tulen, isa!“ hõikas Vanessa ja vaatas uuesti haua poole. „Räägime sellest hiljem pikemalt,“ lausus ta hauakivile. Ta saatis hauale pika õhusuudluse ja tõttas künkast alla, möödudes tallist, kuni jõudis maja juurde.
Viimane koht, kuhu Vanessa oli arvanud end sattuvat, oli tilluke kuuesaja elanikuga mägilinnake. Kui tema isa oli paar aastat enne erruminekut siin kinnisvara välja valinud, olid Vanessa ja Matt seda vaatama tulnud. Matt armus majasse otsekohe. „Kui ma suren,“ oli mees öelnud, „siis mata mind sellele väikesele künkale, tolle puu alla.“
„Jäta järele!“ oli Vanessa naernud ja mehele vastu käsivart laksanud. Kumbki polnud aimanud, kui prohvetlikud need sõnad tegelikult olid.
Kunagi ammu, aastaid enne Mattiga kohtumist oli Vanni kujutlenud end vaimusilmas mõjuvõimsa uudisteankruna, rakendamas oma kommunikatsioonialast haridust. Ta oli otsustanud võtta ühe vaba aasta, enne kui alustab karjääri, kus tuleb teha kaheksakümnetunniseid töönädalaid, ja läinud hetkeimpulsi ajel stjuardessiks. Ühest aastast oli saanud viis, sest ta armastas oma tööd, reisimist ja inimesi. Ta töötas ikka veel lennufirmas, kui Matt Iraaki sõitis. Üksindus ja paisuv kõht olid sundinud teda Neitsijõele kolima. Ta oli arvanud, et see on ajutine – ta sünnitab lapse ja ootab ära, millal abikaasa naaseb sõjast, et siis järgmisi kohustusi täitma asuda. Kuid selle asemel toodi Matt siia väikesele künkale, mille otsas kasvas puu.
Vanessa ei nutnud enam nii palju, ehkki ta igatses oma abikaasat. Igatses tema naeru ja pikki hilisõhtusi jutuajamisi. Igatses kedagi, kes teda kallistaks ja temaga sosinal kõneleks.
Walt oli mähkmekoti õlale riputanud ja suundus auto poole. „Vanessa, sa räägid liiga palju hauaga. Me peaksime ta mujale ümber paigutama. Vaateulatusest välja.“
„Oh jumal,“ kostis Vanessa, kergitas uudishimulikult kulmu ja tema suunurk tuksatas. „Ega Matt ometi kurda, et ma teda tüütan?“
„See ei ole naljakas,“ vastas isa.
„Sa muretsed liiga palju,“ ütles Vanessa isale ja võttis lapse, et ta turvahälli kinnitada. „Ma ei podise niisama. On asju, mida ei peaks kuulma keegi peale Matti. Ja tead, ta on mul kogu aeg käepärast...“
„Vanessa, jumala eest!“ Isa tõmbas hinge. „Sa peaksid endale sõbratarid leidma.“
Vanessa puhkes naerma. „Mul on palju sõbratare.“ Tal oli lendamise ajast palju sõbrannasid ja ehkki nad ei elanud lähestikku, käidi tal meelsasti külas ja hoiti ühendust, nii et tal oli võimalus rääkida Mattist, leinast, beebist ja taastumisest. „Sul on kindlasti hea meel teada, et nädalavahetusel tuleb mulle Nikki külla,“ ütles ta. „Sõbratar.“
Walt ronis juhiistmele. „Me oleme Nikkit viimasel ajal palju näinud. Üks kahest, kas ta ei suuda vastsündinust eemale hoida või ei lähe tal selle... noh, sellega... kõige paremini.“ Walt ei olnud võimeline lauset lõpetama.
„Ta ei suuda vastsündinust eemale hoida ja Craigiga läheb ka halvasti. Aiman, et nad lähevad peatselt lahku,“ kostis Vanessa.
„See tüüp pole mulle kunagi meeldinud,“ mühatas Walt.
„Ta ei meeldi kellelegi. Ta on täielik tõbras,“ leidis Vanni. Tema parim sõbratar, kes oli ääretult armas inimene ning ihkas peret ja lapsi, oli vangis suhtes, mis oli juba aastate eest liiva jooksnud, ning oli peaaegu niisama üksildane kui Vanni.
Vannil oli peale stjuardesside teisigi sõpru. Ta oli saanud lähedaseks mõne kohaliku naisega: oma ämmaemanda Mel Sheridaniga, Paige’iga, kes töötas koos oma abikaasaga linna ainukeses grillbaaris, ja Meli meheõe Briega. Kuid siiski oli jututeemasid, mida mõistnuks ainult Matt.
Kui elad Neitsijõe-taolises paigas, kus arst võtab patsiente vastu ainult kolmapäeviti, siis võib üpris kindel olla, et keegi ei raiska aega. Ja Mel seisiski vastuvõturuumis ning ootas nende saabumist. Tulijaid nähes lõi ta näost särama ja küünitas beebi järele. „Oiii, tule siia!“ nurrus ta. „Las ma vaatan sind!“ Mel kergitas last, justkui kaaluks teda, seejärel kahmas ta tugevasti kaissu. „Ta näeb hea välja, Vanni. Rinnapiim on ta mõnusalt pontsakaks teinud.“ Mel vaatas Waltile otsa. „Ja kuidas vanaisal läheb?“
„Vanaisa tahaks rohkem und saada,“ torises Walt.
Vanessa krimpsutas nägu. „Tal pole mingit põhjust öösel tõusta. Imetamisel pole temast vähimatki abi.“
„Ma lihtsalt ärkan, muud midagi. Ja kui mina ja Vanni oleme ärkvel, siis loomulikult ma uurin, kas tal on midagi vaja.“
Mel naeratas talle. „Vaat kui hea vanaisa,“ kiitis ta „Küll lapsuke hakkab varsti hommikuni magama.“
„Mis vanuses David õhtust hommikuni magas?“ küsis Vanni Meli üheaastase lapse kohta.
„Sa mõtled esimest või viimast korda?“ küsis Mel vastu. „Parem ära küsi – meid kimbutavad kroonilised uneprobleemid. Ja nüüd lubab Jack teda meie voodisse. Kuula mind – sellest tasub hoiduda!“
Vanessa piidles Meli kasvavat kõhtu. David oli äsja saanud aastaseks ja teine laps pidi perre sündima maikuus. „Loodetavasti on teil väga suur voodi,“ märkis ta.
„Meil on ruumi küllaga, kui ma Jacki voodist välja ajan. Lähme ja viskame Mattiele pilgu peale, teen talle ka süstid ära.“ Mel viis lapse läbivaatustuppa ja Vanessa järgnes talle.
Mel oli aidanud väikese Matti ilmale Vanessa magamistoas ning kahe naise side oli muutunud sügavaks ja tugevaks. Üsna kiiresti selgus, et beebi kehakaal on täpselt paras ja tervis suurepärane. „Viin ta välja Walti juurde. Sina võiksid samal ajal kitli selga tõmmata, eks?“
„Tänan,“ kostis Vanni.
Mõne minuti pärast oli Mel tagasi. „Su isa viis lapse Jacki juurde kohvi jooma. Ja ma oletan, et ka mehiseid sõprussidemeid looma.“
Vanni oli roninud läbivaatuslauale, kus Mel kontrollis tema südant, vererõhku ja alakeha. „Kõik näeb hea välja. Sul oli imeline sünnitus, Vanni – oled suurepärases vormis. Ja ah sa mait, kui kiiresti sa lisakilodest vabanesid! Eks ole rinnaga toitmine imeline?“
„Ma ei mahu veel oma vanadesse teksadesse.“
„Kindlasti juhtub see varsti. Ole hea ja tõuse istuli.“ Mel ulatas Vannile käe. „Kas peaksime millestki rääkima?“
„Paljudest asjadest. Kas ma tohin sult midagi isiklikku küsida?“
„Seda võid alati teha,“ vastas Mel samal ajal, kui ta märkmeid tegi.
„Ma tean, et enne Jackiga abiellumist olid sa lesk...“
Mel katkestas kirjutamise. Ta sulges ravikaardi ja naeratas Vannile kaastundlikult. „Olen oodanud, millal see jutuks tuleb,“ tunnistas ta.
„Kui kaua see aega võttis?“ küsis Vanni ja Mel sai täpselt aru, millele sõbratar viitab.
„Ma kohtusin Jackiga üheksa kuud pärast oma mehe surma. Me abiellusime kuus kuud hiljem. Kui arutad seda teemat linnakrooniku ja klatšimooridega, saad teada, et olin sel ajal vähemalt kolmandat kuud rase. Pigem neljandat.“
„Kas meie linnal on kroonik?“
„Umbes kuussada tükki,“ kostis Mel naerdes. „Kui tahad midagi saladuses hoida, siis koli kuhugi mujale.“
„Matt hukkus alles mõni kuu tagasi, aga ta on olnud ära peaaegu aasta... Mel, see polnud ärireis. Ta oli lahingus ja me ei suhelnud omavahel. Rääkisime kokku umbes kolm korda ja ühel korral nägin tema nägu veebikaameras. Tema kirjad olid lühikesed ja neid tuli harva. Ma pole tõesti väga ammu...“
Mel puudutas Vanni põlve. „Selles asjas puudub rusikareegel, Vanessa. Nii palju kui mina olen lugenud – ja ma olen lesepõlve kohta palju lugenud –, tähendab pärast abikaasa kaotust kiiresti uude suhtesse astumine seda, et inimene oli abielus õnnelik. Abielu oli talle positiivne kogemus.“ Ta naeratas.