kord asendit muutis. „Jah, minuga on kõik korras.“
„Kas korsett valmistab ebamugavust?“ küsis Belinda kaastundlikult. „Tead, korseti tugevdused võivad üsna ohtlikud olla,“ sõnas ta ning hakkas korsettide võimalikust ohtlikkusest vatrama.
Daisy vajus vastu tõlla istmepatju ja otsustas võõrale enam mitte mõelda. Ta kavatses mõelda Londonile, kõikidele põhjustele, miks ta oli nii väga sealt lahkuda tahtnud.
Ah jaa, see rodu kosilasi.
Abikaasa testament oli Londoni tema jaoks väljakannatamatuks teinud. Linna poissmeestest härrastele ei olnud saladus, et lord Chatwicki lesk peab pärast tema surma kolme aasta jooksul uuesti abielluma, muidu võib ta poeg päranduse kaotada.
Clive oli seda Daisyle oma surivoodil selgitanud. „Sa pead aru saama, kallis. Ma ei taha, et sa keeldud uuesti abiellumast ning kulutad Ellise pärandit nii, nagu ise tahad. Piiskop Craig aitab sul sobiva kaasa leida. Ta kannab hoolt selle eest, et mees, kellega sa nõustud abielluma, tagab Ellisele hariduse parimates koolides ning tal on Ellise jaoks olemas õiged sidemed selleks ajaks, kui poeg täisikka jõuab.“
Daisy oli selle ootamatu käsu peale kohkunud. Ta suutis vaevu toime tulla abikaasa ees terendava surmaga, veel vähem siis plaanidega, mis mehel olid tehtud selleks ajaks, kui teda ennast enam pole. „Ma suudan ise tema eest hoolitseda, Clive,“ oli ta öelnud. „Ma olen tema ema – loomulikult ma teen seda.“
Tema abikaasat tabas hetkeks köhahoog, seejärel patsutas ta Daisy kätt. „Sa teed nii, nagu mina otsustan, Daisy. Usun, et sa mõistad.“
Aga Daisy ei mõistnud. Ta ei hakka seda kunagi mõistma.
Daisy ja Clive’i liit oli sündinud sobiva varandusliku seisu ning perekondade huvi põhjal. Clive oli temast viisteist aastat vanem ja Daisy oli tema teine abikaasa, sest esimene oli sünnitusel koos lapsega surnud. Sedasorti abielu oli ta üles kasvades alati oodata osanud ja selleks mõnes mõttes valmis olnud. Kohustused kõige enne, seda oli ju talle pähe taotud?
Aga esimesel abieluaastal oli juhtunud midagi imetabast – ta oli Clive’i kiindunud. Ta oli olnud mehele vankumatu ja ustav kaaslane ning talle poja kinkinud. Ta oli püsinud mehe voodi kõrval, samal ajal kui teised naised oleksid ehk mõtete kõrvaleviimiseks mujalt abi otsinud, ja ta oli mehe kätt hoidnud, kui terav valu tolle keha läbistas. Ta oli olnud naine, kes ta oli lubanud olla.
Ja selle pühendumise eest oli Clive oma viimastel elunädalatel oma soovid talle teatavaks teinud. Plaanid, mis ta oli juba teinud. Milles üheski ei olnud temaga arvestatud.
Daisy oli tundnud end ärakasutatu ja ebaolulisena. Kui tema abikaasa surivoodil lebas, oli ta mõistnud, et ta oli pelgalt vahend poja saamiseks ja seejärel selle poja täisealiseks kasvatamiseks ning ei midagi muud. Selline oli tema väärtus Clive’i silmis. Tema tunded, soovid olid mehe jaoks tähtsusetud.
Kuigi Daisy oli pingutanud, et tema kibestumus ei varjutaks mehe surmale järgnevaid päevi ja nädalaid, olid jutud Clive’i viimastest soovidest hakanud Mayfairi salongides ringlema. Chatwicki varandus oli pakkumisel!
Kui aus olla, siis alguses oli Daisy tähelepanu nautinud – see oli tervitatav vaheldus pärast seda, kui ta oli palju aastaid haige abikaasa eest hoolitsenud. Temast sai kiiresti kõige tahetum naine Londonis… aga see oli nähtav kõigile peale tema enda. Ta oli rikas lesknaine ja pidi teatud aja jooksul uuesti abielluma ning see mõjus kõrgseltskonna poissmeestele nagu toores liha lõvidele. Ta suutis neid vaevu ukselt minema ajada.
Aja möödudes, kui raisakotkad tema ümber kogunesid, hakkas Daisy kõikide külaliste kavatsustesse umbusklikult suhtuma. See kõik lämmatas teda ja ta hakkas omaenda sisetundes kahtlema. Piiskop Craig muutis olukorra veelgi väljakannatamatumaks, sest ta hakkas tema eest läbirääkimisi pidama – tema teadmata – meestega, keda Daisy vaevu tundis. Tema kõrvad jäid kurdiks naise palvetele see lõpetada. „Teie abikaasa usaldas mind, leedi Chatwick. Ma ei valmista talle pettumust.“
Rohkem ei saanud Daisy midagi teha ja ta oli oma saatusega peaaegu leppinud. Aga siis, viis kuud tagasi, sai ta otsekui inglitelt kirja Robert Spiveylt. Robilt.
Rob oli nüüd Briti kuningliku mereväe kapten. Tegelikult Daisy ei teadnudki tema kohta eriti midagi, sest oli teda viimati näinud pisut rohkem kui üheteistkümne aasta eest. Ta oli ette kujutanud, et Rob on abielus ja kindlasti on tal lapsed. Ta arvas, et mees on ta täielikult unustanud. Üksteist aastat on kaotatud armastuse jaoks terve igavik, eks ole?
Noh, Daisy ei olnud teda unustanud. Rob oli olnud tema esimene armastus, tema sügavaim ja ainuke tõeline armastus.
Ah, aga nad olid kohtudes olnud nii noored, nii lootusetud idealistid. Nad olid unistanud ühisest tulevikust – ei millestki suurejoonelisest, vaid sellisest, mis sobib kahele inimesele, kes on haaratud teineteisest ja armastusest. Tulevikust, kus on ruumi vaid neile kahele.
Issand, kui naiivne ta oli siis olnud! Ta unustas, kuidas nad elama hakkavad: õlgkatusega majakeses, mille akende all on kastid täis lilli. Neil on ka lapsed – tugevad, terved lapsed –, kes jooksevad kanarbikuväljadel ringi. Tal on aed, mille üle ta on väga uhke, ning ta viib oma lilli ja köögivilju küla laatadele. Öösiti lebavad nad Robertiga teineteise kõrval ning kuulavad oma magavate laste ja nurgas puhkavate koerte hääli. Ja nad armatsevad, armsalt, hellalt, hardalt.
Millised tobedad unistused. Ta oli alati oma rada teadnud ja ükskõik kui palju ta ka ei soovinud, ta ei suutnud seda muuta. Daisy oli kahe eaka vanema ainus elus olev järeltulija ja läikiv peibutis, mida nad tiitlitega ning jõukate meeste ees liputasid. Daisy oli väikesest peale teadnud, et ta abiellub peenest perest mehega, et tema abielu toob kaasa varanduse ja maade liitmise ning loob tähtsaid sidemeid. Aga siis oli ta Robertiga kohtunud ja rumalalt uskunud, et kui kaks inimest tõeliselt teineteist armastavad, siis nad leiavad võimaluse, kuidas koos olla.
Kuid tema vanemate ja ühiskonna silmis ei olnud Robert tema jaoks piisavalt hea. Robert oli teda selle eest isegi hoiatanud, tema nägi nende suhet palju realistlikumalt kui Daisy. Ta teadis, et kuna tal ei ole tiitlit ega varandust ning ta on pelgalt ühe maakoha vikaari poeg, ei nõustu Daisy vanemad iialgi abieluga. See oli tõsi – samal ajal kui Daisy unistas oma idüllilisest elust Robertiga, leppisid tema vanemad Clive’iga abielus kokku. Daisy saatus oli otsustatud, enne kui ta isegi teadis, mis on silmapiiril.
Asjast teada saades oli ta anunud, et Robert koos temaga põgeneks, aga alati mõistuse hääleks olev Robert oli keeldunud. „Ma ei häbistaks sind iialgi sel moel, Daisy,“ oli ta galantselt lausunud.
Daisy oli talle vastu vaielnud. „Ei häbistaks mind! Palun vii mind siit ära! Sa armastad mind – kuidas sa saad mul minna lasta?“
Kuid Rob oli tal minna lasknud. „Sa pead sellega leppima,“ oli ta öelnud.
Kas polnud naljakas, et täpselt neidsamu sõnu lausus Clive talle oma surivoodil palju aastaid hiljem? Sa pead sellega leppima.
Robert Spivey perekonnal oli õnnestunud ta kuninglikku mereväkke saata ja ta oli Nottinghamshire’ist lahkunud, jätmata Daisyga isegi hüvasti. Ta oli naist sellega leppima sundinud.
Nüüd oli Daisy vanem ja targem ning otsustanud, et ta ei lepi enam selliste asjadega oma elus. Ta ei lepi sellega, et üks vana piiskop ütleb talle, kellega ja millal ta peab abielluma. Ta ei lepi sellega, et ühe tema elu tähtsaima otsuse määrab varandus, mis saatis teda kõikjal, kuhu ta läks.
Ja siis oli saabunud see kiri. Tundsin kurbust ja sügavat muret, kuuldes uudist sinu abikaasa lahkumisest, oli mees kirjutanud. Olen sind kaua oma südames kandnud, Daisy. Ma ei kaota sind jälle mõnele teisele…
Robert oli kirjutanud, et asub varsti laevaga teele, et tema teenistus kuninglikus mereväes saab sel aastal läbi ning ta loodab, et Daisy võtab ta siis Londonis vastu.
Daisy oli olnud üllatunud. Julgust kogunud. Kuidas saab olla võimalik, et pärast kõiki neid aastaid põleb tema armastus Roberti vastu nii ereda leegiga? Aga ta tundis seda lisaks endas pulbitsevale lootusele. Kahjuks Robert ei öelnud, millal ta võiks Londonisse tulla.