vajan beebipille...“ Nende sõnadega lõi ta pilgu maha, mispeale Mel kergitas tema lõuga ühe sõrmega.
„Arusaadav,“ sõnas Mel. „Aga kui Vanessa peaks küsima, miks sa siin olid, siis ütle, et muretsesid oma kuupuhastuse pärast, ma vaatasin su üle ja kinnitasin, et kõik on korras. Sobib?“
„Kas tõesti?“
„Ma ei räägi oma patsientidest teistega,“ kinnitas Mel. „Pane kittel selga. Vaatame su läbi. Räägime sellest, miks sa tegelikult tulid. Ja Brenda, kõik saab korda.“
„Mu ema ei tea, miks ma tulin,“ tunnistas tüdruk. „Ta arvab, et asi on mu pahades päevades.“
„Hea küll,“ vastas Mel, kes teadis, et Sue Carpenter pole rumal. Arvatavasti teadis ta täpselt, milles tegelikult asi. Lõppude lõpuks olid Tommy ja Brenda juba kooli algusest saadik paar ja polnud kahtlustki, et nende suhe on tõsine. „Tulen viie minuti pärast tagasi,“ teatas Mel ja lahkus toast.
Vähe oli seitsmeteistaastaseid neidusid, kes söandasid emaga rasestumisvastastest vahenditest rääkida, kuitahes lähedased nad ka polnud. Kui Mel naasis ning Brenda oli kitli selga tõmmanud ja valmis, ütles Mel: „Ma pean sulle uue PAP-testi tegema ja kui sa pole vastu, siis teeksin ka suguhaiguste analüüsi, veendumaks, et meil pole midagi ravida. Kas me räägime praegu SOS-pillidest?“
„Ah?“
„Kas oled hiljuti kaitsmata vahekorras olnud?“
„Ei,“ vastas Brenda. „Tommy ei tule mu lähedalegi, kui ma rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta, kuigi ta ise kasutab... tead küll mida...“
„Kondoomi,“ pakkus Mel.
„Jah. Ta väidab, et sellest ei piisa.“
„Nojah, olgu ta õnnistatud,“ kostis Mel. See armas tüdruk ja andekas õpilane, kes saab tõenäoliselt üksjagu stipendiumipakkumisi, oli vähem kui aasta tagasi langenud seksuaalvägivalla ohvriks – enne kui Tom sinna kolis. Brenda oli läinud koos teiste teismelistega metsa õllepeole, et seal salaja üks õlu juua, ent avastanud kolm kuud hiljem, et on rase. Seejuures polnud tal aimugi, kuidas see võis juhtuda. Nagu sellest olnuks veel vähe, oli Brendal avastatud raskeloomuline klamüüdia, mis võis olla ka raseduse katkemise põhjus.
Mel vaatas tüdruku läbi, tegi mõned testid, kirjutas talle kolme kuu jagu rasestumisvastaseid vahendeid ja lausus: „Tahan sind kiita, et oma tervise eest hoolitsed, Brenda. Ma tean, et noorena on raske sedasorti abi otsida. Kuid sinust on väga arukas ettevaatusabinõusid kasutada.“
„Aga kui mu ema selle kohta küsib?“
„Arvatavasti ei küsi, aga kui küsib, siis vastan talle, et sul on kõik korras.“
„Arvad, et sellest piisab?“
„Oi, kullake, ma olen väga osav salgaja. Küsi Jackilt,“ lisas ta naerdes. „Pille võid hakata kohe võtma, aga mõju tekib alles kahe nädala jooksul. Pea meeles, et võtaksid neid iga päev samal ajal – näiteks vahetult enne magamaminekut või hommikul tõustes. Siis on kaitse kindlam.“
„Tead, ta läheb siit minema,“ tunnistas Brenda pisut tundeliselt. „Kohe pärast kooli lõppu läheb ta merejalaväe baasõppesse ja sealt edasi West Pointi akadeemiasse.“
Mel pani käe tüdruku ilusatesse pehmetesse juustesse. „Esiteks ei sooviks sa endale teistsugust kallimat – ta tahab palju saavutada ja teda ootab suur edu. Koorekiht. Teiseks ei tähenda pillide võtmine seda, et pead tegema midagi, milleks sa pole valmis. Mõistad?“
Brenda noogutas.
„Ta tuleb vaheaegadel koju. Ja te saate teineteisele ohtralt kirjutada – imelisi kirju.“
Brenda noogutas jälle ja täpsustas: „E-kirju.“
„Vahet pole. Pillid kaitsevad sinu tervist ja ohutust, Brenda. Sa ei pea teda meeldejääva mälestusega ära saatma. Ära lase end survestada.“
„Oh, ma ei lasegi. Saan aru, mida sa mõtled,“ kostis neiu vaikselt. „Tom ei avaldaks mulle iialgi survet. Pealegi ma armastan teda.“
Mel naeratas. „Kui armas. Ta on väga eriline noormees. Ja sina, mu kullake, oled väga eriline noor naine. Sa vastutad täielikult oma keha eest – pea seda alati meeles.“
Nikki Jorgensen keeras Boothide rantšo ette, andis signaali ja ronis autost välja. Kui ta majja sisenes, istus Vanni põrandal beebi kõrval. Väike Matt lebas tillukesel beebitekil ümbritsetuna mänguasjadest, mille jaoks ta oli veel liiga väike.
„Vaata ruttu!“ ütles Vanni. „Ta naeratab!“
Nikki poetas käekoti toolile ja laskus Vanni kõrvale põrandale põlvili. Nad olid täiesti erinevad: Vanni oli sihvakas punapea ja Nikki pisike brünett, kelle sirged siidised mustad juuksed ulatusid peaaegu vööni. Vanni oli särtsakas, Nikki aga vaikne ja vihkas vastandumist. Nikki armastas öelda, et keskkooli ajal, kui tema huvitus moodsatest soengutest, õppis militaarjõmpsikas Vanni kuue tunniga majatäit asju pakkima ja välisriikide tollipunktides orienteeruma.
Nad veetsid mitu minutit beebile nägusid tehes, kuni viimaks ütles Vanni: „Ma ei jõua ära oodata, millal saan Paulile öelda, et Mattie oskab päriselt naeratada.“
Selle peale võttis maad vaikus. „Kas oled temast midagi kuulnud?“ küsis Nikki tüki aja pärast leebelt.
Vanni raputas pead ja pööras pilgu mujale. „Või noh, ma helistan talle aeg-ajalt. Igal nädalal paar korda. Aga tema on mulle ainult üks kord helistanud.“
„Oi, Vanni!“ ütles Nikki kaastundlikult.
„Mis seal ikka. Ta tunneb arvatavasti kergendust, et ei pea enam Rutledge’i lese ees kohust täitma...“
„Seda ma küll ei usu,“ kostis Nikki ja paitas Vanni paksu punast juuksepahmakat.
„Paar kuud tagasi ei tulnud ma selle pealegi, et mul võiksid tema vastu tunded tekkida. See tähendab erilised tunded. Suhtusin temasse endastmõistetavalt, ta oli minu kalju. Kuni järsku hakkas ta mulle märksa rohkem tähendama. Pärast tema lahkumist... igatsen teda meeletult. Ja mitte üksnes sellepärast, et ta oli toetav sõber.“
„Kelle muu vastu sa võiksid tõmmet tunda kui inimese, kes igatseb Matti sinuga ühepalju? Kes armastab väikest Mattiet niisama tugevasti, kui Matt seda teeks? Pealegi ei ole te ju värsked tuttavad – sa tunned teda sama kaua kui Matti! Tunned teda paremini kui kedagi teist. Ja sa ei pea nuputama, missuguse inimesega on tegemist.“
„Ma lihtsalt kardan... Ma pole kindel, et olen lõplikult valmis Mattist lahti laskma.“
Nikki puhkes naerma. „Vanni, ei sina ega Paul pea Mattist lahti laskma. Ta jääb igavesti osakeseks sinust ja Paulist.“
Vanni naeratas tänulikult ja kergitas üht punakat kulmu. „Minagi olen sarnasele järeldusele jõudnud. Ma ei peagi ju valima, ega?“
„Muidugi mitte, kullake.“
„Aga kuidas sul Craigiga läheb?“
Nikki naeratus hääbus. „Endistviisi. Mitte hästi. Esitasin talle ultimaatumi. Ta kas pühendub või meil on lõpp. Ta aina korrutab, et vajab aega. Aga kui palju? Ma olen viis aastat oodanud. Ta teab, et soovin peret ja mu bioloogiline kell tiksub.“
Vanni vangutas kahtlustavalt pead. „Ta ei loobuks sinust iialgi,“ ütles ta, kuid tegelikult kartis ta, et sõbratar ei loobuks oma kallimast isegi juhul, kui too rahuldaks vaid kümnendiku tema vajadustest.
Nikki ajas pea püsti. „Ah nii, kas veame kihla?“
„Nikki, kas sa mõtled seda seekord tõsiselt? Päriselt?“
Nikki puudutas beebi jalga. „Ma ei saa edasi elada, kui vähemalt ei proovi,“ tunnistas ta. „Olen isekas ja tahan kõike. Aga Craig on olnud täiesti järeleandmatu.“
Paul