veel üksteist tugipunkti jäänud ja et serblased ei jaksa meie sõduritele enam kuigi kaua järele joosta.
Siis hakkas Švejk üksikuid tuntud lahinguid arvustama ja avastas Ameerika, väites, et igast küljest sissepiiratud väeosa peab alla andma.
Kui Švejk oli isu täis rääkinud, pidas ta vajalikuks meelt heitva daami juurde minna ja ütelda, et ta tuleb kohe tagasi ja ärgu daam kuhugi mingu. Siis läks Švejk üles kantseleisse, kust leidis ülemleitnant Lukáši, kes seletas parajasti ühele leitnandile mingit kaitsekraavide skeemi ning noomis teda, et leitnant ei oska joonestada ega taipa geomeetriast mitte mõhkugi.
“Näete, nii tuleb joonestada. Kui me antud sirgele peame joonestama risti oleva sirge, siis tuleb meil tõmmata niisugune sirge, mis moodustab teisega täisnurga. Kas saate aru? Sel juhul te rajate kaitsekraavid õigesti ega juhi neid vaenlase juurde. Te jääte temast kuussada meetrit eemale. Aga nii, nagu teie joonestasite, viiksite meie positsiooni vaenlase eesliini sisse ja me seisaksime oma kaitsekraavidega risti vaenlase vastas, teil aga on vaja nürinurka. Eks ole väga lihtne?”
Kuid tagavaraväest tulnud leitnant, kes oli eraelus panga kassapidaja, seisis lausa meeleheitel plaanide ees, ei saanud mitte mõhkugi aru ning hingas tõesti kergendatult, kui Švejk ülemleitnandi juurde astus.
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, keegi daam saatis teile kirja ja ootab vastust.” Seejuures pilgutas Švejk tähendusrikkalt ning usaldavalt silma.
See, mis ülemleitnant luges, ei avaldanud kuigi soodsat muljet.
„Lieber Heinrich! Mein Mann verfolgt mich. Ich muss unbedingt bei Dir ein paar Tage gastieren. Dein Bursch ist ein grosses Mistvieh. Ich bin unglücklich. Deine Katy.”51
Ülemleitnant Lukáš ohkas, viis Švejki tühja kantseleiruumi, sulges ukse ja hakkas laudade vahel edasi-tagasi kõndima. Kui ta viimaks Švejki ette seisma jäi, ütles ta: “See daam kirjutab, et olete lojus. Mis te talle tegite?” “Teatan alandlikult, härra oberleitnant, ma ei teinud talle midagi, ma olin väga viisakas, kuid tema tahtis kohe meile jääda. Aga et mul ei olnud teie käest mingit käsku, siis ma teda ka korterisse ei jätnud. Kõigele lisaks tuli ta kahe kohvriga nagu oma koju.”
Ülemleitnant ohkas veel kord valjusti ja Švejk ohkas tema eeskujul samuti.
“Mi-is?!” käratas ülemleitnant ähvardavalt.
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, see on raske juhtum. Aastat paar tagasi tuli Vojtěšská tänavas ühe tapetseerija juurde keegi preilike ja tapetseerija ei saanud teda enam kuidagi korterist välja. Ta pidi viimaks preilikese ja iseenda valgustusgaasiga ära mürgitama, ja nii oligi lool lõpp. On häda nende naistega. Ma näen neid läbi.”
“Raske juhtum,” kordas ülemleitnant Švejki eeskujul. Ta polnud kunagi varem nii selget tõtt öelnud. Kallis Jindřich oli tõepoolest räbalas olukorras. Mehe poolt jälitatav naine sõidab just siis talle paariks-kolmeks päevaks külla, kui Třeboňist peab saabuma proua Micková, et korrata kolme päeva jooksul seda, mida too proua pakub talle regulaarselt iga kolme kuu tagant, kui ta sõidab Prahasse sisseoste tegema. Peale selle peab ülehomme tulema veel keegi preili. See preili oli talle pärast nädalapikkust järelemõtlemist kindlalt lubanud, et laseb end patuteele ahvatleda, kuna ta peab kuu aja pärast niikuinii ühele insenerile mehele minema.
Ülemleitnant istus nüüd laual, pea norus, vaikis ja mõtles endamisi, kuid midagi muud välja ei mõtelnud, kui et istus viimaks laua taha, võttis pliiatsi ja paberi ning kirjutas kantseleipoognale:
„Kallis Katy! Olen kella üheksani õhtul teenistuses. Jõuan koju kell kümme. Palun tunne end minu juures nagu oma kodus. Mis puutub minu tentsikusse Švejki, siis andsin talle juba käsu, et ta täidaks iga Su soovi.
Sinu Jindřich.”
“Andke see kiri armulisele prouale,” ütles ülemleitnant. “Käsin teid tema vastu viisakas ning taktiline olla ja täita kõik tema soovid, mis olgu teile käsuks. Te peate käituma galantselt ja teenima teda ausalt. Siin on teile sada krooni, mille kulutamise kohta annate mulle aru. Ta ehk saadab teid midagi ostma, tellige talle lõunasöök, õhtueine ja nii edasi. Siis ostate kolm pudelit veini ja karbi “Memphist”. Nõndaks. Esialgu muud midagi. Võite minna, ja ma panen teile veel kord südamele, et peate iga ta soovi tema silmadest lugema ja täitma.”
Noor daam oli kaotanud juba igasuguse lootuse veel kord Švejki näha ning oli väga üllatunud, kui märkas, et Švejk tuli, kiri käes, kasarmust ja suundus tema poole. Švejk lõi käe kõrva äärde, ulatas talle kirja ja teatas: “Härra ülemleitnandi käsul pean ma teie vastu, armuline proua, viisakas ning taktiline olema, teid ausalt teenima ja täitma iga teie soovi, mis ma loen teie silmadest. Ma pean teile süüa tooma ja ostma, mis te ainult soovite. Ma sain härra oberleitnandilt selle jaoks sada krooni, kuid sellest rahast pean veel kolm pudelit veini ja karbi “Memphist” ostma.”
Kui daam oli kirja läbi lugenud, tuli tema resoluutsus tagasi, mis väljendus selles, et ta saatis Švejki voorimeest võtma, ja kui see ülesanne oli täidetud, käskis tal voorimehe kõrvale pukki istuda.
Nad sõitsid koju. Kodus hakkas daam suurepäraselt majaproua osa mängima. Švejk pidi kohvrid magamistuppa tassima ja vaiba hoovis puhtaks kloppima. Väike ämblikuvõrk peegli taga tekitas daamis koledat viha.
Igast asjast võis näha, et ta kavatseb neil võitluspositsioonidel üsna kauaks ajaks sisse kaevuda.
Švejk oli higist märg. Kui vaip oli klopitud, tuli daamile meelde, et peaks ka kardinad maha võtma ja läbi kloppima. Seejärel sai Švejk käsu elutoa ja köögi aknad puhtaks pesta. Siis hakkas daam mööblit ümber sättima, mida ta tegi väga närvilisena. Kui Švejk oli kõik asjad ühest nurgast teise tassinud, ei meeldinud see daamile ja ta kombineeris uuesti ning mõtles välja uue paigutamisviisi.
Ta pööras korteris kõik segamini, kuid aegapidi hakkas tema energia armupesa sisseseadmisel vaibuma ning kole puistamine lõppes.
Ta võttis ainult veel kummutist puhta voodipesu, kattis ise madratsi ja pani patjadele uued püürid. Oli näha, et ta tegi seda kõike suure armastusega voodi vastu, mis kutsus esile ta ninasõõrmete meela värina.
Seejärel saatis ta Švejki lõunat ja veini tooma. Kui Švejk tagasi tuli, oli daamil seljas läbipaistev hommikumantel, mis tegi ta iseäranis kauniks ja ahvatlevaks.
Lõuna juurde jõi ta ära pudeli veini, tõmbas ohtrasti suitsu ja heitis siis voodisse. Švejk aga laskis seeaeg köögis sõdurileival hea maitsta, kastes seda klaasi magusa viina sisse.
“Švejk!” kostis magamistoast. “Švejk!”
Švejk avas ukse ja nägi noort daami patjadel kütkestavas poosis.
“Tulge lähemale!”
Švejk astus voodi juurde, daam aga mõõtis tema rässakat keha ja tugevaid reisi mingi iseäraliku naeratusega.
Ta heitis endalt kõike peitva ja varjava õrna riide ning ütles nõudlikult:
“Võtke saapad ja püksid jalast! Näidake…”
Kui ülemleitnant kasarmust koju jõudis, võis vahva sõdur Švejk talle ette kanda:
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen täitnud kõik armulise proua soovid ja teda ausalt teeninud, nii nagu käskisite.”
“Aitäh, Švejk!” ütles ülemleitnant. “Oli tal palju soove?”
“Umbes, kuus,” vastas Švejk. “Ta magab selle sõidu järel praegu nagu surnu. Täitsin kõik tema soovid, mis ma lugesin ta silmadest.”
Samal ajal kui Dunajetsi ja Raaba* äärsetesse metsadesse tõrjutud Austria väehulgad lamasid granaadisaju all, kui raskekaliibriliste suurtükkide tuli rebis Karpaatides terveid roode puruks ning mattis neid mulla alla ja kui kõigil lahinguväljadel lõõmas taevarand põlevate külade ja linnade tules, – samal ajal elasid ülemleitnant Lukáš ja Švejk üle ebameeldiva idülli daamiga, kes oli oma mehe juurest põgenenud ja mängis