Siinkohal osutame veel mõnele märksõnale, mille kohta oleks hea juba enne raamatu lugemise juurde asumist selgust luua.
Allikad. Me manitseme kõiki jutlustajaid plagiaati vältima ning oma mõtete ja sõnade allikatele sobival kombel viitama (mis jutlustamise puhul mõistagi erineb akadeemilisest kirjutamisest). Ometi on ilmselt aus ja õige kohe alguses tunnistada, et me ei suuda ka ise seda reeglit alati järgida. Aastakümnete jooksul oleme kuulnud väga palju jutlusi ja lugenud suurel hulgal lehekülgi teksti jutlustamisega seonduvast. Selle tagajärjel on tekkinud mingi arusaamade ja veendumuste huumus, mille pinnalt on kasvanud omad mõtted ja seisukohad. Need on vahel nii omaseks ja loomulikuks saanud, et alati enam ei teagi, kes selle või teise mõtte taga algul mingis versioonis oli või kas üldse oli. Nii võime nüüdseks väita kergesti üht ja teist, mis tundub oma mõttena, sest on saatnud meid juba nii kaua. Vaid Jumal teab (ja vahel ka mõni vanem inimene), et tegelikult on seda mingis sõnastuses keegi juba enne meid öelnud.
Teoloogia. Raamatust ei leia eraldi peatükki jutlustamise teoloogiast. Põhjuseks pole mitte see, justkui tahaksime olla sedavõrd „praktilised“, et teoloogiaga siin ei tegele. Pigem on asi vastupidi. Meie jaoks on jutlus kogu oma olemuses läbinisti teoloogiline nähtus: alates Jumala kutsest, töö kaudu Pühakirja ja abimaterjalidega, kaasa haarates suhtlemise kogudusega kuni jutluse esitamiseni välja. Loodame, et see lähenemine markeerib ja toetab kõike, mida me siin käsitleme. Teadlikult ning sügava veendumusega väldime siin vahetegemist nn praktilise ja teoreetilise käsitluse vahel. Kõnelemine võib toimuda lahus teoloogiast. Jutlustamise puhul ei ole see võimalik.
Oikumeeniline aspekt. Oleme teadlikud, et erinevates konfessioonides on vaated jutlusele ning jutlustamisele ja selle kohale jumalateenistusel erinevad (nii nagu see võib olla ka erinevate kohalike koguduste puhul samas kirikus). Me ei püüa jätta muljet, nagu oleksime suutnud siin kõikide konfessionaalsete iseärasustega arvestada. Ei ole võimalik ega vajalik eitada ka seda, et oleme nii oma hariduse, kirikliku traditsiooni kui ka kogemuse mõttes teatud väärtustest ja rõhuasetustest mõjutatud. Ometi usume, et juhised, soovitused ja tähelepanekud, mida lugeja siit leiab, innustavad teda, aitavad tal edasi mõtelda ja seeläbi paremaks jutlustajaks saada olenemata sellest, millise kristliku traditsiooni järgi ta ka ei teeniks.
Piiblitõlge. Enamjaolt (kui on muule osutamata) kasutame siin Eesti Piibliseltsi 1997. a versiooni. Kui oleme kasutanud midagi muud, on see vastavalt märgistatud (näiteks 1968. a Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaannet tähistab P1968 või Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi 1989. a tõlget UT1989).
1 Prikask 1914, 3.
2 Ireson ix. Selle tõsiasja nentimisega on alustanud teisedki autorid (Robinson).
3 Härtner ja Eschmann 2001, 11.
4 Cox 1985, ix.
1.
JUTLUS
„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk […]“
— (Hb 4:12)
1.1. Mis on jutlus?
Millest me õieti räägime? Paljud jutlustajad ei pööra suurt tähelepanu sellele, mis vahe on sõnumil, palvusel, kõnel või piiblitunnil. Tänapäeval öeldakse vahel ka, et keegi jagab sõna. Kas jagama on sama mis jutlustama? See, kui kitsalt või avaralt jutluse mõistet defineerida, jääb siin lõpliku vastuseta, kuid oleme püüdnud vaadelda seda mitmetest eri tahkudest.
Kõnekeeles on eestlaste (ja ka teiste rahvaste) jaoks mõistel jutlus peale põhitähenduse ka ülekantud tähendus, mis väljendab teatud skeptilist varjundit. Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on seda kirjeldatud järgmiselt:
PILTL kõne, eriti noomitus-, manitsus-, õpetuskõne. Ära mulle jutlust pea, tean ise, mida teha. Vallatule poisile peeti kodus pikk jutlus.*„Aitab,“ segas Tääger vahele.. ära hakka talle pikka jutlust pidama. Sa juba ütlesid hästi. P. Kuusberg.5
Ka sõna jutlustama kannab rahvakeeles peale põhisisu ka kujundlikku varjundit:
PILTL mingeid vaateid, ideid v. mingit õpetust propageerima v. levitama. Karskust jutlustama. Kirik jutlustas vaesust ja kasinust.6
Sõna piltlik tähendus on astunud enamiku eestlaste keelekasutuses peamisele kohale, sest nad satuvad harva kuulama jutlust selle põhitähenduses. Huvitav oleks teada, kas siis, kui see tõepoolest juhtub, saavad jutlustega mitteharjunud eestlased piltlikule tähendusele kinnitust või paneb see neid mõtlema, et lisaks propagandistlikule ja manitsevale tähendusele võib sellel olla veel mõni muu – ja positiivsem – mõõde.
Igapäevases kõnepruugis on täiesti loomulik rääkida jutlusest ka kui kõnest. Jutlusel on kõnega tõepoolest ühiseid jooni. Siin raamatus kasutame peamiselt sõnu jutlus, jutlustaja ja jutlustamine. Kui nimetame vahel kõnet ja kõnelemist, siis on need sõnad mõeldud sünonüümidena. Seal, kus meie taotlus on selgesti kõnet jutlusest eristada, osutame sellele eraldi.
Siinse raamatu eesmärke silmas pidades oleme püüdnud vältida mõiste liiga kitsast määratlust, sest mitu põhimõtet, mida siin väärtustame, kehtivad ka kristliku sõnumi, palvuse või vaimuliku kõne puhul. Ometi ei tahaks jutluseks pidada ükskõik milliseid valju häälega esitatud usulisi mõtteid. Ehkki jutlusel on oma sisu ja esituse poolest teiste kõnevormidega suurem või väiksem ühisosa, oleme siin otsustanud tegeleda valdavalt jutlusega. Huvitava nüansi avab meile ladinakeelne sõna praedicare, mis tähendab avalikku kuulutust, täpsemini sõnadega osutamist millelegi7. Seda on jutlus vaieldamatult mõeldud tegema: sõnadega tõele osutama (näiteks saksakeelne sõna jutluse kohta Predigt tulenebki sellest ladina tüvest).
Jutlusel on teoloogiline mõõde ja Jumala sõna valgel on sel väga spetsiifiline iseloom. Kahjuks unustatakse see vahel ära ja me kuuleme kantslistki, kuidas meile räägitakse justkui midagi Piibli ainetel või vaimulikul teemal. Selline jutt erineb selgesti jutlusest, mis toimub Jumala kutse ja läkituse tõttu kuulutada Jeesust Kristust, kes tõelises kuulutuses on alati ise kohal. Fred Craddock ütleb, et jutlus toimub siis, kui lõikuvad traditsioon, Pühakiri, jutlustaja elukogemus, kuulajaskonna konkreetsed vajadused ja seda maailma iseloomustavad tegurid, mis mõjutavad konkreetset hetke ja kohta.8
Seega leiame, et jutlus on kuulutus, mis
• lähtub Jumala sõnast (mis on inspiratsiooni allikas, milles peitub jutlustaja kutse ja läkitus ning mis käivitab jutlustamise kui nähtuse);
• toetub Jumala sõnale (jutluse sisu, mõte ja sõnum on rajatud Pühakirjale);
• edastab Jumala sõna (tõlgendab seda, näitab selle kohta ja tähendust kuulajate tänapäevases kontekstis)
Me usume, et jutlustamine on oluline. Selle tuumaks on veendumus, et Jumal on tegutsenud ajaloos, loomises, ilmutuses ja inimese taastamises ning need on sündmused, millest Piibel annab ainulaadse kirjelduse. Need sündmused ja nende tähendus inimese elus tuleb uuesti teatavaks teha igale põlvkonnale.9 Jutlus on olnud läbi kirikuloo selleks üks tähtis vahend. Õpetus, mis tegeleb jutluse ja jutlustamisega, on homileetika.10
Jutlustamisele viitavad sõnad kreekakeelses Uues Testamendis
Algses Uues Testamendis (UT) on mitu olulist mõistet, millele arusaam jutlustamisest toetub. Suurem üksmeel tundub olevat neist vähemalt kahe suhtes. Need on euangelizō