oli parandatud nii hästi kui võimalik, alustasid Daisy ja tema kaaskond taas vaevalist teekonda itta.
Samal ajal kui nad teel loksusid, värises ta süda veidi. Ta ei suutnud meest peast heita. Poole kõrvaga kuulas ta Belindat, kes liibus väikese akna vastu, vaatas maastikku ning tegi märkusi selle tohutu tühjuse ja seal varitsevate ohtude kohta, kuid Daisy mõtles mehele.
„Ma ei oleks vähimalgi määral üllatunud, kui need metslased meid ründaksid,“ lausus Belinda õlgu väristades.
„Lõppkokkuvõttes nad ei tundunudki ju eriti metsikud, ega?“ lausus Daisy. Ta mõtles hoiatustele, mida sõbrad olid talle jaganud, enne kui ta Šotimaale sõitis. Ta oli mitu daami teed jooma kutsunud. „Kui palju hädaohte seal võib leiduda, nende seas on ju nii palju reetureid,“ oli leedi Dinsmore hüüatanud. „Te ei või minna! Olen kuulnud, et inglased lüüakse seal maha.“
„Nad on metslased,“ oli leedi Whitcomb süngelt lisanud. „Stuartid on neid vääralt mõjutanud ja nad on kohutavalt ebausaldusväärsed! Teil ei ole nende seas hetkekski ohutu olla – kõik teavad, et inglanna on kõige väärtuslikum autasu.“
Daisy ei jaganud nende pessimistlikke vaateid. Ta oli olnud abielus mehega, kes oli šoti verd, ja too ei olnud andnud talle kunagi põhjust uskuda, et neid tuleks karta. Samas jälle ei olnud ta kunagi kohanud sellist šotlast nagu täna.
Belinda nähtavasti samuti, sest ta pööras järsult pead, kulmud peaaegu juuksepiirile kerkinud. „Ma tänan armulist issandat, et me viga saamata pääsesime!“
Ellis tõstis pead ja vaatas emale otsa, murelik ilme näol. Daisy naeratas rahustavalt ja tõmbas ta enda vastu. „Meid ei ähvarda oht, kullake.“
Daisy oli sageli endamisi mõelnud, et äkki oli ta poissi kandes midagi teinud, et laps on niivõrd ärev ja pelglik. Mille muuga võis seda selgitada? Ta oli üheksa-aastane ja tal ei olnud kunagi millestki puudu olnud, teda ei kimbutanud mingid märkimisväärsed tervisehädad, aga ta oli ikkagi väga arglik. Nende Londoni arst oli paari aasta eest Daisyt hoiatanud, et tema poeg on põdura olemisega. „Ta on kindlasti kogu elu haiglane,“ oli mees kotti kinni pannes öelnud.
Seda uudist ei olnud Daisy oodanud ja ta oli arstile segaduses otsa vaadanud. „Haiglane? Mida te silmas peate?“
„Justnimelt seda.“ Arstil oli täiesti ükskõik temast ja Ellisest, kes oli piisavalt vana, mõistmaks, mida mees oli öelnud.
„Kas te tahate öelda, et ta on krooniliselt haige?“ oli Daisy küsinud, sest tol talvel oli küll tundunud, et tema poeg on pidevalt tõbine. Siis oli ta arsti Ellise voodi juurest minema juhatanud ja sosistanud: „Või midagi hullemat?“
Arst oli õlgu kehitanud ja hajameelselt lausunud: „Seda ei tea kunagi, kuidas sedasorti asjad avalduvad.“
„Andestust, härra, aga sellepärast ma teie järele saatsingi,“ oli Daisy kärsitult öelnud. „Et te selgitaksite mulle, mis haigus tal on ja kuidas see võib avalduda.“
„Leedi Chatwick.“ Arst oli ohanud, nagu oleks naine tema kannatuse proovile pannud, ning seejärel üsna valjusti sõnanud: „Te ei saaks poisi tervisliku seisundi üksikasjadest aru. Te peate mind usaldama, kui ütlen, et temast ei saa kunagi tugevat poissi.“
Ellis oli nutma puhkenud, nagu võiski arvata, olles oma tervise kohta niivõrd tundetut prognoosi kuulnud. Daisy oli siis mõistnud, et arst soovib vaid oma tasu saada ega hooli mitte põrmugi tema pojast. „Sel juhul on meil probleem, härra, sest mina ei usalda teid üldse,“ oli ta öelnud ning siis ülemteenri kutsunud, et too tohtrihärra minema saadaks.
Kui ta samal õhtul oli arsti käitumise üle nurisenud, oli abikaasa teda noominud selle eest, et ta oli arsti vastu lugupidamatu.
Kuid Daisy oli keeldunud uskumast mehe ennustusi Ellise tuleviku kohta. Tõtt-öelda oli poja tervis teine põhjus, miks Daisy oli ette võtnud aina ohtlikumaks muutuva teekonna põhja.
Esimene põhjus oli Robert. Kui Robert oleks vaid õigel ajal tema juurde jõudnud, oleks seda reisi ehk vältida saanud.
Daisy puudutas alateadlikult mehe kirja, mida ta hoidis kleiditaskus kindlas kohas. Ma tulen kiiruga niipea, kui mu teenistus lõpeb, oli Robert talle kirjutanud.
Aga tuli välja, et see ei juhtunud piisavalt kiiresti.
„Kui nad meid praegu üles ei leia, siis jahimajast kindlasti,“ hoiatas Belinda, nõjatudes vastu seljatuge, olles võtnud endiselt nõuks kõiki muretsema panna.
„Meid ei ähvarda mingi oht,“ ütles Daisy ning püüdis nägu krimpsutades täditütart hoiatada, kuid otse loomulikult ei pannud Belinda seda tähele. Daisy naeratas ja pigistas Ellise põlve. „Ära pööra Belindale tähelepanu, kullake. Tänane päev on meie kõigi jaoks raske olnud.“
„Minu mure ei ole põhjendamatu,“ lausus Belinda. „Need ohtlikud mehed hirmutasid meid kõiki.“
„Kas tohib meelde tuletada, et need ohtlikud mehed pakkusid meile ratta parandamisel abi?“ küsis Daisy, seejärel pani impulsiivselt käed Ellise kõrvadele ja kummardas ettepoole, sosistades: „Unusta see nüüd, kallis. Kas sa ei näinud seda härrasmeest? Ta oli nii… külgetõmbav.“
Belinda pilgutas silmi. „See šotlane? Külgetõmbav? Daisy!“ Ta ahmis õhku, tundes selgelt õudust. „Mis sul viga on? Šotlased ei ole külgetõmbavad. Nad on kuningriigi reeturid!“
Kui Daisy poleks olnud nii väsinud, oleks ta Belindale vastanud, et ta ei tunne mitte ühtki šotlast ning ei või seega teada, kas nad kõik või osa neist on jakobiidid. Ta oli hoopis pettunud, et Belinda ei olnud mehe köitvust märganud. Ta ei saanud jagada oma mõtteid selle kohta, kuidas sai niivõrd erakordset meest kohata mahajäetud teel, kohas, mis paistis asuvat maailma äärel. Ta võttis ohates käed Ellise kõrvadelt ära ja pööras pilgu määrdunud akna poole, samal ajal kui Belinda hakkas oletama, kas nad on sunnitud ööseks teepervele laagrisse jääma.
Mees oli täielikult ootamatu. Daisy punastas šotlasele mõeldes taas. Oi, ta oli lootusetu. Võimalik, et suisa mõistuse kaotanud! Ta väristas õlgu, mõeldes, kui rumalalt võlutud ta oli olnud, eriti kuna tegemist võis olla kohutava ohuga. Ta oli ammusest ajast elujõulisi mehi imetlenud, aga see… see oli peaaegu hullumeelsus.
Aga sellegipoolest… Daisy lootis, et ta näeb meest ühel päeval taas. Talle oleks väga meeldinud teda naeratama panna, näha valgust, mida õigetel asjaoludel saab neist sinistest silmadest kindlasti välja meelitada. Ta värises veidi, kujutades ette, kuidas seda teha saaks.
Oojaa, ta oli hull – täiesti hull.
Kalduvus fantaseerida oli omadus, mis oli tasapisi Daisys kasvanud pärast abikaasa surma üle kahe aasta tagasi. Sellest ajast peale oli ta Mayfairi salongides ohtralt flirtimiskunsti harjutanud, paljusid nägusaid härrasmehi erinevates kompromiteerivates olukordades ette kujutanud ja seda niivõrd, et nüüd oli seda harjumust sageli võimatu ohjes hoida. Tõde oli see, et Daisy igatses väga mehe puudutuse järele.
Tema abikaasa Clive oli olnud jõuline, kui nende abielu sõlmiti, aga varsti pärast Ellise sündi oli ta laastava haiguse küüsi sattunud. Oma viimastel eluaastatel kannatas ta väga, ta oli liiga haige, et olla isa, liiga haige, et hoolitseda Daisy eest nii nagu abikaasale kohane. Nüüd, kui Daisy oli kahekümne üheksa aastane, voolas iha Daisy tühermaad meenutavas kehas nagu jõgi, mis on üle kallaste tõusnud.
Pidev kosilaste voor pärast Clive’i surma oli mäslev tulvavesi, mis seda jõge toitis.
Kuid see šotlane ei olnud kosilane ja Daisy mõtles temast hoopis teises valguses. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette, kuidas mees ta röövib, oma hobuse seljas ära viib ja mõne lihtsa lossi tornis voodile viskab. Ta kujutas ette tema suuri käsi oma kehal. Ta kujutas ette, kuidas ta alguses mehele vastu paneb, kuid siis tema vilunud puudustele alistub. Ta kujutas ette mehe kuuma ja toekat ihu enda sees ning siniseid silmi, mis teda puuriva pilguga vaatavad, kui ta vabanemiseni jõuab.
Daisy niheles ebamugavalt.