4.3. Hermeneutika: teksti tõlgendus ja tähendus tänapäeval
4.5. Jutluse materjal: kogumine, koondamine ja korrastamine
4.5.2. Materjali tuleb koondada
4.5.3. Materjali tuleb korrastada
4.5.4. Materjal tuleb panna pausile
4.7. Jutlustaja tööriistad ja vahendid
5.3. Kuulamisega seotud küsimused
5.4. Vaatamisega seotud küsimused
5.4.5. Konspekti kasutamine jutlustamisel
Saateks
Huvitav on tähele panna, kuidas erinevad autorid jutlustamisõpikuid alustavad.
„Keegi ei saa seda valeks ajama, et praegusel ajal jutlustamine palju raskem on kui mõned aastakümned tagasi. Kuulajad ei lepi enam surnud jutlustamise viisiga, vaid nõuavad sagedaste jutlustajate käest rohkem kui neil anda oleks.“ Nõnda kõlavad esimesed read raamatust „Lühikene juhatus jutlustamise üle: Homiletika käsiraamat“, mille avaldas 1914. aastal metodisti kiriku üks rajajaid Eestis Martin Prikask.1
See on mingis mõttes tõde, mis kehtib peaaegu alati, umbes nagu „tänapäeva noorus on hukka läinud“, ja selline algus tundub meile ka sadakond aastat hiljem kõigiti paslik.
Anglikaani vaimulik Gordon Ireson alustab oma õpikut sõnadega: „Igaüks, kellel on hulljulgust kirjutada raamat jutlustamisest, näib osutavat, et ta on omandanud selle kunsti. Lubage mul tõtata kinnitama, et ma sellise pettekujutluse all ei kannata.“2 Just meie mõte.
Meie kolleegid Saksamaa Ühinenud Metodisti Kiriku teoloogilisest seminarist Reutlingenis ütlevad oma raamatu esimeses lauses, et nad on selle kirjutanud selleks, et julgustada lugejaid jutlustama.3 Meie samuti – kuid mitte üksnes jutlustama, vaid hästi jutlustama. Selle, mida see tähendab, on selgesti sõnastanud James Cox: heal jutlusel on tugev piibellik-teoloogiline sisu, see kõnetab nii kuulajate tundeid kui ka mõtteid ning seda esitatakse huvitavalt, kaasakiskuvalt ja ehedalt.4
Eestimaal on üle 500 koguduse. Mitmes neist ei peeta jumalateenistust igal pühapäeval. Samuti tuleb möönda, et paljudes kogudustes peetakse jutlusi näiteks vene keeles. Ent ikkagi võib arvata, et igal pühapäeval peetakse Eestimaal sadu eestikeelseid jutlusi, aasta vältel lausa tuhandeid. See võiks olla ehk matemaatiline argumentatsioon vajaduse kohta anda välja nüüdisaegne ülevaatlik jutlustamise käsiraamat eesti keeles.
Meie eesmärk on ulatada lugeja kätte raamat, mida ei loeta vaid üks kord, et teoloogilises seminaris homileetika eksam sooritada või jõuda pärast raamatukaane sulgemist meeldiva tundeni, et nüüd on asi selge (või leida kinnitust: näe, olengi kõik õigesti teinud!). Kuigi ühelt poolt oleme püüdnud anda juhiseid, mis on eri kultuurides ja aegadel oma kehtivust õigustanud ning kujutavad endast kogumit reegleid ja õpetusi, oleme teiselt poolt mõelnud veel millegi muu peale. Loodetavasti märkab lugeja, et siit leiab materjali edasimõtlemiseks ning uue proovimiseks nii vormi kui ka sisu mõttes. See tähendab, et jutlustaja peaks tulema ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi, sest siit saab inspiratsiooni ja ideid värskeks lähenemiseks tuntud materjalile. Selle asemel et piirduda järgnevatel lehekülgedel ütlemisega „nii on“ või „nii peab tegema“, võib avatud hoiakuga lugeja leida siit mõtteid, kuidas oma kuulajaid sisuliselt üllatada, kuidas uuel moel oma sõnumit üles ehitada või olla oma esituses ettearvamatu.
Üks avaliku esinemise käsiraamat, mida olevat levitatud juba 50 miljonis eksemplaris, kuulutab oma esikaanel: „Lõbus ja lihtne tee hiilgavate kõnede ja esinemisteni.“ Me ei luba siin lõbu ega lihtsust, aga lõputult huvitav on jutluse loomise protsess kindlasti. See töö tasub end ära, sest allikas – Jumala sõna – on seda väärt, et otsida parimat ja jagada seda parimat võimalikult hästi.
Me kirjutame seda raamatut koos, sest me mõlemad oleme ainet süvendatult õppinud, nüüdseks juba aastakümneid jutlustamist praktiseerinud ja meie mõlema jaoks on see eluliselt tähtis teema.