tool ja orjad lõbumajast välja lunastada, jättis meiega hüvasti, kinnitas mu isale oma sõprust ja pöördus tagasi kõrgestisündinute linnaossa.
Nii läksin ma Amoni suure templi Elu majja. Kuid järgmisel päeval saatis kuninglik koljuavaja Ptahor Kipale kingituseks kallist kivist nikerdatud püha mardika, mida Kipa võis kanda hauas linaste sidemete all südame kohal. Suuremat rõõmu ei oleks Ptahor võinud mu emale valmistada, nii et Kipa andis talle kõik andeks ja ei rääkinud mu isale Senmutile enam veini needusest.
TEINE RAAMAT
Elu maja
1
Tolleks ajaks olid Amoni preestrid Teebas võtnud enda kätte kõik kõrgema kasvatuse õigused ja ei olnud võimalik õppida ühtki kõrgemat ametit, ilma et oleks preestritelt enne lõputunnistust saanud. Igaüks mõistab, et Elu maja ja Surma maja on loomulikult juba ammustest aegadest kuulunud templimüüride vahele, nagu ka jumalateteaduste kõrgem kool ülema astme preestrite kasvatamiseks. Matemaatika ja astronoomia teaduskonnast võib veel arvata, et need on preestrite alaga seotud, aga kui preestrid said enda alluvusse ka kaubanduskoolid ja õigusteaduskonna, hakkas haritlaste hulgas sugenema kahtlus, et preestrid sekkuvad asjadesse, mis kuuluvad rohkem vaaraole ja maksuametile. Kaubandus- ja õigusteaduskonnas küll ei nõutud preestriks pühitsemist, aga et Amoni valduses oli vähemalt viiendik Egiptusemaast ja niisiis ka kaubandusest ning et preestrite mõjuvõim oli kõikidel aladel suur, siis tegi iga suurkaupmeheks püüdlev ja haldusalale soovija targasti, kui sooritas ka alama astme preestrieksami ning alistus nõnda Amoni kuulekaks teenriks.
Kõige suurem oli muidugi õigusteaduskond, sest see andis teadmised ja aluse ükskõik millisele ametile, oli see siis maksukoguja amet, haldusametid või edukas sõjaväeteenistus. Täheteadlaste ja matemaatikute väike rühm elas oma loengusaalis omaenda hajameelset elu ning suhtus kaubaarvestuse ja maamõõtmise loengule tormavatesse tõusikutesse sügava põlgusega. Kuid Elu maja ja Surma maja elasid templi territooriumil müüride vahel täiesti omaette ning nende õpilaste vastu tundsid kõik templi ülejäänud õppijad hirmusegust austust.
Kuid enne, kui võisin oma jala üle Elu maja läve tõsta, tuli mul sooritada jumalateõpetuse teaduskonnas alama astme preestrieksam. Mul kulus selleks kolm aastat, sest samal ajal käisin ma koos isaga haigeid külastamas, et õppida oma tulevase elukutse jaoks tema kogemustest. Ma elasin kodus, veetsin aega nagu varemgi, kuid pidin iga päev mõnel loengul käima. Õigusteaduskonda soovijad tegid alama astme preestrieksami ära sageli mõne nädalaga, kui neil juhtus olema kõrges ametis sõpru ja soovitajaid. Eksamil nõuti lisaks kirjutamis- ja lugemisoskusele ainult pähetuubitud pühi tekste ja peast pidi oskama ka lugusid pühadest kolmainsustest ja pühadest üheksaainsustest, mille tipp oli muidugi alati