maha.“
Paul vangutas pead. „Ma keerasin kõik korralikult kihva, Joe. Sattusin supi sisse, millest pole enam pääsu.“
Joe vahtis teda tükk aega, seejärel koputas kruusiga vastu letti ja ütles lähenevale baarmenile: „Too veel üks!“ Uue õlle ootamise ajal pöördus ta Pauli poole ja küsis: „On sul aimugi, kui segast juttu sa praegu ajad?“
„Jah. Sa peaksid endale stabiilsemad joomakaaslased leidma.“
„Nojah, aga seniks...“
Veidi aja pärast teatas Paul: „Ma tegin kellegi rasedaks...“
„Ei ole võimalik,“ oli Joe rabatud. „Sa oled sellisteks asjadeks liiga nutikas.“
Paul naeris. „Paistab, et mitte. Või peaksin kellegi kohtusse kaebama?“
„Oh issand!“ kostis Joe. „Oh jumal! On ta sulle eriline? Loodetavasti jah?“
„Tore tüdruk,“ möönis Paul õlakehitusega. „Aga ta polnud... Ah sa mait! See oli... Me pole... Kurat! See lihtsalt juhtus. Mõistad? Tunnen teda umbes aasta, aga oleme kõigest mõne korra väljas käinud. Meie vahel polnud midagi peale...“
„Oh issand!“ kordas Joe.
Paul pöördus sõbra poole. „Kui olin möödunud sügisel Neitsijõel, ei suhelnud me selle aja jooksul kordagi – vaat nii juhuslik suhe oli. Käisin kogu aeg siin, et firmal, isal ja vendadel silma peal hoida, kuid ei vaevunud kordagi talle helistama. Ja tema ei helistanud mulle. Aga...“
„Aga...?“
„Kui ma pärast kõiki Neitsijõe sündmusi koju tulin, olin omadega täiesti sassis ja helistasin talle. Lihtsalt automaatselt. Ja arva ära, mis juhtus?“
„Oh pagan!“ mõmises Joe. „Mida sa kavatsed teha?“
„Mis valikut mul on?“ küsis Paul ja lasi pea norgu. „Ma hoolitsen tema ja lapse eest. Mis mul muud üle jääb?“ Ta vangutas nukralt pead. „Ma tahan seda,“ lisas ta. „Tean, et see on rumalus. Peaksin arvatavasti midagi üritama, näiteks ta ära ostma või midagi. Paluma tal lapsest vabaneda. Aga kui saan lapse, siis tahan tema elus osaleda. Olen vist hull, eks?“
Joe naeratas kannatlikult. „Ma ei tea. Võib-olla sa polegi hull, aga kuidas on lood lapse emaga? Kas olete võimelised koostööd tegema?“
„Ei tea midagi,“ kostis Paul. „Tema tahab abielluda. Seda ma küll ei suuda. Mina kavatsen elus üksainuke kord abielluda ja ainult tüdrukuga, keda armastan nii väga, et ei suuda temata elada. Kui abielluksin selle naisega, siis keeraksin tema elu kihva – veelgi hullemaks kui praegu. Ma ei suuda sellist asja teeselda. Oleksin maailma halvim abikaasa. Nii kiiresti ei abielluta.“
„See on suur ja pöördumatu samm,“ möönis Joe. „Ainult sina tead, kas suudaksid selle toimima panna. Kui ei suuda, pead tegema midagi muud,“ arvas ta. „Võta end kokku ja hoolitse tema eest.“
„Probleem on selles, et magasin temaga, ehkki armastan kedagi teist. Mille kuradi pärast ma seda tegin? Milline hale värdjas käitub niiviisi? Mis mul ometi arus oli?“
See ülestunnistus ajas Joe täiesti segadusse. Paul armastas kedagi? Polnud tavaline, et mehed saavad kokku ja räägivad naistest, kellest on sisse võetud – säärast asja lihtsalt ei juhtunud. Oma tunnetest räägiti harva. Joe oli tundnud Pauli pikka aega ja teadis, et sõbra elus on olnud väga vähe naisi. Paul oli vaikne ja tagasihoidlik. Isegi kui nad olid koos välismaal sõjas ja pinged kuhjusid, ei tikkunud Paul kunagi naistele ligi.
Baarmen tõi uue õlle, millest Paul rüüpas suure sõõmu.
„Armastad kedagi teist?“ kordas Joe.
„Olen täielik vusserdis...“
„Sa armastad kedagi?“
„See on lihtsalt vale, muud midagi. Mul polnud tarvis...“
„Paul. Sa armastad kedagi?“
„Jah, mängisin talle aastaid kuradima parimat sõpra. Vannile. Ma lihtsalt ei saanud sinna midagi parata. Ma ei tahtnud seda, aga...“
Joe rüüpas samuti suure sõõmu. Ta oli valmis aitama Pauli ükskõik millega, kuid midagi säärast polnud ta osanud oodata. Ja miks mitte? Arvatavasti oleks temagi teinud Pauli heaks sedasama, mida Paul oli teinud Matti heaks – aidanud lesel rasketest aegadest üle saada. „Oh sa!“ pomises ta viimaks. „Oh sa raisk!“
„Oh sa raisk,“ oli Paul päri.
„Vanni?“
Paul noogutas süngelt. „Võid ette kujutada, milliseid süümepiinu ma tunnen. Üritasin neist eemale hoida. Vahel sattusin liigagi lähedale. Ma vältisin neid, kas tead? Sest ma võisin Mattiga normaalselt rääkida, aga kui nägin Vannit, tahtis mu süda lõhkeda... Oh jumal.“ Ta toetas pea kätele. „Ja nüüd tegin ma kellegi teise rasedaks. Kas saab veel hullemasse ämbrisse astuda?“
Joe raputas pead, kuid mõtles, et saab küll. Surra olnuks veelgi hullem. „Oled kindel, et laps on sinu jagu?“ uuris ta. „Võib-olla polegi see sinu laps.“
„Kaalusin ka seda varianti,“ tunnistas Paul. „Kuid siis taipasin, et see on arvatavasti lihtsalt minu soovunelm. Too naine ütles, et pole ammu kellegagi olnud ja sellepärast muutus pillide võtmisel lohakaks. Ja mis mul oli? Vana hädine kondoom rahakoti vahel – olin arvanud, et ei lase seda iialgi käiku. Kindlasti kulutasin autoroolis istudes sellesse augu sisse. Ei, laps on kindlasti minu oma.“
„Aga sa kavatsed selles veenduda, enne kui hakkad talle ülikooli jaoks raha koguma, eks?“
„Jah, muidugi. Aga praegu ei taha ma naisele liiga suurt survet avaldada. Ta on omadega läbi – nutab ja on väga õnnetu. Kui tal tekib hirm, et ma ei anna oma panust – kes teab, mida ta võib teha. Ma ei taha, et ta teeks aborti üksnes hirmust, et ma ei vastuta oma tegude eest. Ma lihtsalt eeldan, et see on minu laps, sest see on tõenäoline. Üksikasjadega tegeleme hiljem.“
„Ja mida sa Vanni suhtes peale hakkad?“
„Kurat, mida ma saaksin teha? Vannil on praegu niigi valus. Arvad, et tema valu lahtuks, kui ma teataksin, et olen teda esimesest pilgust armastanud, kuid otsustasin siiski suvalisele naistuttavale tite teha?“
Joe muigas tahtmatult. „Me peame su sõnastust veidi lihvima, sõbrake. Paul, ära kaota pead – sa pole ju Vannit petnud. Ah?“
„Aga miks mul selline tunne on?“
„Sinu tunded on segunenud süümepiinade ja kahetsusega, muud midagi. Esiteks ei peaks sa Matti pärast põdema. Sinu tunded Vanni vastu pole nende abielu ega teie sõprust rikkunud.“
Paul vaatas aeglaselt Joe poole. „Ehkki mul pole Vanniga lootustki, tuleb mul talle oma tunnetest rääkida. Aga Matti surmast on liiga vähe aega möödas. Sa pead uskuma, et ma ei soovinud Mattile ealeski halba.“
Joe haaras Pauli biitsepsist. „Muidugi ei soovinud. Aga see värk Vanniga? Kõigepealt selgita välja, mis seis on, enne kui suurde masendusse langed.“
„Jajah,“ kohmas Paul ja lasi pea norgu. „Kindlasti üritab ta mulle leebelt korvi anda...“
„Ei või iial teada,“ kehitas Joe õlgu. „Võib-olla sul seekord veab. Ehkki sel juhul pead kohe, kui ta on sinu armuavaldusele samaga vastanud, teatama: „Ma saan varsti isaks.“ Huhh!“ Joe naeris lühidalt ja rõõmutult. „See on valus. Sõber, mulle tundub, et oled omadega plindris. Igal juhul.“
Paul vaatas Joega tõtt ja lausus: „Me vajame märksa rohkem õlut.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте