ja näljastele huntidele, kui just sina karjasena nende kaitseks korralikku aeda ei ehita. (Jah, ma kasutan oma vabade ressursside metafoorina lambaid, sest lambad on lahedad. Mängi kaasa.)
Esimene samm: piiritle maa-ala. Esiteks tuleb sul oma väärtuslikud lambad/vabad vahendid aedikuga piirate. Väljaspool aedikut on kõik see, mida sinult palutakse, ning aediku sees on su enda isiklik okei-karjamaa, kus valitseb jah. Aedikusse sisse pääseb vaid ühest kohast: perssesaatmise piiripunktist.
Teine samm: kaitse oma piire. Kui sina karjasena otsustad, et miski mahub su kottimiseelarvesse, võid piiripunkti avada ning hundid ja vargad (või siis ülesanded, üritused ja sõbrad, kellel on kettagolfiks seltsilist vaja) sisse oma lambaid maitsma kutsuda. Kuid kui su eelarve on pilgeni täis ning sinu vaesed, äravaevatud lambad on üdini paljaks kooritud, on sinu ülesandeks kaitsta karja kiusajate eest, kes tulevad hundina lambanahas, sealjuures ka nende kiusajate eest oma peas, kes soovitavad sul alla anda, järele anda või lihtsalt proovida, kui halb see ikka olla saab? Hoia oma piiripunkt kindlalt suletuna, öeldes: „Ei mingil juhul, ei ole võimalik, tänan, ei, ning ei, ma ei soovi.“
Pea meeles: piiride paikapanek ja nende hoidmine tähendab seda, et pead ütlema iseendale EI selleks, et saaksid ennast kaitsta. Hoolitse selle eest, et su enda sisemine jaataja kapist välja ei roniks ning seejärel hoia teised oma reaalsetest või metafoorilistest valdustest eemal, et nad käpiks sinu reaalseid või metafoorilisi asju. Või lambaid.
Eriti väärtuslik on selline perspektiiv sabassörkijatele, kellele on otsustusvõimetus suurim komistuskivi. Ülepingutajad, sariabistajad ja pannilakkumispaniköörid võtavad endale liiga palju kanda meelega (kuigi erinevatel põhjustel), kuid sabassörkijatel juhtub see kogemata. Nad ütlevad kõigele jah, kuna tegelikult ei tea, mida nad soovivad, ning selmet võtta viis minutit ja asjade üle järele mõelda, avavad nad piiripunkti ja lubavad kõigil tuimalt sisse sõita.
Igal juhul on kõigil tarvis oma piirid korralikult paika panna.
Küsi endalt, kas lehma lellepoeg Kevin, kellest meil juba varem juttu oli, on su aega, energiat ja raha väärt? Julged sa teda oma karvaste sõbrakeste seltsi lasta? Kas peaksid seda lubama?
Ei?
Juba mu pohhuismijutlustamise alguspäevist saati olen kasutanud nippi, mis aitab sõnastada eitava vastuse valjult, uhkelt ning – mis peamine – püsivalt. Kui sinu vastus teatud nõudele, soovitusele, pakkumisele või kutsele on alati ei, on parim viis selle väljendamiseks järgmine: „Ei, aitäh, mul on kokkulepe iseendaga, et [sisesta vastav nõue siia], ma seda ei tee.” Kokkulepped iseendaga toimivad, kuna need jäävad salapäraseks ning on sõnastatud ametlikus vormis. Nende vastu on raske võidelda ja neid on kerge kaitsta – just nii, nagu piiridega olema peab.
Tundub nii, sõbrake, et piirid on nüüd paigas. Edasi kaitse neid öeldes Kevinile, et ta ise korraldas endale selle okse järele lõhnava ööbimiskoha trellide taga ja mõelgu nüüd selle üle hommikuni järele. Kui aga selline sõnastus tundub sulle liiga karm, võid seda pehmendada kasutades „kokkulepet iseendaga“.
Või kui sul – nagu minulgi – on äärmiselt madal taluvuspiir ebameeldivate ilmastikutingimuste suhtes ja sind kutsutakse kuhugi, kus sind ootab ees kas krõbe külm, lõõmav päike või mis iganes, siis enne jaatavalt vastamist küsi endalt, kas käpikute kandmine või lõunamenüüst kasutu lehviku voltimine mahub sinu kottimiseelarvesse.
Ei?
Piirid paigas. Kaitse seda piiri ja ütle oma sõbranna Kristile: „Pole välja mõeldud nii tugevat deodoranti, mis ei laseks mul juulikuus troopilisel saarel kihluspeol higistada.“
(Ehk on sulle abiks teadmine, et ma ise tegutsen oma sõnade järgi. Ma muutsin kogu oma elu, kolisin kohta, kus temperatuur ei lange alla kahekümne kraadi ning pole kolm aastat osalenud oma pere traditsioonilistel jõulupidustustel keset kuradikülma Uus-Inglismaad. Proovige vaid mind talve võlumaaga ähvardada!)
Sugulastele raha laenamine
Päevas üle 6000 euro kulutamine
Parandamatute alkohoolikute abistamine
Oma auto kasutamine haisvateks tegudeks
Ja lõpuks võta teadmiseks, et korralik piirivalve tähendab seda, et mõnel juhul saavad inimesed vihjest aru ega palu sind enam / ei eelda, et sa teed/ütled/ühined/tahad ja aktsepteerid midagi, mille kohta nad võiksid juba teada, et selle jaoks ei ole su kottimiseelarves ridu eraldatud.8 Mitte just paha tulemus, isegi kui ma seda ise ütlen.
Pidades edasi liikudes silmas kõike eelräägitut, peaks eraldi rääkima ühest hiiglaslikust komistuskivist, mis piiride seadmisele ja ei ütlemisele ette veereb – komistusrahnust, kui soovite –, millest ma aitan sul üle ronida nii, et teed seda vaid ühe ja ainsa korra ning isegi higistamata.
Räägime süütundest, sõbrake
Süütunne on sama hiilgav, kui armastus. Ning „hiilgava“ all pean ma silmas, et see on võimas ja teeb haiget. Ausalt öeldes julgen väita, et just süütunne on kõige tugevam ja kõige halvem motivaator asjade tegemiseks, mida me ei saa, ei peaks või ei taha teha. Kuna asjalood on nii, sooviksin jagada perspektiivi, mis tuleb inimeselt, kes on seda kogenud, tundnud ning kellel on õnnestunud see (enamjaolt) endalt maha raputada sama kärmelt, kui kaovad meeste stringid nudistide rannas.
Võtmeküsimus on teha kindlaks, MIKS sa end süüdi tunned enne, kui lased süütundel sundida end ütlema jah siis, kui tahaksid öelda ei. „Miks jah / kuigi ei“ meetod ei ole mitte ainult lihtne, vaid seda saab kasutada ka mitmel erineval puhul!
Kas su süütunne on õigustatud (sest teed midagi, mis on objektiivselt võetuna vale)?
Või on see alusetu (sest sa ei teinud midagi valesti)?
On see seesmine (keegi pole midagi öelnud, kuid tunned end ikka süüdi)?
Või on see seotud välise survega (teised inimesed topivad oma nina sinu asjadesse)?
Kui põhjus ja selle allikas on tuvastatud, saad vastu võtta teadlikumaid ja õigemaid otsuseid selle kohta, kas süütundel ja nõustumisega kaasneval leevendusel on kohta sinu kottimiste eelarves.
Alustame kõige tähtsama küsimusega:
∙ KAS sa tõesti oled süüdi (kuna tegid midagi valesti)?
Kas näiteks plaanid oma õelapse kolmandal sünnipäeval varastada viimase muffini, mille kohta tead täie selgusega, et su õde kavatses selle endale homseks hommikusöögiks jätta? Kui see on nii, siis peaksid teadma, et see on vale ja peadki end süüdi tundma. Kui sa seda ei tea ja end süüdi ei tunne, oled päriselt psühhopaat.
Kui eelistad end mitte süüdi tunda, siis ÄRA TEE SEDA.
Aga kujutame nüüd ette, et plaanid peole üldse mitte minna. Sulle meeldivad muffinid, kuid sulle ei meeldi tõusta kell kümme hommikul, et näha, kuidas üks madalapalgaline kloun kampa kolmeaastaseid hirmutab, nii et nad kõik oma potitreeningu unustavad. Mistõttu su õde võib olla sama või isegi rohkem rahulolematu kui planeeritud muffiniröövi korral, kuid taolisel juhul ei ole sinu tegu objektiivselt võetuna vale. Sa lihtsalt pead oma kottimiseelarvest kinni ega tegele asjadega, mis sind õnnetuks teevad. Pole süütegu, pole ohvrit.
Ja veel: kui jätad minemata, tähendab see teiste piduliste jaoks vähemalt üht lisamuffinit, või isegi kaht, kui sind pole kohal, et ka viimane pihta panna. Sa oled imeline. Ja sa ei ole süüdi ei seetõttu, et midagi valesti tegid ega oma otsuste tõttu.
∙