Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

      „Siin valitseb korralagedus, onu,“ sõnas Daisy mornilt. „Belindal on õigus – siin peab väga palju tööd tegema! Kuidas me selle korda suudame teha?“

      Onu Alfonso hõõrus hetke silmi. „Ma ei tea,“ ütles ta. Ta läks koos veiniklaasiga akna juurde ja vaatas mägede taha vajuvat päikest.

      Daisy tõusis püsti ja läks tema juurde. „Kas me leiame töötajad?“

      „Mõned ikka, ma usun,“ lausus mees õlgu kehitades. „Saadan Sir Nevise homme neid otsima. Aga see nõuab meilt ühiseid jõupingutusi, kullake.“ Ta pani käe Daisyle ümber õlgade. „Ja selle all ma pean silmas meid kõiki.“

      Daisy naeratas virilalt. „Kas sa tahad, et ma hakkaksin füüsilist tööd tegema?“ küsis ta jahmatust teeseldes.

      „Meil on kõiki töökäsi tarvis.“

      Daisy suudles onu põske, siis astus eemale ja hakkas juukseid klambritest lahti võtma. „Belinda ei taha sellest kindlasti midagi kuulda. Aga mulle meeldiks see tõtt-öelda väga. Ma olen väsinud sellest, et pean päev läbi istuma, ainukeseks tegevuseks keelepeks ja tikkimine.“ Daisy ei öelnud, et jahimaja seisukord heidutab teda, ta kavatses endas pesitsevad hirmud enda teada jätta.

      „Kas ma saadan kellegi härra MacNally, selle majahoidja järele?“ küsis onu.

      Daisy pidi majahoidja teemaga tegelema, otse loomulikult, kuid hetkel hoolis ta vaid sellest, et ta oli rampväsinud, vajas vanni ja ihkas meeleheitlikult end korsetist vabastada. „Homme,“ ütles ta ja sundis end naeratama.

      Ta ei kavatsenud mõelda rusudest, mis teda praegu ümbritsesid. Selle asemel lasi ta pähe tulla selle šotlasega seotud mõtetel ning püüdis lagunevat ja võõrast ümbrust mitte väga tähelepanelikult uurida.