Luther ise jälgis rangelt vana traditsiooni sõna ja sakramendi ühtekuuluvusest, kuid reformaatorid, kes tulid pärast teda, kaldusid üha enam jutlust sakramendist eraldama ja muutsid jutluse mittesakramentaalse pühapäevase jumalateenistuse keskmeks.43
„Evangeelse kiriku töö ja tegevuse keskmeks on kuulutamine,“ ütleb Elmar Salumaa.44 Väliselt viitab sellele ka kantsli keskne positsioon protestantlikus kirikuarhitektuuris. Reformatsioonijärgsel ajal andis evangeelsele kuulutusele erilise mõõtme tõsiasi, et nüüd olid Pühakirja tekstid inimestele laialdaselt nende emakeeles kättesaadavad. See suurendas mingil määral kuulajate teadlikkust ja põhjustas seetõttu laiemas plaanis ka kriitilisemat suhtumist senitunnustatud autoriteetidesse.45
Reformatsiooni mõjule iseloomulikult arenes jutlustamine järgmistel sajanditel eri maades väga isemoodi. Luterlikus pietismis kadus vajadus masside veenmise järele ja selle asemel läheneti üksikisikule personaalselt tema vaimuliku edendamise nimel.46 Seda kirjeldab Johann Lorenz von Mosheim (1694–1755) teoses „Anweisung erbaulich zu predigen“ („Juhised ülesehitavaks jutlustamiseks“), kus ta peab jutluse ainsaks ülesandeks koguduse ehitamist, mis seisneb „koguduse õndsustunnetuse edendamises ja kuulajaskonna tahte pühitsemises“47.
Inglismaal oli jutlus kuni 17. sajandini üldjoontes Pühakirja eksegeetiline seletus. Selle traditsiooni murdis Inglismaa peapiiskop John Tillotson (1630–1694), kes juurutas moralistlikud kõnelused, mida võiks nimetada religioosse essee tüüpi jutlusteks (või teemakõneks). Seda vormi kasutasid paljud kaheksateistkümnenda sajandi jutlustajad ja see jättis jälje näiteks anglikaani kiriku jutlustele.48
Ajastut iseloomustav ratsionalism mõjutas sageli ka jutlusi. Selle tulemusena olid need vahel sedavõrd „praktilised“ ja „elulähedased“, et usuline sisu võis täiesti kõrvale jääda. Arumäe annab selle kohta kriitilise hinnangu:
Jutlustajad püüdsid oma ülesannet sellega õigustada, et nad kogudusele kõnelesid kultuurist ja üldisest elutaseme ja hea käekäigu tõusust. Sel ajal tekivad üldise kasulikkuse jutlused, põllumajanduslikud ja loodusejutlused. […] Nii võtab üks selleaegne jutlustaja Kaana pulma perikoobi järgmisse jutluseteemasse kokku: „Hoolikas vee vaatlus muutub võimsaks äratajaks Jumala au ülistamisele.“ Jutlustatakse „ärarääkimatust kartulikasvatuse õnnistusest“, […] „kuidas loomade hoidmine siin maa peal Jumala ettehooldust meis võib elustada ja kinnitada“.49
Otsustava suunamuutuse tooja on Schleiermacher (1768–1834), kes „tõstis religiooni keskmeks intuitiivse elu, erilise inimkogemuse, mida ta nimetas tundeks“.50 Arumäe leiab: „Omades uut arusaama evangeeliumist, kõikjal orienteerudes Kristusele, püüdis ta oma jutlustes ratsionalismi ajastust tulnud kuulajaid juhtida sügavamale usulisele tunnetusele.“51 Ove Sander täpsustab, et sugugi mitte kõik ei ole Schleiermacherit nii positiivselt hinnanud, ja viitab David Larsenile, kelle meelest olid tema jutlused vaid „rõõmsakõlalised horisontaalsed püüded“ 52.
20 Otto 2005, 331; vrd Roosimaa 2015, 34–35, Tasmuth 2009, 33.
21 Derash (mitm derashot) – hbr ’seletamine’, ’eksegees’. Neusner 2002, 162.
22 Strack-Billerbeck 1986, 171. 173.
23 Weblowsky ja Wigoder 1997, 334.
24 Jutlustamine väljaspool jumalateenistust ei olnud tundmatu ka rabidele – nad tegid seda lisaks sünagoogi teenistustele tihtipeale muudes olukordades. Neusner 2002, 499.
25 Roosimaa 2015, 41.
26 Ireson 1982, 2.
27 This Holy Mystery 2004.
28 Niebergall 1986, 516.
29 Ibid., 518.
30 Salumaa 2009, 192.
31 Wilson 1992, 37.
32 Constantinus Suure (272–337) valitsemisajal lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine, ristiusule anti teiste religioonide kõrval algul võrdväärne seisund ja seejärel hakati seda soosima.
33 „Oli ju sel ajal kombeks, et kogudus kõnelejatele oma poolehoidu avaldas käteplaksutamisega, rätikute lehvitamisega ning kiiduhüüetega.“ Arumäe 1960, 5.
34 Niebergall 1986, 518; Otto 2005, 332.
35 Wilson 1992, 68. Jutluste pidamine – eriti veel inimestele arusaadavas keeles – ei olnud sugugi alati enesestmõistetav. Hilisemat aega kirjeldades annab Arumäe järgmise hinnangu: „IX sajandil mitmel pool peetud sinodite otsused lasevad meil järeldada, kui madalal tasemel tolleaegne jutlus oli. Tours’ ja Reims’ sinodid 813. aastal nõuavad ja seda Karl Suure käsul, et preestrid kirikuisade kõned rahvakeelde tõlgiksid ja neid siis koguduse jumalateenistusel ette loeksid. Mõnel pool piirdutakse vaid sellega, et aastas paaril nädalal jutlusi loetakse.“ Arumäe 1960, 8. Karl Suur, kes nägi end kristliku jumalarahva juhina, pidas jutlust kõige tõhusamaks õpetamise vahendiks ja seepärast „tuli jutlustada igal pühapäeval ja kõikidel pühadel, milleks töötati välja tüüpjutlused“. Saard 2013, 128; Paenurm 2005, 144.
36 Wilson 1992, 43.
37 Arumäe 1960, 6; Niebergall 1986, 519; Wilson 1992, 60.
38 Wilson 1992, 62; Otto 2005, 332.
39 Stott 1982, 21.
40 Wilson 1992, 72.
41 Niebergall 1986, 520.
42 Otto 2005, 333.
43 Ireson 1982, 2.
44 Salumaa 1957, 1.
45 Wilson 1992, 91.
46 Sander 2005, 20.
47 Arumäe 1960, 17.
48 Ireson 1982, 2. Kui rääkida 18. sajandi Inglismaast, võib nimetada, et mitme uurija meelest (alates prantsuse ajaloolasest Élie Halévyst) oli John Wesley (1703–1791) metodistliku