tõin. Kui saadaksime mehele telegrammi, et naine on teie juures, siis võib mees ta siit kätte saada. Mineval aastal juhtus Všenorys* ühes suvilas samasugune lugu. Ainult et tookord saatis naine ise oma mehele telegrammi, mees tuli naisele järele ja andis mõlemale vastu vahtimist.
Mõlemad olid eraisikud, kuid praegusel juhul ei riskiks mees ohvitseriga niimoodi teha. Ja pealegi pole te milleski süüdi, sest te pole kedagi kutsunud, ja kui ta juba jalga laskis, siis tegi ta seda oma käe peal. Saate näha, et sihuke telegramm annab häid tagajärgi. Ja kui mees peakski paar kõrvakiilu andma …”
“Ta on väga intelligentne inimene,” katkestas ülemleitnant Lukáš Švejki kõnevoolu, “ma tunnen teda. Ta kaupleb humalatega en gros. Ma pean temaga kategooriliselt rääkima. Saadan telegrammi.”
Telegramm, mille ta saatis, oli äärmiselt lühike ja ärimehelikult asjalik:
“Teie abikaasa praegune aadress on …”
Järgnes ülemleitnant Lukáši aadress.
Nii juhtus, et proua Katyt tabas väga ebameeldiv üllatus, kui humalakaupmees uksest sisse tormas. Ta nägi välja väga mõistliku ja hoolitseva mehena, kui proua Katy, kaotamata sel hetkel enesevalitsemist, mõlemat härrat teineteisele tutvustas:
“Minu mees – härra ülemleitnant Lukáš.” Midagi muud prouale pähe ei tulnud.
“Olge lahke, võtke istet, härra Wendler,” palus ülemleitnant Lukáš viisakalt ja võttis taskust portsigari sigarettidega:
“Kas soovite?”
Intelligentne humalakaupmees võttis aupaklikult sigareti, ja kui ta suust suitsu puhus, küsis ta kaalukalt:
“Kas lähete varsti sõjaväljale, härra ülemleitnant?”
“Ma palusin, et mind viidaks üle üheksakümne esimesse polku Budějovices, kuhu ma sõidan arvatavasti siis, kui olen töö vabatahtlike koolis lõpetanud. Meil on tarvis väga palju ohvitsere, kuid me seisame tänapäeval kurva nähtuse ees, et noormehed, kellel oma hariduse poolest on õigus üheaasta-vabatahtlike kooli astuda, ei avalda selleks soovi. Nad jäävad parema meelega lihtsateks jalaväelasteks ega püüagi kadettideks saada.”
“Sõda on toonud suurt kahju humalakaubandusele, kuid ma arvan, et see sõda ei või kuigi kaua kesta,” tähendas humalakaupmees, vaadates kordamööda oma naist ja ülemleitnanti.
“Meie olukord on väga hea,” ütles ülemleitnant Lukáš. “Tänapäeval ei kahtle keegi, et sõda lõpeb keskriikide* relvade võiduga. Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa on liiga nõrgad Austria–Türgi–Saksa kindluse vastu. Tõsi küll, mõningatel rinnetel on meil tühiseid ebaõnnestumisi olnud. Ent niipea kui murrame Vene rinde Karpaatide harjade ja Dunajetsi keskjooksu vahel läbi, pole enam mingit kahtlust, et see tähendab sõja lõppu. Samuti ähvardab prantslasi kõige lähemal ajal kogu Ida-Prantsusmaa kaotus ja Saksa vägede sissetung Pariisi. See on täitsa kindel. Peale selle jätkuvad meie manöövrid Serbias väga edukalt ja meie üksuste taganemist, mis on tegelikult ainult vägede ümberpaigutamine, kuid mida paljud seletavad hoopis teisiti, tingib lihtsalt sõjas vajalik külmaverelisus. Me saame kõige lähemal ajal näha, et meie ettearvestatud manöövrid Lõunarindel kannavad oma vilja. Palun vaadake siia …”
Ülemleitnant Lukáš võttis humalakaupmehel õrnalt õlast kinni, viis ta seinal rippuva sõjatandri-kaardi juurde, näitas talle üksikuid punkte ja seletas edasi:
“Meie kõige tähtsamaks tugipunktiks on Ida-Beskiidid*. Karpaatides, nagu näete, on meil tugev tugiala. Võimas löök sellel joonel – ja me ei peatu enne kui Moskvas. Sõda lõpeb varem, kui oskame arvata.”
“Aga mis teeb Türgi?” päris humalakaupmees, arutades endamisi, millest alustada, et jõuda asja tuuma juurde, mispärast ta siia oli sõitnud.
“Türklased on tublid,” vastas ülemleitnant ja viis külalise jälle laua juurde. “Türgi parlamendi eesistuja Hali Bei ja Ali bei saabusid Viini. Türgi Dardanellide armee ülemjuhatajaks on nimetatud marssal Liman von Sanders. Golz paša saabus Konstantinoopolist Berliini ja meie keiser annetas Enver pašale, viitseadmiral Usedon pašale ja kindral Dževad pašale aumärgi.* Küllalt palju aumärke selle lühikese ajaga.”
Nad istusid mõne aja vaikides teineteise vastas, kuni ülemleitnant pidas sobivaks lõpetada piinlik vaikus sõnadega:
“Millal te saabusite, härra Wendler?”
“Täna hommikul.”
“Mul on väga hea meel, et te mu üles leidsite ja kodunt kätte saite, sest ma lähen alati pärast lõunat kasarmusse öisesse teenistusse. Kuna mu korter on õigust ütelda kogu päeva tühi, siis võisin ma armulisele prouale külalislahkust osutada. Teda pole tema Prahas viibimise ajal keegi tülitanud. Vana tutvuse pärast…”
Humalakaupmees hakkas köhima.
“Katy on tõesti kummaline naine, härra ülemleitnant. Võtke vastu minu kõige südamlikum tänu kõige eest, mis te olete tema heaks teinud. Talle tuli asja ees, teist taga pähe Prahasse sõita, pidavat oma närve arstima. Mina aga olin reisil, tulin koju ja leidsin eest tühja maja. Katy kadunud …”
Proovides võimalikult siirast nägu teha, ähvardas ta naist näpuga ja küsis temalt sunnitud naeratusega:
“Küllap sa arvasid, et kui mina olen reisil, siis võid ka sina reisima minna? Sa muidugi ei mõtelnud …”
Ülemleitnant Lukáš nägi, et jutt kipub ebameeldivat pööret võtma ja viis intelligentse humalakaupmehe jälle sõjatandri-kaardi juurde, näitas allakriipsutatud kohti ning ütles:
“Ma unustasin juhtida teie tähelepanu ühele väga huvitavale asjaolule, sellele suurele, edelasse pöörduvale kaarele, kus mägede ahelik moodustab suure platsdarmi. Siia on suunatud liitlaste pealetung. Kui me suleme selle tee, mis ühendab platsdarmi vaenlase peamise kaitsejoonega, on ka ühendus parema tiiva ja Visla joonel asuva Põhjaarmee vahel paratamatult läbi lõigatud. On see nüüd teile selge?”
Humalakaupmees vastas, et talle on kõik täiesti selge, kuid kartes oma taktitundes, et seda, mis ta ütles, võidakse valesti mõista, pöördus ta oma kohale tagasi ja tähendas:
“Meie humal kaotas sõja tõttu välisturu. Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa ja Balkan on praegusel ajal meie humala jaoks kadunud. Me saadame humalat ainult veel Itaaliasse, kuid ma kardan, et ka Itaalia topib oma nina sõtta. Aga siis, kui me võidame, dikteerime kaupade hinnad meie.”
“Itaalia säilitab rangelt neutraliteeti,” lohutas teda ülemleitnant, “see tähendab …”
“Aga miks Itaalia ei taha tunnistada, et ta on seotud Austria-Ungari ja Saksamaa kolmikliiduga*?” ägestus äkki humalakaupmees, kellele korraga kõik pähe lõi: humalad, naine, sõda. “Ma ootasin, et Itaalia astub välja Prantsusmaa ja Serbia vastu. Siis oleks sõda juba lõppemas. Mul mädanevad humalad ladudes, realiseerimine kodumaal läheb viletsasti, eksport võrdub nulliga, kuid Itaalia säilitab neutraliteeti! Misjaoks uuendas see Itaalia siis veel tuhande üheksasaja kaheteistkümnendal aastal kolmiklepingut meiega? Kus on Itaalia välisminister markiis di San Giuliano? Mida see härra teeb? Vist magab? Kas te teate, kui suur oli mul enne sõda aastane läbikäik ja kui väike on see praegu? … Ärge arvake, et ma pole maailma asjadega kursis,” jätkas ta ja vaatas vihaselt ülemleitnandile, kes rahulikult suust suitsurõngaid puhus. Proua Katy jälgis huviga, kuidas üks rõngas teist taga ajas, ja purustas neid sõrmega. “Miks tõmbusid sakslased oma piiridesse tagasi, kui nad olid juba Pariisi all? Mispärast peetakse Maasi ja Moseli* vahel jälle ägedaid suurtükiväevõitlusi? Kas teil on teada, et Combres’s ja Woewris Marche’i juures* põles ära kolm õllevabrikut, kuhu ma saatsin iga aasta üle viiesaja koti humalaid? Ja Vogeesides* põles maha Hartmannsweileri õlletehas, Niederaspachis Mulhouse’i juures* on hiiglasuur õllevabrik maatasa tehtud. See tähendab minu firmale kahju tuhat kakssada kotti humalaid aastas. Sakslased pidasid kuus korda lahinguid Klosterhoecki* õllevabriku pärast, – see tähendab kahju kolmsada viiskümmend kotti humalaid aastas.”
Ta ei suutnud enam