teile. Vastasel juhul valmib töö määratud tähtajaks.“
Näide (tööväline): Üks su ülimalt suhtlemisaldis semu kutsub sind tihti kaasa klubi- ja pubituuridele ning erinevatele üritustele, kus suure grupi puhul saab soodustust. Sa armastad oma sõpra ning tunned end halvasti, et ta kutsetele kogu aeg eitavalt vastad, kuid sa lihtsalt ei talu kokkupõrkeid isiksuste ja ajagraafikute vahel, mis taoliste paljusid inimesi hõlmavate üritustega kaasnevad. Võiksid öelda: „Aitäh, et mind kutsusid! Ma seekord ei saa [see üritus] tulla, kuid äkki saaksime paari päeva pärast niisama kokku? Oleks tore lihtsalt kahekesi aega veeta!“
∙ Plussid: jääd heasse nimekirja, kuna proovid soovidele vastu tulla, kuid seda vaid nii, nagu sulle sobib.
∙ Miinused: mina ei toetuks „ei, aga …“ meetodile kogu aeg. Vahel on vaja öelda kindel ei, muidu ei jõua asi inimestele kohale.
∙ Sobib kasutamiseks ülepingutajatele, kel on vaja oma õnnestumiste jaoks selgemaid piire seada ning sariabistajatele, kes tahavad teisi aidata ilma, et neid ära kasutatakse, ning lõbutseda nii, et kõigil on lõbus.
Ilmselt oled mu näitlike eituste juures märganud humoorikaid keeldumisi, lustakaid äraütlemisi ja muhelevat heasoovlikkust. Olen jõudnud arusaamisele, et eituste serveerimine huumoriga võib potentsiaalset tuleohtlikku situatsiooni mahendada, kuigi ei saa jätta kahe silma vahele fakti, et suurkorporatsiooni tööpakkumise tagasilükkamine nõuab märkimisväärselt rohkem taktitunnet kui oma sõbrale Leole ütlemine, et ta ei ole sinu korteris sel nädalavahetusel teretulnud, kuna korteriühistul on kindel reegel joodikute suhtes, kes eelmisel korral vanni magama jäädes uputuse korraldasid. Tunne oma publikut.
Boonus: jõuline ei
Pole küll nii aktsepteeritud kui eelnevad meetodid, kuid sobivate asjaolude korral istub nagu rusikas silmaauku: jõuline ei tähendab seda, et sa ei vasta midagi. See on nagu kokkulepete maailma külm arve.
Mina kasutan seda võõrastega, kes mu erasõnumitesse sisse tungivad, vähem kui päeva vastust ootavad ning annavad siis nipsakalt teada: „Nojah, ilmselt ei vasta sa oma fännidele.“
Noh, nüüd jah enam mitte.
Või kui keegi pärib minult kolmandat korda millegi kohta, millele olen juba kaks korda viisakalt ei öelnud. Ma lihtsalt… ei vasta. Just nagu haihtumine, kuid mõjuvatel põhjustel. (Haruldase reaalajas toimuva ja inimkontakti vajava jõulise ei kasutust vaata leheküljelt 70: „Seltskondlik vestlus“.)
Viimasena sobib jõuline ei ideaalselt kasutamiseks inimeste puhul, kes püüavad end tagasi heasse nimekirja vingerdada. Näiteks kui keegi, kes oli mu abikaasat järjekindlalt sitasti kohelnud, võttis temaga enam kui aastatepikkust vaikust taas sõnumi teel ühendust, oli mu ainus nõuanne talle: ÄRA VASTA MIDAGI.
Ära paiska välja oma aastaid kogunenud vaenu, öeldes: „Kas sa teed nalja, sa kuradi sotsiopaadist mõrd?“ Igasugune hetkeline kergendustunne avab taas uksed edasisele suhtlusele. (Ning sotsiopaadid lasevad solvangutel niikuinii mööda selga maha joosta.)
Ära isegi saada vaoshoitud sõnumit: „Meil ei ole enam millestki rääkida.“ (Sotsiopaadid on tuntud ka selle poolest, et kui nad oma stiletto terava kontsa ukse vahele saavad, ei peata neid enam miski.
Ära paku sellistele inimestele mitte mingit rahuldust.
Mu abikaasa ei andnud järele ning kuni tänase päevani on see üks tegudest, mille üle ta kõige rohkem uhkust tunneb. Kuid selline inimrämps peaks palvetama, et me kunagi ei kohtuks, sest mina ei suuda vastu panna soovile kiskuda välja mõned blondeeritud juuksekarvad.
Uskuge mind, ei ole alati lihtne vastu panna kiusatusele parasiit hävitada, end ebaõiglaste süüdistuste eest kaitsta või lasta kuuldavale tiraad, mille käigus ka professionaalne koomik oma sülge lämbuks. Kuid see üleolekutunne pakub vaid lühiajalist naudingut ja potentsiaali pikaajaliseks piinaks.
Kui aga kasutad jõulist ei-d, võidad lahingu selles osalemata. Imeline.
„P*rsse, ei!“ kursuse käigus leiavad nii kindlad, professionaalsed kui ka harvad jõulised ei-d oma õige koha ning paljudel võimalustel kasutame ka „mitte praegu“ ja „ei, aga…“ lähenemisi. Toon sulle – ja ma arvan, et siinkohal on tehniliselt õige seda sõna kasutada – sitaks näiteid sellest, kuidas öelda ei kõigile: võõrastest (petitsioonidele allkirjade kogujad, tänavamüüjad, müügimehed jne) tuttavate (arst, juuksur, kolleegid ja kliendid) ning lähikondseteni (nende seas partnerid, lapsed ja sugulased).
Kuid asi pole isegi mitte selles, KUIDAS ei-ütlemist kasutada, kui sa ei tea, MILLAL seda teha, kas pole?
Tundub, et on saabunud aeg piiride seadmiseks.
Perssesaatmise piiripunkt
Tähtsad asjad kõigepealt: piiride seadmine on vaimse korrastamise vorm, mis on kogu mu loomingu alustalaks. (Loomingu, mis on ehitatud erakordselt populaarse füüsilise korrastuskunsti teejuhile, nii et võtame Marie Kondo terviseks, kelleta ei loeks sa seda raamatut ega mõtleks juba eos sellele, kuidas sellest lahti saada nii, et see ei jääks su elutuba risustama).
Ükskõik, kas oled tulnud siia kordama või oled selles maailmas täielik uustulnuk: palun heida pilk väikesele juhisele.
Just nagu füüsiline korrastuskunst, kus sa viskad asju tuubil täis pesast välja kõik ebaolulise ja korrastad allesjäänud esemed nii, et neist moodustub esteetiline eluruum, saad ka oma meeli korrastada kahe sammu abil: VISKA MINEMA, seejärel KORRASTA. Alates vaimse korrastamise algsest päritolust pohhuismisteoorias kuni kõigi selle kasutusvõimalusteni enda kokkuvõtmisel ja maharahunemisel räägime pidevalt otsustamise ja seejärel tegemise lihtsast protsessist. Käesolevas pohhuismijuhises tähendab see otsust öelda ei esmalt enda sees, ning siis selle elluviimist – oma otsuse selgekstegemist nii sõnas kui ka teos.
Esimene samm: VISKA MINEMA (see tähendab otsustamist, millele sa ei saa, ei peaks ega taha jaatavalt vastata). See ongi PIIRIDE SEADMINE.
Teine samm: KORRASTA (see tähendab tegusid – enesekindlat ei-ütlemist). See on PIIRIDE KAITSMINE.
Kõik selge? Väga hea. Nüüd võtame piirid põhjalikumalt ette.
Milleks on piire vaja? Millegi kaitsmiseks!
Mida sa kaitsta soovid? Oma aega, energiat ja raha!
Oma pohhuismikäsiraamatute seerias viitan sinu ajale, energiale ja rahale kui „kottimise eelarvele“. Nagu päris eelarve koostamisel on sul ka siin kulutamiseks vaid teatud hulk valuutat, seega pead sellega targalt ümber käima, milleks ongi vaja kottimiseelarvet. Ilmselt saad juba isegi aru, kuhu ma sellega tüürin, aga kuna ma tahan olla täiesti kindel, siis ütlen selle veel korra välja:
Otsustamine, mis on su aega, energiat ja raha väärt = piiride seadmine = kottimiseelarve koostamine.
Keeldumine (ehk siis ei ütlemine) sellest, mille jaoks su kottimiseelarves kohta ei ole = oma piiride kaitsmine = kottimiseelarve piiridesse jäämine.
Kas suudad järge pidada? Ma väga loodan, sest nagu vanarahvas ütleb – just siia ongi koer maetud.
Sa sead piirid selleks, et kaitsta end asjade eest, millele sa EI SAA või EI PEAKS jaatavalt vastama (sest sinu kottimiseelarve ei võimalda seda) nagu näiteks oma lehma lellepoja Kevini kautsjoni maksmine kolmandat korda järjest, ning ka asjade eest, mida sa LIHTSALT EI TAHA teha (isegi kui sul tehniliselt võetuna on selleks aega/energiat/raha), nagu näiteks täieliku koerailmaga õue minemine.
Mõne hetke pärast toon veel näiteid. Kuid esmalt: kuidas mahutada oma piirid ja