siidspits ja keegi tuleb majavalvuriks kurja saksa dogi ostma, siis peate ta nii tümaks rääkima, et ta viib teilt dogi asemel taskus ära tillukese siidspitsi. Kui ma omal ajal loomadega äritsesin, tuli kord keegi daam ja kurtis, et tal lendas papagoi aeda, seal, villa ees, mänginud aga poisikesed parajasti indiaanlast ja püüdnud papagoi kinni, kiskunud tal sabast kõik suled välja ja ehtinud ennast sulgedega nagu politseinikud. Papagoi oli sellepärast, et tal saba pole, koledasti häbenenud ja haigeks jäänud, loomaarst aga oli ta mingite pulbritega surnuks söötnud. Daam tahtis endale uue papagoi osta, kuid mõistliku ja mitte mingi ropendaja, kes muud ei oska kui sõimata. Mis ma pidin tegema, kui mul ei olnud kodus ühtegi papagoid ja ühtegi polnud ka teada! Mul oli kodus ainult üks kuri buldog, seegi täitsa pime. Siis, härra oberleitnant, tuli mul prouake pehmeks rääkida ja ma rääkisin pärast lõunat kella neljast õhtul kella seitsmeni, kuni ta papagoi asemel pimeda buldogi ära ostis. See oli hullem kui mõni diplomaatiline situatsioon, ja kui prouake ära läks, ütlesin ma: “Las need poisiklunnid proovivad nüüd veel saba ära kiskuda!” Rohkem pole ma selle prouakesega rääkinud, – ta pidi buldogi pärast Prahast ära kolima, sest koer pures kõiki majaelanikke. Kas te usute, härra oberleitnant, et head looma on kole raske saada?”
“Ma armastan väga koeri,” ütles ülemleitnant. “Mõnel minu sõbral, kes on rindel, on koer kaasas ja nad kirjutavad mulle, et niisuguste truude ja ustavate loomade seltsis läheb sõdagi väga mõnusasti. Te tunnete järelikult hästi kõiki koeratõuge ja ma loodan, et kui mul oleks koer, hoolitseksite tema eest korralikult. Mis tõugu koer oleks teie arvates kõige parem? Ma mõtlen koera, kes võib seltsiks olla. Mul oli kord pinšer, aga ma ei tea …”
“Minu arvamist mööda, härra oberleitnant, on pinšer väga armas koer. Tõsi küll, igaühele ta ei meeldi, sest ta on karvane ja tal on suu ümber sihukesed karmid vuntsid, nii et ta näeb välja nagu ärakaranud vang. Pinšer on nii inetu, et lust vaadata, ja pealegi on ta tark. Temaga ei saa võrreldagi mingit lollakat bernhardiini. Ta on targem kui foksterrier. Ma teadsin ühte …”
Ülemleitnant Lukáš heitis pilgu kellale ja katkestas Švejki jutu:
“On juba hilja, mul on aeg magama minna. Homme pean jälle teenistuses olema, nii et te võite terve päeva selleks kulutada, et mulle mõni pinšer otsida.”
Ta läks magama. Švejk heitis kööki sohvale pikali ja luges veel ajalehte, mille ülemleitnant oli kasarmust kaasa toonud.
“Vaata-vaata,” ümises Švejk endamisi, uurides huviga päevasündmusi, “sultan on keiser Wilhelmile sõjaordeni annetanud, minul aga pole siiamaani isegi väikest hõbemedalit.”
Ta mõtles pisut ja kargas püsti:
“Oleksin peaaegu unustanud …”
Švejk läks juba raskesti magama uinunud ülemleitnandi magamistuppa ja äratas ta:
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, et mul ei ole miskit käsku kassi kohta.”
Unine ülemleitnant keeras end pooleldi ärgates teisele küljele ja urises:
“Kolm päeva aresti!”
Ja magas edasi.
Švejk lahkus vaikselt magamistoast, tiris õnnetu kassi sohva alt välja ja ütles sellele:
“Said kolm päeva aresti. Abtreten!”
Angoora kass aga ronis uuesti sohva alla.
Švejk tahtis parajasti välja minna, et kuskilt mõnd pinšerit otsida, kui helistas keegi noor daam ja soovis ülemleitnant Lukášiga rääkida. Daami kõrval maas seisid kaks rasket reisikohvrit ja trepist kobis alla pakikandja, kelle mütsi Švejk jõudis veel ära näha.
“Ei ole kodus,” vastas Švejk rangelt, kuid noor daam oli juba eestoas ja andis Švejkile kategoorilise käsu:
“Tõstke kohvrid tuppa!”
“Ilma ülemleitnandi loata ei või,” ütles Švejk. “Härra ülemleitnant andis käsu, et ma ei tohi iialgi ilma temata midagi teha.”
“Te olete arust ära!” hüüatas noor daam. “Ma sõitsin härra ülemleitnandile külla.”
“Ma ei tea sellest mitte midagi,” vastas Švejk. “Härra ülemleitnant on teenistuses, ta tuleb tagasi alles öösel ja minul on käsk talle pinšer otsida. Mingisugustest kohvritest ega daamidest pole mul aimugi. Ma panen nüüd ukse lukku ja palun teid lahkesti ära minna. Mulle pole midagi öeldud ja ma ei tohi ühtegi võõrast isikut, keda ma ei tunne, üksinda korterisse jätta. Ükskord näiteks jäeti meie juures kondiiter Bělčický korterisse keegi mees, kes murdis riidekapi lahti ja pani lõikama. Ma ei taha sellega teie kohta midagi halba ütelda,” jätkas Švejk, kui ta märkas, et noor daam tegi ahastava näo ja hakkas nutma. “Kuid siia ei või te ühelgi juhul jääda. Saage ometi aru, et terve korter on usaldatud minu kätte ja mina vastutan iga väiksemagi asja eest. Seepärast palun teid veel kord kõige suurema lahkusega, ärge nähkegi vaeva. Kui mul pole härra ülemleitnandi käsku, ei tunne ma isegi oma venda. Mul on tõesti kahju, et pean teiega niiviisi kõnelema, kuid sõjaväes peab kord valitsema”“
Vahepeal oli noor daam pisut rahunenud. Ta võttis ridikülist nimekaardi, kirjutas sellele pliiatsiga paar rida, pistis väikesse imekaunisse ümbrikku ja ütles rusutult:
“Toimetage härra ülemleitnandile kätte, ma jään siia vastust ootama. Siin on teile viis krooni vaevatasuks.”
“Sellest ei tule midagi välja,” vastas Švejk ootamatu külalise järeleandmatusest puudutatuna. “Jätke need viis krooni endale, ma panen nad siia tooli peale, ja kui tahate, tulge kasarmu juurde kaasa, oodake mind seal, ma annan teie kirja ära ja toon vastuse. Aga et te siin ootaksite, see ei tule kõne allagi.”
Nende sõnade järel tiris Švejk kohvrid eestuppa, kõlistas võtmeid nagu mõni lossivaht ja ütles ukse juures oodates tähendusrikkalt:
“Paneme kinni…”
Noor daam astus lootusetult koridori, Švejk keeras ukse lukku ja astus ees. Külaline tippis talle nagu kutsikas järele ja sai ta alles siis kätte, kui Švejk sisenes tubakakioskisse sigarette ostma.
Siis kõndis daam Švejki kõrval ja püüdis juttu alustada:
“Kas te annate ikka kirja ära?”
“Annan, kui ütlesin.”
“Aga kas te leiate härra ülemleitnandi üles?”
“Ei tea.”
Nad astusid jälle vaikides kõrvuti, kuni Švejki saatja tüki aja pärast uuesti alustas:
“Te arvate siis, et ei leiagi härra ülemleitnanti üles?”
“Ei arva.”
“Aga mis te arvate, kus ta võiks olla?”
„Ei tea.”
Sellega oli jutt tükiks ajaks otsas, kuni algas jälle noore daami küsimusega:
“Ega te kirja ära ole kaotanud?”
“Siiamaani pole kaotanud.”
“Te annate selle ikka kindlasti härra ülemleitnandi kätte?”
“Muidugi.”
“Aga kas te leiate ta üles?”
“Ütlesin juba, et ei tea,” vastas Švejk. “Ma imestan, kuidas inimesed nii uudishimulikud võivad olla ja väsimatult üht ja sedasama pärida. See on sama hea, kui ma peaksin tänaval iga teise vastutulija kinni ja küsiksin, mis kuupäev täna on.”
Sellega oli igasugustele katsetele Švejkiga jutule saada lõpp tehtud ja edasine tee kasarmuni möödus täielikus vaikimises. Alles siis, kui nad kasarmu juurde jõudsid, käskis Švejk noort daami ootama jääda, ise aga hakkas väravas seisvate sõduritega sõjast vestlema. Noorel daamil pidi sellest suur heameel olema, sest ta käis närvitsedes mööda trotuaari edasi-tagasi ja tegi väga õnnetu näo, kui nägi, et Švejk aina pajatab oma lugusid – säärase lollaka ilmega, millist võis sel ajal näha üksnes