Katy läks end riidesse panema, ütles mees ülemleitnandile sosinal:
“Ega see pole tal esimest korda. Möödunud aastal sõitis ta koos ühe abiõpetajaga ära ja ma leidsin ta alles Zagrebist üles. Kasutasin juhust ja sõlmisin Zagrebi linna õllevabrikuga lepingu kuuesaja koti humalate peale. Jaa, lõunapoolne kant oli üldse üks suur kullaauk. Meie humalad läksid isegi Konstantinoopolisse. Praegu aga oleme pooleldi põhjas. Kui valitsus peaks veelgi õlletoodangut piirama, annaks see meile viimse hoobi.” Ta süütas pakutud sigareti ja ütles meeleheitega: “Ainuüksi Varssavi ostis kaks tuhat kolmsada seitsekümmend kotti humalaid. Kõige suurem on seal Augustinuse õllevabrik. Nende esindaja külastas mind varemalt iga aasta. See viib lausa meeleheitele. On hea, et mul pole lapsi.”
See loogiline järeldus Varssavi Augustinuse Õllevabriku esindaja iga-aastasest külaskäigust kutsus ülemleitnandi näol esile tagasihoidliku muige, mida märkas ka humalakaupmees, kes pajatas seepärast edasi.
“Ungari õllevabrikud Sopronis* ja Nagykanizsas* ostsid oma eksportõlle jaoks, mida nad isegi Aleksandriasse saatsid, minu firmalt keskmiselt tuhat kotti humalaid aastas. Nüüd loobuvad nad blokaadi tõttu igasuguste tellimuste andmisest. Ma pakun neile humalaid kolmekümne protsendi võrra odavamalt, kuid nad ei telli ühtegi kotti. Seisak, tagasiminek, viletsus ja kõigele lisaks veel kodused mured.”
Humalakaupmees vaikis. Vaikuse lõpetas alles proua Katy, kes oli reisiks valmis. “Mis me teeme minu kohvritega?”
“Neile tullakse järele, Katy,” ütles humalakaupmees rahulikult, olles õnnelik, et kõik lõppes ilma vahejuhtumite ja inetute stseenideta. “Kui tahad veel mingeid sisseoste teha, siis on ülim aeg minema hakata. Rong läheb kaks kakskümmend.”
Mõlemad jätsid ülemleitnandiga sõbralikult hüvasti ja humalakaupmees oli väga rõõmus, et kõik on möödas. Lahkudes ütles ta ülemleitnandile esikus:
“Kui peaksite sõjas haavata saama – hoidku selle eest jumal –, siis sõitke meie juurde tervist parandama. Meie juures leiate kõige parema hoolitsuse.”
Kui ülemleitnant Lukáš astus magamistuppa, kus Katy oli end teele seadnud, leidis ta pesulaualt nelisada krooni ja kirja:
“Härra ülemleitnant! Te ei kaitsnud mind selle ahvi, minu mehe, esimese numbri idioodi eest. Te lubasite, et ta tirib mu endaga kaasa nagu mõne asja, mille ta on teie korterisse unustanud. Peale selle pidasite sobivaks märkida, et osutasite mulle külalislahkust. Loodan, et ma ei teinud teile rohkem kulu kui nelisada krooni, mis ma jätan siia ja mida ma palun jagada oma tentsikuga.”
Ülemleitnant Lukáš seisis silmapilgu, kirjake käes. Siis aga rebis selle aeglaselt tükkideks. Ta vaatas muiates pesulaual lebavat raha, ja kui nägi, et Katy on oma erutuses, kui ta peegli ees juukseid kohendas, kammi lauale unustanud, pani selle oma fetišite kollektsiooni varasematele lisaks.
Švejk tuli tagasi pärast lõunat. Ta oli käinud ülemleitnandile pinšerit otsimas.
“Švejk, teil vedas,” ütles ülemleitnant. “Daam, kes elas minu juures, on läinud. Tema mees viis ta ära. Aga kõigi teenete eest, mis te talle osutasite, jättis ta teie jaoks pesulauale nelisada krooni. Te peate teda ilusasti tänama, samuti ka tema härra abikaasat, sest see on ju mehe raha, mis see daam reisile kaasa võttis. Ma ütlen ette, teie kirjutage!”
Ja ülemleitnant Lukáš ütles Švejkile ette:
“Väga lugupeetud härra! Lubage avaldada kõige südamlikumat tänu selle neljasaja krooni eest, mis teie proua abikaasa kinkis mulle teenete eest, mida ma osutasin talle tema külaskäigu ajal Prahasse. Kõik, mis ma tema heaks tegin, sai tehtud suurima heameelega ja seepärast ei või ma seda raha vastu võtta ja saadan selle…”
“No-noh, kirjutage aga edasi, Švejk, mis te kihelete! Kuhu me jäime?”
“…ja saadan selle…” ütles Švejk väriseval häälel, mis oli täis traagikat.
“Hea küll: “…saadan selle tagasi ja avaldan oma sügavaimat lugupidamist. Läkitan aupaklikke tervitusi teie armulisele prouale ja suudlen tema kätt. Josef Švejk, ülemleitnant Lukáši tentsik.” Kas on valmis?”
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, kuupäev puudub veel.”
““20. detsembril 1914.” Nii, ja nüüd kirjutage ümbrikule aadress, võtke need nelisada krooni, viige nad postile ja saatke sellel aadressil ära.”‘
Ja ülemleitnant Lukáš hakkas rõõmsalt vilistama aariat operetist “Lahutatud naine”.
“Veel midagi, Švejk,” ütles ülemleitnant, kui Švejk hakkas postile minema, “kuidas on lugu koeraga, keda te vaatamas käisite?”
“Mul on üks koer teada, härra oberleitnant, väga ilus loom. Kuid teda on kaunis raske kätte saada. Ma loodan, et toon ta homme siiski ära. Ta hammustab.”
Viimast sõna ülemleitnant Lukáš ei kuulnud, kuid see oli siiski tähtis. “Lõi, sinder hambad kohe sisse,” tahtis Švejk veel kord ütelda, kuid mõtles viimaks ümber: “Mis on ülemleitnandil sellega õieti pistmist. Ta tahab koera ja ta saab selle!”
Lihtne on muidugi öelda: “Tooge mulle koer!” Koeraomanikud hoiavad oma koeri ju suure hoolega, kusjuures need koerad ei tarvitse sugugi puhast tõugu olla. Isegi karjakrantsi, kes ei kõlba muuks kui mõne vanamoori jalgade soojendajaks, armastab tema omanik ega lase talle paha teha.
Koer ise, eriti aga puhtatõuline, tunneb instinktiivselt, et ühel ilusal päeval lüüakse ta oma isandalt üle. Koer elab alatises hirmus, et ta varastatakse, varastatakse päris kindlasti. Kui koer jookseb näiteks jalutuskäigu ajal oma isanda juurest eemale, on ta algul rõõmus ja ülemeelik, mängib teiste koertega, ronib neile moraalivastaselt selga, teised jälle ronivad temale selga, nuusutab kuseposte, tõstab iga nurga ja ka turueide kartulikorvi juures jalga, lühidalt – tunneb elust suurt naudingut ning maailm näib talle kaunina nagu noorukile, kes on sooritanud õnnelikult lõpueksamid.
Kuid äkki võite märgata, et kogu tema ülemeelikus hajub ja koer tunneb, et tema laul on lauldud. Alles nüüd haarab teda tõeline meeleheide. Ta jookseb hirmunult tänaval siia-sinna, nuusib ninaga, vingub pöörases ahastuses, tõmbab saba jalgade vahele, laseb kõrvad lonti ja pistab keset sõiduteed teab kuhu minema.
Kui tal oleks kõnevõime, kisendaks ta:
“Issand jumal, keegi tahab mind varastada!”
Kas olete kunagi olnud koerakasvanduses ja näinud seal hirmu täis koeri? Need on kõik varastatud koerad. Suurlinn on aretanud erilise liigi kurjategijaid, kes elavad üksnes koerte varastamisest. On olemas väikest tõugu toakoeri, väikesi siidšpitse, kes pole labakindast suuremad ning mahuvad palitutaskusse või daamile muhvi sisse. Nii neid kaasas kantaksegi. Ka sealt vehitakse ta vaeneke teil sisse. Tige laiguline saksa dogi, kes valvab vihaselt linnalähedast suvilat, varastatakse öösel ära. Politseikoer viiakse nuhil otse nina alt minema. Kui teil on koer nööri otsas, siis lõigatakse nöör läbi ja koer ongi läinud, teie aga vahite nagu loll nöörijuppi. Viiskümmend protsenti koertest, keda te tänaval kohtate, on mitu korda isandat vahetanud, tihtilugu aga ostate tagasi omaenda koera, kes teilt mitme aasta eest kutsikana ära varastati, kui te temaga jalutasite. Kõige suurem oht varguse ohvriks langeda ähvardab koeri aga siis, kui te viite nad välja oma väikesi ja suuri ihulisi vajadusi rahuldama. Kõige rohkem läheb koeri viimatinimetatud akti sooritamise juures kaduma. Seepärast vahibki iga koer selle toimingu juures ettevaatlikult ringi.
On mitmesuguseid koerte varastamise viise. Varastatakse otse taskuvarga kombel või meelitatakse õnnetu loom petlikult ligi. Koer on truu loom, kuid ainult koolilugemikkudes või looduslooraamatutes. Andke või kõige truumale koerale praetud hobuselihavorsti nuusutada ja koer ongi kadunud. Ta unustab oma isanda, kelle kõrval ta käib, keerab ringi ja tuleb teile järele. Seejuures tilgub tal suust sülge, vorstist ette suurt rõõmu nautides vilab ta sabaga ja ajab sõõrmed suureks nagu rahutu täkk, keda mära juurde viiakse.
Malá Stranas on Lossitrepi lähedal väike