oma hea sõbratari leedi Beckinsaliga, kes oli ärgitanud teda lahkuma, et ta annaks vaesele mehele aega teenistus lõpetada ja Londonisse tulla, et teda päästa, enne kui piiskop Craig sunnib teda astuma õnnetusse abiellu. „Kui ta tuleb ruttu, suve jooksul, lase lihtsalt oma ülemteenril temalt küsida, kas ta soovib sulle sõna saata. Kui ta sind endiselt kalliks peab, siis ta ootab su vastuse ära,“ oli leedi Beckinsal talle kinnitanud.
Koputus tõllalaele ehmatas Daisy oma mõtisklustest üles; Belinda avas väikese luugi, samal ajal kui Daisy tõusis istukile ja nägu krimpsutas, kui korseti tugevdused talle jälle roiete vahele surusid.
„Armuline leedi, Auchenard on otse ees,“ hõikas kutsar alla. Tõld aeglustas paremale pöörates käiku.
Daisy toetas kätega vastu tõlla seina ja piilus tolmusest aknast välja. See oli nii räpane, et ta ei näinud peaaegu midagi, kuid ta eristas torni kõrge müüri kohal. Teeäärne loodus oli nii metsistunud, et rohkem ei näinud ta eriti midagi. Seal ei olnud eluskarja, ei veiseid ega lambaid – ei midagi peale hoolitsemata niidu ja metsa.
Mõni hetk hiljem jäi tõld värisedes pidama. Ellis ajas end sirgu, puges Daisyle külje alla ja piilus aknast välja. „Kas me olemegi kohal, mamma?“
„Jah.“
Tõllauks lendas lahti, Ellis lükkas trepi jalaga alla ning seejärel peaaegu et hüppas tõllast välja, täis rohkem tarmukust, kui Daisy oli temas mitme päeva jooksul näinud. Ta järgnes pojale, saputas kleiti ja pani käed seljale, silmitsedes enda ees olevat hoonet.
Belinda koperdas välja tema taga välja, põrkas Daisyga kokku ja võttis tasakaalu hoidmiseks ühe käega ta õlast kinni. „Heldeke,“ lausus ta, kui ka tema pilgu tõstis.
„Heldeke,“ oli kõige lahkem asi, mida sai öelda. Vana jahimaja oli tegelikult palju suurem, kui Daisy oli oodanud – see meenutas pigem keskaegset lossi. Kivi oli tume ja kulunud ning üle poole majast oli vohavasse ja metsikusse luuderohtu mattunud. Selle pikad väädid tantsisid õhtupooliku tuules. Hoone mõlemas otsas oli kaks torni. Aknad – millest mõned olid laudadega kinni löödud – olid tumedad ja nägid välja sellised, nagu neid ei oleks aastaid puhastatud. Majal oli mitu korstent, millest vähemalt kaks olid lagunemas, ja ühestki ei kerkinud suitsu. Auchenard paistis olevat täiesti maha jäetud.
„Arvasin, et majahoidja hoolitseb selle eest,“ lausus Daisy jahmunult. Selle koha eest ei olnud üldse hoolt kantud – kui üldse midagi, siis oli see unarusse jäetud.
„Ahaa, seal te oletegi!“ Suur ilmast puretud puituks läks lahti ning tema kadunud ema vend, onu Alfonso, sammus Daisy poole, samal ajal kui teine tõld ja vankrid sissesõiduteele pöörasid. Mehe paksud hallid juuksed olid sabasse seotud ja tema pikk sale keha oli riietatud nii, nagu Daisy ei olnud kunagi varem näinud – onu oli kuue seljast visanud, varrukad üles käärinud ja tal oli ees nahkpõll. „Viimaks ometi! Arvasin, et te ei tulegi!“ ütles ta laulvalt ja naeratades. „Ellis, kulla poiss, tule ja kallista oma vana onu.“
Uksele ilmus härra Rowley, kauaaegne Chatwicki ülemteener ja veidi väiksem versioon onu Alfonsost. Ta oli samamoodi riides nagu Daisy onu, kuid peale selle tolmuga kaetud.
Härra Rowley kummardas. „Armuline leedi.“
Onu Alfonso ja Rowley olid kohale sõitnud kaks nädalat enne Daisyt ja teisi, et maja nende jaoks elamiskõlblikuks teha. Tundus, et see oli olnud suurem ettevõtmine, kui nad kõik olid oodanud.
„Milline rõõm teid mõlemaid näha!“ hüüatas Daisy. „Teekond oli nii kohutav, kartsin, et ei jõuagi kohale.“
„Ma hakkasin juba muretsema,“ ütles onu Alfonso, kummardades Belindat põsele suudlema. „Te olete kindlasti rampväsinud. Me anname teile korralikult süüa, aga kõigepealt tulge, sirutage jalgu ja vaadake oma Šoti jahimajas ringi,“ lausus ta Ellise juukseid sasides. „Asi pole nii hull, kui esmapilgul paistab.“
Oi, aga asi oli täpselt nii hull, kui esmapilgul paistis.
Jahimaja oli seest niisama lagunenud kui väljast. Põrandad olid kaetud paksu tolmukihiga; Alfonso ja Rowley jalajälgi oli saali teisest otsast selgelt näha. Õhus oli tunda korstnate ja niiske turba läppunud lõhna. Maja seinteks olevad tahutud kivid olid nii paksud, et toas oli üsna külm. Daisy arvas, et jaheduse peletamiseks peab ilmselt iga päev kaminatesse tule tegema. Ja majas oli pime, osalt seepärast, et katkised aknad olid laudadega kinni löödud, ja osalt seepärast, et seal polnud küünlaid.
Jahimaja oli muldvana. See ei meenutanud kuidagi Chatwick Halli päikeselisi tube, kus olid damastist kardinad ja Aubussoni vaibad, marmorpõrandad ja Prantsuse mööbel. See ei meenutanud kuidagi nende Mayfairi helget ja avatud linnamaja.
Aga hoolimata maja lagunevast seisukorrast nägi Daisy selle rustikaalset võlu… kuid selle väljakaevamiseks läks vaja tervet armeed.
Kui nad olid ringkäiguga lõpule jõudnud, viis onu Alfonso nad enda sõnul peasaali. Lagi, mida hoidsid üleval jämedad postid, kõrgus pea kohal. Onu lükkas rasked sametkardinad eest ja paiskas õhku tolmupilve, mis nad kõik aevastama pani. Kui Daisy silmad avas, tervitas teda ootamatult kaunis vaade lahele õrnrohelise nõlva jalamil. Õhtuhämaruses tõusis selle pinnalt udukeerde ning lahe taga olevad mäed moodustasid sellele tumerohelise, kuldse ja lilla tausta. Daisy naeratas rõõmsalt.
„Kõik, mida sa näed, kuulub sulle, kullake,“ ütles onu.
„Tõesti? See kõik?“
„See kõik,“ kinnitas mees. „Ilus, kas pole?“
„Siin on vaja nii palju tööd teha,“ lausus Belinda käsi vaheliti pannes. „Ma ei tea, kust sa enda meelest selleks tööjõudu leiad.“
„Kui me tööjõudu ei leia, siis teeme seda ise,“ sõnas Daisy ja pööras end onu poole. „Kas siin ei olnudki majahoidjat?“
„Oi, oli küll,“ ütles mees. „Aga minu meelest mõtles ta Auchenardi asemel pigem sellele, kust järgmist klaasikest saada. Pigem oleks võinud majal tühjalt seista lasta kui paluda sellisel vennikesel selle eest hoolitseda.“
Daisy ohkas väsinult. Talle ei meeldinud tegelda teenijatega, kes ei tahtnud oma palga eest tööd teha. „Mida sina meie jahimajast arvad, kullake?“ küsis ta pojalt.
Ellis kortsutas mõtlikult kulmu. Ta on alati nii tõsine!
„Torni tipus on tuba, kust saab ideaalselt tähti vaadata,“ pakkus onu Alfonso välja.
Ellis pilgutas silmi. „Kas kõiki on näha? Kas sealt Orioni näeb?“
„Orioni,“ kordas onu Alfonso küsivalt.
„Laeva kapten õpetas Ellisele meie merereisi ajal veidi navigeerimist,“ selgitas Daisy.
„Jah, olen kindel, et sealt on seda näha,“ kinnitas onu Alfonso poisile.
„Äkki tahavad Ellis ja Belinda oma tube näha,“ pakkus Daisy Rowleyle välja. „Belinda, kas sa läheksid palun Ellisega kaasa? Ma pean onuga mõningaid asju arutama.“
„Las ma kõnelen esiteks Sir Nevisega,“ lausus onu ning läks Belinda ja Ellise järel toast välja.
Daisy seisis hetke, kuulates, kuidas onu saapad kivist koridoris vastu kajasid. Olles kindel, et ta on üksi, vajus ta tolmuga kaetud istesohvale ja tõstis jalad toolile. Ta oli rampväsinud ega tahtnud muud kui korralikus voodis magada. Ta pani silmad kinni ning lasi mõtetel rännata lahele ja selle taga olevatele mägedele… ja ühe šotlase hämmastavalt sinistele silmadele. Ta kujutas taas ette, kuidas mehe käed on temal – seekord selles korralikus voodis –, puudutus aupaklik, pilk leebe.
Daisy ei teadnud, kui kaua ta niimoodi uneles, kuid teda äratas naerukõkutus.
Daisy tegi ühe silma lahti. Onu seisis tema ees, käed põllel risti, ja naeratas lõbustatult tema sündsusetu lebamise peale.
„Kas sa saad seda mulle süüks panna?“ küsis Daisy end sirgu lükates. „See oli