tõmbas oma pikad koivad konksu, et mahutada neid väikesesse Toyotasse, mille Terri oli tema töökoha ette parkinud, ja küsis: „Milles asi?“ Terri selgitas läbi ärevuspisarate, et on rase, kuid pole olnud vahekorras kellegagi peale tema.
„Rase?“ kordas Paul rabatult. „Rase?“
„Jah,“ kostis naine. „See juhtus tol ööl, kui sa linna naasid. Mäletad küll. Veetsime üpris põneva öö. Kindlasti mäletad.“
„Kuidas see sai ometi juhtuda? Ise ütlesid, et võtad pille. Mina kasutasin kondoomi.“
„Ma ei tea,“ kostis Terri ja tõmbas ninaga. „Olen vist ise süüdi. Anna andeks.“
„Süüdi?“ küsis Paul. „Kuidas?“
„Mul ei ole nii ammu kallimat olnud, et muutusin pillide võtmisel lohakaks. Vahel ununes mõni võtmata. Sinu telefonikõne tuli mulle üllatusena. Ma polnud sinust tükk aega kuulnud ega suutnud jätta sinuga kohtumata. Aga sa kasutasid kondoomi ja ma olin kindel, et kõik laabub... Ma ei tea, mis juhtus. Ilmselt on asi selles, et mul oli mõni pill ära ununenud ja sinul oli katkine kondoom... Ma ei suuda ühtki muud seletust välja mõelda...“
„Ah sa mait!“ pomises Paul. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Hea küll,“ lausus ta ja üritas paanikat ohjeldada. „Hea küll, ütle, mida sa vajad.“ Nende sõnadega haaras ta Terril käest ja hoidis seda oma kämmalde vahel.
„Kas abiellumine oleks välistatud?“
See ei tulnud kõne allagi. Pauli südames oli keegi teine, oli olnud juba väga pikka aega. „Issand, Terri, me ei saa abielluda! Kuidas sa meid nimetasid – kaisusõbrad? Me oleme kaks teadlikku täiskasvanut, kes teineteisele meeldivad ja teineteisest lugu peavad. Seda on palju, kuid mitte piisavalt. Sa oled mulle oluline, aga meil pole sedasorti suhet, mis viiks abieluni. Ja mis paneks abielu toimima.“
„See ei puutu praegu asjasse,“ kostis Terri.
„Me ei tunnegi teineteist. Eriti.“
„Tunneme küllalt hästi, et said mu rasedaks teha.“
„Kas sellest võib järeldada, et oled otsustanud lapse ilmale tuua?“
„Ma olen peaaegu kolmekümneaastane,“ vastas Terri tõredalt. „Ma ei katkesta rasedust.“
„Hea küll, hea küll,“ kohmas Paul ja tundis kergendust, olgugi et kaine mõistus soovis probleemist vabaneda. Ta ei tahtnud sellises olukorras viibida, kuid ei soovinud last ka olematuks muuta. „Saan sind rahaliselt aidata. Annan endast parima, et ka emotsionaalset tuge pakkuda. Vannun, et olen sulle toeks. Aga Terri, midagi enamat loota oleks suur viga.“
„Miks?“ küsis naine, silmad pisarais.
Paul haaras tal ümbert kinni ja surus ta kitsas autos oma õla vastu. „Põhjuseid on palju, alates sellest, et me leppisime kokku, et kumbki ei soovi tõsist suhet. Kui sageli me oleme kohtunud? Kolm korda aastas? Või neli? Jumala eest – anna andeks, Terri. Tol saatuslikul ööl olime tõesti lähedased, kuid see juhtus ainult sellepärast, et ma olin omadega segi ja sina olid valmis mind ära kuulama. Aga kullakene, me ei ole armunud.“
„Kust sa tead, et mina ei ole?“ küsis Terri.
„Me oleme möödunud kuue kuu jooksul üks kord suhelnud. Kui sul olidki minu vastu tunded, siis polnud mul aimugi.“ Paul kahmas naise tugevamalt kaissu. „Terri, sa oled eriline ja imeline naine. Aga siin me oleme, kaks inimest, kes suudavad elada kuus kuud teineteisega kohtumata ja rääkimata.“ Ta raputas pead. „Teadsin kohe, et see öö oli viga. Mina valasin liiga agaralt oma tundeid välja ja sina haarasid neist kinni. Aga see ei ole õige asi. Minu kriis ja sinu kaastunne tekitasid praeguse olukorra. Kui me nüüd abielluksime, siis see üksnes takistaks sul oma tegelikke vajadusi rahuldamast. Ja usu mind, sa ei vaja kedagi minusugust.“
„Mida ma nüüd teen?“
Paul mõtles isekalt: Ja mida mina pean tegema? „Mida iganes soovid. Proovin sind igal juhul toetada. Anna andeks, aga sa väärid abikaasat, kes armastaks sind sama palju kui sina teda.“
„Aga ma saan sinult lapse!“ ahastas Terri.
„Ma teen kõik, mis minu võimuses, Terri, välja arvatud abielu. See ei jääks kestma. Meist saaksid vaenlased, aga me võiksime proovida paremini läbi saada.“
„Kas ma oleksin abikaasana tõepoolest nii kohutav valik?“ küsis Terri hädiselt.
Tegelikult polnud tal midagi, mitte midagi viga. Probleem oli Paulis. Pauli silmis oli Terri ligitõmbav, ihaldusväärne, vaimukas ja armas. Just sellepärast nad olidki kokku sattunud, samal ajal kui Vanni oli Pauli parima sõbraga abielus. Paul oleks andnud ei tea mis, et armuda. Kui ta mõtles Vannile, hüppas tema vererõhk lakke ja süda hakkas taguma. Kui ta mõtles Terrile, ilmus tema huulile naeratus, sest naine oli väga armas, ajas teda naerma ja oli lihtsalt hea inimene. Kui ta mõtles Vannile, täitus tema süda hirmu, iha ja naeruväärse lootusega. Terri meeldis talle, kuid Vanni järele oli ta juba aastaid arust ära. Ta ei teadnud, mispärast. Võib-olla sundis kuri needus teda tahtma midagi, mida ta iialgi ei saa.
See polnud Terri vastu aus, õige ega lihtne. Kuid nii lihtsalt oli. Paul tundis Terri juuresolekul testosteroonisööstu, sest naine oli võrgutav, kenake ja kättesaadav, samal ajal kui tema, Paul, oli üksi. Ta oli kõigest mees; vahel oli tore oma elus naist tunda. Oli tohutu viga pärast Matti surma Terrile helistada, ehkki Vanni oli ainuke naine, kellega ta oli tahtnud koos olla. Kuid Paul oli meeleheitlikult mõistmist ja sõpra vajanud.
„Usun, et sinust saab kellelegi imeline abikaasa, kui vaid leiad õige mehe,“ arutles Paul. „Mina ei ole sulle õige mees, kuid teen, mis vaja, et sind selles asjas toetada, Terri. Ma ei põgene ega poe sinu eest peitu. Jumala eest, Terri, mul on väga kahju. See polnud kindlasti ette kavatsetud.“
Joe Benson oli ehitusfirmale Haggerty Construction juba kümme aastat maju projekteerinud. Praegu oli ta oma sõbra Pauli pärast veidi mures. Ta oli kohanud Pauli paaril ehitusobjektil ja nad olid arutanud, et peaks minema koos õlut jooma, kuid Paul oli tundunud tõrjuv, eemalolev, morn ja masendunud. See polnud ime – Paul oli pidanud Matti surma tõttu palju üle elama. Joe kahtlustas, et sõber on suure pinge all. Seetõttu tegi ta seda, mida head sõbrad ikka teevad: oli pealetükkiv. Paulil oli aeg aur välja lasta, et ta saaks eluga edasi minna.
Joe läks väikesesse pimedasse ja vaiksesse baari ning jäi Pauli ootama. Ta oli koha ise välja valinud – sellise, kus mehed saaksid privaatselt rääkida asjust, mis neid sügavalt häirivad. Ta vaatas mitu korda käekella ja nuputas, kas Paul jätab kohale ilmumata. Joe jõi ühe õlle ja kaalus sõbra mobiiltelefonile helistamist või lahkumist, kui Paul viimaks välja ilmus, nina norus, nagu tal viimasel ajal kombeks oli. See mees oli valu elav kehastus.
„Üks õlu,“ pöördus tulija baarmeni poole, enne kui jõudis teregi öelda. „Heineken.“
„Noh,“ kohmas Joe ja kergitas oma peaaegu tühja õllekruusi. „Sa näed kehv välja.“
Paul vaikis viivu ja ootas oma õlut. Kui see lauale toodi, rüüpas ta suure sõõmu, enne kui vastas: „Kehv tõepoolest.“
„Kuule, ma mõtlesin, et kui teeme ühed õlled ja räägime sellest...“
„Usu mind, Joe, sa ei taha sellest rääkida.“
„Tööl on kõik hästi?“ uuris Joe ääri-veeri. Paul töötas väikeses perefirmas, mis tegeles kvaliteetehitusega. Kui Matt oli olnud Pauli parim lapsepõlvesõber, siis Joe oli olnud Pauli kõige lähedasem inimene pärast „Kõrbetormi“, kui nad liitusid sama mereväe reservüksusega. Sellest ajast saadik olid nad koos töötanud ja ka koos Iraagis käinud.
„Tööl on kõik korras,“ vastas Paul. „Probleem ei ole selles.“
Joe laksas käe jõuliselt Pauli õlale. „Sa pole viimasel ajal sina ise, semu. Sul on raskusi edasiliikumisega pärast Matti... Ta ei tahaks, et see nii on.“
„Ma