meetod töötab labori meetodi suhtes. Seepärast on vaja osaleda ka välimises kvaliteedikontrollis.
Välimine kvaliteedikontroll peab tagama, et patsient saab sama vastuse, ükskõik kas proov võetakse haiglalabora-tooriumis või perearstipraksises. Seetõttu soovitavad ka Eesti suuremate haiglate laborid perearstikeskustele kolm kuni neli korda aastas regulaarset kontrolli, mille käigus tehakse kolmest proovist koosnev võrdluskatse. Selline võrdlus-katse tagab kasutatava seadme perioodilise ja sõltumatu kvaliteedikontrolli. Kontrollmaterjali analüüsitakse esmalt perearstipraksises ja saadetakse seejärel haigla laborisse, mis omakorda materjali analüüsib. Tagasisides hinnatakse ja kommenteeritakse praksise testide analüüsimise kvaliteeti.
Näiteks Norras saadetakse kõikidele analüüsimaterjalide saatjatele diagramm, kus nende tulemusi on võrreldud teiste omadega (joonis 1.3.2). Ühtlasi saavad osalejad hinnangu kahe proovivastuse erinevusest, mis näitab analüüsi täpsust.
Kõikide mittekvaliteetse tulemuse saanutega võtab NOKLUS ühendust. Dokumentatsioon näitab, et analüüside kvaliteet on alates kvaliteedi tagamise süsteemi sisseviimi-sest pidevalt paremaks läinud. NOKLUS võrdleb erinevaid aparaate ja analüüsimeetodeid ning saab tänu sellele anda soovitusi varustuse ja testide soetamiseks.
Analüüside vastuste tõlgendamine
Analüüside tulemuste kasutamiseks kliinilises töös peab tundma keskseid mõisteid, nagu testi tundlikkus, spetsiifi-lisus ja ennustav väärtus. Sellest räägitakse peatükis 1.5. Diagnoosimise protsess. Analüüside tulemusi mõjutavad veel kolm tingimust:
58
Osa 1. Esmatasand
Proovide vastuste variatsioon
Proovide vastused võivad erineda ka ilma, et erinevus tule-neks haigusest või ravi ebaõnnestumisest, seda analüütilise ja bioloogilise variatsiooni tulemusena. Seda on tähtis teada näiteks siis, kui hinnata kahte Hb väärtust, vaadata koleste-rooli väärtusi enne statiinravi alustamist või kui jälgida diabeedipatsienti HbA1c-ga.
Analüütiline variatsioon on mõõtmismeetodist endast tule-nev variatsioon:
− juhuslikud vead või ebatäpsused,
− süstemaatilised vead (nihe).
Juhuslikke vigu uuritakse sisemise kvaliteedikontrolli käi-gus. Kui sama proovi mitu korda analüüsida, on tulemuste jaotus normaalne. See tähistab ebatäpsuse määra ja seda võib arvutada ka variatsioonikoefitsiendina. Halva täpsuse põh-justeks võivad olla probleemid pipetiga, reagentidega või apa-raatidega, aga ka see, et laborandid teevad analüüse natuke erinevalt.
Süstemaatilised vead (nihked) on süstemaatilised kõrvale-kalded võrreldes referentsmeetodiga ja neid kontrollitakse välimise kvaliteedikontrolliga. Nihet peetakse kahe või enama mõõtmise keskmise ja referentsväärtuse vaheliseks erinevuseks. Kui erinevus esineb ainult ühe proovivastuse
ja referentsväärtuse vahel, nimetatakse seda kõrvalekaldeks. Mida suurem on kõrvalekalle, seda väiksem on täpsus.
Bioloogiline variatsioon tähendab seda, et meil kõikidel varieerub erinevate verekomponentide kontsentratsioon mingi tasakaaluväärtuse ümber. Selle põhjused on mitme-tahulised ja osaliselt tundmatud. Selline indiviidisisene bio-loogiline erinevus võib olla inimeseti väga levinud ja seda esitatakse variatsioonikoefitsiendina (VK). Näiteks erineb kolesterooli väärtus olenevalt päevast suhteliselt palju, kus VK on 3–20%, keskmine 6%. Variatsioonid esinevad ka üksikisikute vahel. Indiviidisisese ja indiviididevahelise variatsiooni kombinatsioon määrab ära referentsala suuruse.
Kriitiline erinevus (tabel 1.3.10) analüüside vastuste vahel tähistab suure tõenäosusega reaalset erinevust, st võimalus, et see tuleneb ainult analüütilisest ja bioloogilisest variatsioo-nist, on väike. Kliinilises töös võib olla mõistlik reageerida erinevustele, mis on kaks korda suuremad kui bioloogilise ja analüütilise variatsiooni kogu variatsioonikoefitsient (arvutatakse keeruka valemiga). Siis on 95%-line võimalus, et muutus on reaalne. Sellele lisandub preanalüütilistest
Joonis 1.3.3. Mõõtmismeetodite juhuslikud ja süstemaatilised vead. Kõvera laius näitab juhuslike mõõtmisvigade suurust. Kõverate kau-gus tõesest väärtusest näitab süstemaatiliste mõõtmisvigade suurust. A. Diagramm näitab väikest juhuslikku viga ja suurt süstemaatilist viga. B. Siin on näha suur juhuslik viga (suur standardkõrvalekalle), kuid ei mingit süstemaatilist viga. C. Diagramm näitab väikest juhuslikku viga ja väikest süstemaatilist viga.
Tabel 1.3.10. Kriitiline erinevus (%) arvutatuna bioloogilise ja analüütilise variatsioonikoefitsiendi kahekordsena. Allpool toodud arvutusnäidetes eeldatakse, et süstemaatiline viga on kas väike või mõõtmiste vahel muu-tumatu, nii et esineb vaid juhuslikke mõõtmisvigu ja proovi võtmisest tulenevad vead võib tähelepanuta jätta.
Analüüs
Kriitiline erinevus
ALAT
Albumiin
ALP
Bilirubiin
CK
Ferritiin
Glükoos
GGT
HbA1c
Hb
Kaalium
Kaltsium
Kolesterool
Kreatiniin
LDH
WBC (rakuloendur)
Naatrium
PLT (rakuloendur)
Triglütseriidid
Uraat
30
8
18
37
47
22
16
21
11
7
9
5
14
13
19
25
2
24
45
23
Näited
Hb: pöörata tähelepanu kõrvalekalletele, mis on võrdsed või suuremad kui 7%, st kui kriitiline erinevus on u 1g/dl, kui Hb-väärtus on 13,0 g/dl, nt suurenemisel 13,0 g/dl-st 14,0 g/dl-ni.
Kolesterool: pöörata tähelepanu u 14%-lisele kõrvalekaldele, st koles-terool peab langema 8,0 mmol/l-lt vähemalt 6,9 mmol/l-ni, enne kui kolesteroolitaseme muutus on suhteliselt kindel.
Tõene väärtus
59
Osa 1. Esmatasand
tingimustest põhjustatud vastuste variatsioon. Tabel näitab kriitilist erinevust (protsentides) tavaliste verekomponentide korral. Protsendid on umbkaudsed ja on seda suuremad, mida rohkem aega jääb mõõtmiste vahele, ja