teatama’ (angellō).
Võib vaielda, kas lauses „sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest“ (Ap 8:35) pidas Filippus Etioopia eunuhhile just jutluse, kuid see salm peaks kätkema jutluse olemuslikku tuuma, mida eespool kirjeldati: see lähtub Jumala sõnast ja kuulutab head sõnumit sellest, mida Jumal on Jeesuse Kristuse kaudu teinud.
Alan Richardson rõhutab mõistes sisalduvat uudsuse aspekti – see on uudise teatamine neile, kes pole sellest veel kuulnud.11 Jutlustamine või evangeliseerimine ei ole UT-s mõeldud pöördunutele, nagu meie seda tänapäeval enamasti kogudustes usklikele teeme. Euangelizō tähendab mittekristliku maailma teavitamist headest uudistest.
Evangeeliumi kuulutamine ei piirdu teabe vahendamisega. UT õpetab meile, et me ei kuuluta informatsiooni, me kuulutame suhet – uuendatud suhet Jumalaga, mis on võimalik tänu sellele, mida Jeesus Kristus on teinud („Andke endid lepitada Jumalaga!“, 2Kr 5:20). See kuulutus toetub teabele teatud tõsiasjade kohta („Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud“, Ap 4:20).
kērýssō (κηρύσσω)
Kērýssō tähendab kreeka keeles ’teatama’ ja samuti ’kuulutama’ – nii nagu tol ajal heerold kuulutas.12 Ristija Johannes kuulutas (Mt 3:1; Mk 1:4; Lk 3:3), Jeesus kuulutas (Mk 1:14; Lk 8:1), inimesed, kes Jeesuselt abi said, kuulutasid sellest (Mk 1:45; Lk 8:39), apostlid kuulutasid (Ap 8:5; 9:20).
Kui tegusõna tähendus on neutraalne (kehtib igasuguse sõnumiga kuulutajate tegevuse kohta) ja on sageli tõlgitud jutlustamiseks13, siis samast tüvest tuletatud nimisõna kḗrygma (κήρυγμα; sõna-sõnalt ’see, mida kuulutatakse’, ’kuulutus’14) on kristlaste jaoks teoloogiliselt väga kaalukas. See tähendab kristliku kuulutuse sisu15 ja on see, mis muudab ühe kõne õieti jutluseks. „Kḗrygma on iga UT raamatu vundament; see ongi apostellik evangeelium,“ ütleb Alan Richardson.16
didáskō (διδάσκω)
Paljud tänapäeva kirikutes peetavad õpetusjutlused on ilmselt lähedasemad sellele, mida algkristlased nimetasid didahheeks17 (διδαχή ’õpetamine’, ’õpetus’). Kreekakeelsele sõnale didáskō (’õpetama’) leidub UT-s mitu sünonüümi. Samas on mitmel pool näha, et õpetamine on omakorda vahel sünonüümiks kuulutamisele ja vahel kreekakeelse sõna euangélion (’hea sõnum’) tüve tõlkele, mis on eesti keeles taas jutlustamine.
Jutlustamise õpetuslikku aspekti on vahel nähtud kuulutuse täienduse või edasiarendusena (sest kuulutus sisaldas ka õpetust), vahel on aga üht teisele vastandatud (pidades silmas sihtrühma, mis euangelizō puhul tähendas inimesi, kes polnud veel Jeesust Issandaks tunnistanud, ja kḗrygma puhul osutas pöördunutele, kes toetasid oma usu kristliku õpetuse ja sõnumi tuumale).
Mitmel juhul käivad euangelizō ja didáskō käsikäes: „[…] kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas […]“ (Lk 20:1; vrd Ap 5:42, 15:35). Seda arvesse võttes on kõigiti piibellik näha ka meie kaasaegsetes jutlustes kuulutust ja õpetust teineteisega põimununa.
martyréō (μαρτυρέω)
Lisaks leiame UT-st jutlustamisega seoses mõiste ’tunnistama’. Kreekakeelne sõna martyréō väljendas algselt evangeeliumile osutamist isikliku pühendumise, mitte tingimata üksnes sõnade kaudu.18
[…] Sõna tunnistus [rõhutab] oma uustestamentlikus tähenduses kahte tähtsat punkti. Esiteks viitab ta kristluse ajaloolisele tagapõhjale. Selle sõna kasutamine tõestab, et algkoguduse missioon oli avalik. Midagi ei tehtud salaja, vastupidi, kogu aeg rõhutatakse ajaloolisi tõsiasju, mida kinnitavad usaldusväärsed tunnistajad.19
UT-s nimetatakse Jeesust ennast tunnistajaks (Ilm 1:5; 3:14). Samuti on jutlustamisega seotud viide sellele, et Püha Vaim tunnistab (Jh 15:26) ja temaga koos on Jeesuse jüngridki tunnistajad (Jh 15:27).
Kuulutus ja tunnistuse andmine on nii mõnigi kord seotud ning käivad ka olemuslikult kokku: „Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!““ (Ap 23:11; kuulutuse isiklikku, tunnistuslikku aspekti rõhutavad kindlasti ka 1Jh 1:2; 4:14). Samuti leiame UT-st, et kērýssō ja euangelizō sõnatüved esinevad koos. Matteuse evangeeliumi eestikeelses piiblitõlkes on selle vaste ’jutlustades evangeeliumi’ (Mt 4:23; 9:35).
Kokkuvõttes näib olevat põhjendatud pigem rõhutada eri sõnade kokkukuulumist kui nende eristumist. UT-s näeme kuulutust, mille sisuks oli hea sõnum (euangelizō) ehk tunnistus (martyréō) Jumala päästvast armust kõikidele. Seda levitati kui tõsiasjadest teavitamist (kērýssō) ning vastavalt vajadusele ja võimalusele selgitati õpetuse kaudu (didáskō) selle tähendust ja sisu.
5 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=jutlus&F=M. Vaadatud 11.01.2019.
6 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=jutlustama&F=M. Vaadatud 11.01.2019.
7 Denecke 1983, 133.
8 Craddock 1985, 19.
9 Ireson 1982, 1.
10 VÕS: kr homilētikē vestluskunst. RELIG õpetus jutluse ülesehitusest ja ettekandmisest, praktilise teoloogia haru. http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=homileetika&F=M&C06=et. Vaadatud 11.01.2019.
11 Richardson 1982, 171.
12 Merk 1980, 711; Richardson 1982, 171.
13 Mitmel pool on kērýssō vasteks jutlustama. Selle kohta, kas see on alati kohaseim tõlge, peavad hinnangu andma kreeka keele asjatundjad. Ingliskeelne piiblitõlge The New Revised Standard Version asetab selge piiri evangeeliumide ja Apostlite tegude raamatu vahele: sõna kērýssō tõlgitakse jutlustamiseks alles alates kristliku koguduse sünnist; evangeeliumides on see tõlgitud kuulutamiseks. Eestikeelses tõlkes on kērýssō mingil põhjusel tõlgitud kord kuulutamiseks, kord jutlustamiseks. Eriti markantselt tuleb see esile Matteuse evangeeliumis (P1997 ja UT1989; erinevalt P1968-st), kus 4:17 Jeesus kuulutab, aga vaid mõni salm hiljem (s 23) ta juba jutlustab, kusjuures kreekakeelne sõna on mõlemal korral kērýssō.
14 Richardson 1982, 172.
15 Salumaa 1957, 1.
16 Richardson 1982, 172.
17 Weiss 1980, 769.
18 Denecke 1983, 133.
19 Fox ja Morris 1994, 22.