(168.9) 6. kümne suursektori liikumine ehk niinimetatud tähetriiv ümber Orvontoni keskuse Uversa;
15:3.14 (168.10) 7. Orvontoni ja kuue temaga seotud superuniversumi liikumine ümber Paradiisi ning Havona ehk superuniversumi kosmosetasandi vastupäeva suunatud ringkäik.
15:3.15 (168.11) Neid mitmekordseid liikumisi on mitut liiki. Teie planeedi ning teie Päikesesüsteemi kosmoserajad on pärit nende tekkimisest, oma loomult algupärased. Orvontoni absoluutne vastupäeva suunatud liikumine on samuti loomuldasa algupärane, sisaldudes olemuslikult tervikuniversumi ehitusplaanides. Vahepealsed liikumised on aga päritolult mitmetasandilised, johtudes osalt aine-energia loovuslikust jaotumisest superuniversumite vahel, osalt aga Paradiisi jõukorraldajate arukast ja sihipärasest tegutsemisest.
15:3.16 (168.12) Havonale lähedasemad kohalikud universumid asuvad tihedamalt üksteise ligi ning üksteise peal paikneb rohkem kihte. Ent igavesest keskmest eemaldudes kohtab süsteeme, kihte, ringlusi ning universumeid ikka harvemini ja harvemini.
4. Udud — universumite eelkäijad
15:4.1 (169.1) Ehkki loomine ja universumi korrastamine jäävad igaveseks ajaks lõpmatute Loojate ning nende kaaslaste juhtimise alla, kulgeb kogu nähtus vastavalt kindlaksmääratud korrale ning kooskõlas jõu, energia ja mateeria gravitatsiooniseadustega. Kuid kosmose universaalse jõulaenguga on seotud midagi salapärast: me adume küll üsna hästi ainelise loodu korrastamist ultimaatonite tasandist kõrgemal, kuid ei mõista täielikult ultimaatonite kosmilist päritolu. Usume kindlalt, et need jõud, millest ultimaatonid pärinevad, lähtuvad Paradiisist, sest läbitavas kosmoses moodustab nende igavese liikumise trajektoor Paradiisi täpse kontuurjoone. Kuigi see kosmose jõulaeng, kogu ainestumise esivanem, jääb Paradiisi gravitatsiooni suhtes inertseks, reageerib ta siiski pidevalt ala-Paradiisi ligidusele, ringeldes ilmselt ala-Paradiisi keskmest sisse ja välja.
15:4.2 (169.2) Paradiisi jõukorraldajad muundavad kosmose võimsusvaru ürgjõuks ning arendavad selle eelainelise potentsiaali füüsilise reaalsuse esmasteks ning teisesteks energiailminguteks. Kui see energia jõuab niisugustele tasanditele, kus ta hakkab reageerima gravitatsioonile, astuvad tegevusse superuniversumi valitsusse kuuluvad võimsusesuunajad koos oma kaaslastega ja alustavad igikestvat korraldustööd, mille sihiks on aja- ning ruumiuniversumite mitmesuguste võimsusringluste ja energiakanalite loomine. Just nõnda sünnib kosmosesse füüsiline aine ja nii valmistataksegi kõik ette, et alustada universumi korrastamist.
15:4.3 (169.3) Seesugune energia segmenteerimine kujutab endast nähtust, mida Nebadoni füüsikud kunagi lahendada ei ole suutnud. Peamine raskus peitub tõigas, et Paradiisi jõukorraldajad on peaaegu täielikult ligipääsmatud ning ehkki elavad võimsusesuunajad on täiesti pädevad kosmoseenergiat käsitsema, ei ole neil vähimatki aimu nende energiate päritolust, millega nad nii osavasti ja targalt manipuleerivad.
15:4.4 (169.4) Paradiisi jõukorraldajad on udude alusepanijad: nende võimuses seisab kutsuda oma kosmosesoleku ümber esile vapustavaid jõutsükloneid, ja kui sellised keeristormid on juba kord puhkenud, siis pole neid võimalik peatada ega vaigistada enne, kui kutsutakse tegevusse kõikeläbistavad jõud, et lõpuks saavutada universumiaine ultimaatonlike üksuste tekkimine. Sel kombel luuakse spiraalsed ja muud udud, mis on otsest päritolu päikeste ning nende mitmesuguste süsteemide ema-rattad. Väliskosmoses võib kohata kümmet erinevat udude liiki — universumi esmase evolutsiooni faase — ning need gigantsed energiarattad on sama päritolu nagu seitsme superuniversumi omadki.
15:4.5 (169.5) Udude suurus on väga erinev ja sellest johtub ka nende järglaste, tähtede ning planeetide arv ja kogumass. Orvontoni piiridest põhjakaares, kuid siiski veel superuniversumi kosmosetasandil, on päikesi moodustavatest ududest äsja tekkinud ligikaudu nelikümmend tuhat tähte, ema-ratas aga paiskab ruumi ikka uusi ja uusi tähti, millest enamik on teie Päikesest palju kordi suuremad. Mõnest väliskosmose ulatuslikumast udust võib pärineda kuni sada miljonit päikest.
15:4.6 (169.6) Udud ei ole otseselt seotud ühegi haldusüksusega, nagu näiteks väiksemate sektorite või kohalike universumitega, ehkki nii mõnigi kohalik universum on üles ehitatud üheainsa udu poolt tekitatust. Kohaliku universumi ja udu võimalikest seostest sõltumatult kuulub igale kohalikule universumile täpselt üks sajatuhandik superuniversumis leiduva energia kogulaengust, sest udud energiat ei korrasta — see jaotub ühtlaselt.
15:4.7 (170.1) Mitte kõik spiraaludud ei ole hõivatud päikeste loomisest. Mõned on säilitanud kontrolli paljude oma järeltulijate, enda küljest eraldunud tähtede üle ning nad näivad spiraalsed sellepärast, et tähed väljuvad spiraali harust enam-vähem ühtses rivis, kuid pöörduvad sinna tagasi erinevaid teid pidi; nii ongi neid mingil teataval ajahetkel hõlbus jälgida, aga sootuks raskemini hoomatavaks osutuvad need tähed siis, kui nad asetsevad udu spiraalharust kaugel eemal, olles laiali paisatud mööda erisuguseid tagasipöördumisradu. Praegusel ajal ei ole just eriti paljud Orvontoni tähti tekitavatest ududest aktiivsed, ehkki asustatud superuniversumist väljaspool paiknev Andromeeda toimib vägagi tegusalt. Too kauge udu on nähtav palja silmaga, ning kui te teda vaatlete, siis peatuge hetkeks ning mõelge selle peale, et valgus, mida näete, asus neilt kaugetelt päikestelt teele peaaegu miljoni aasta eest.
15:4.8 (170.2) Linnuteed moodustav galaktika koosneb hiigelhulgast endistest spiraalsetest ja teistest ududest, millest paljud on veel praegu säilitanud oma kunagise kuju. Ent sisemiste katastroofide ja välise tõmbejõu mõjul on nii mõnedki udud sedavõrd oma kuju muutnud ning ümber paiknenud, et need hiiglaslikud kuhjatised näivad praegu otsekui leekivate päikeste tohutud helenduvad parved — nagu näiteks on Magalhãesi pilved. Orvontoni välispiiri lähedal annavad tooni täheparvede kerajad vormid.
15:4.9 (170.3) Orvontoni hiigelsuuri tähepilvi tuleks vaadelda kui omaette mateeriakogumeid, mida saab võrrelda väljaspool Linnutee galaktikat paiknevates kosmosealades vaadeldavate üksikute ududega. Ent paljud niinimetatud kosmose tähepilved koosnevad ainult gaasilisest ainest. Nende gaasiliste tähepilvede energiapotentsiaal on peaaegu mõõtmatu ning naabruses paiknevad päikesed haaravad osa sellest endale, et seda hiljem päikesekiirguse näol kosmoses ümber paigutada.
5. Kosmiliste kehade päritolu
15:5.1 (170.4) Põhiosa superuniversumi päikestes ja planeetides sisalduvast massist pärineb udukogude spiraalsetest ratastest ning võimsusesuunajate otsene tegutsemine kujundab vaid väga väikest osa superuniversumi massist (näiteks arhitektuursete sfääride loomise puhul), ehkki avakosmoses sünnib lakkamatult erineval hulgal mateeriat.
15:5.2 (170.5) Enamiku päikeste, planeetide ning teiste taevakehade päritolu silmas pidades on neid võimalik jaotada kümnesse rühma.
15:5.3 (170.6) 1. Ühise keskme ümber koonduvad rõngad. Mitte kõik udud ei ole spiraalsed. Nii mõnigi hiigelmõõtmetega udu ei muutu arenemise käigus ei kaksiktähesüsteemiks ega spiraaliks, vaid moodustab oma keskme ümber tihenedes mitmekordseid rõngaid. Väga pikka aega näeb seesugune udu välja nagu hiiglaslik keskne päike, mille ümber tiirleb arvukalt ainekogumite pilvi, nii et selle tiirlemise tulemusel näivad moodustuvat rõngad.
15:5.4 (170.7) 2. Paisktähtede hulka kuuluvad niisugused päikesed, mida ülikuumade gaaside hiiglaslikud ema-rattad endast eemale paiskavad. Nad ei paisku eemale mitte rõngastena, vaid vasakule ja paremale poole suunatud rivis. Paisktähed pärinevad ududest, mis ei ole spiraalsed.
15:5.5 (170.8) 3. Gravitatsiooniplahvatusest sündinud planeedid. Kui spiraalsest või vöötjast udust sünnib päike, siis paiskub ta sageli väga kaugele kosmosesse. Selline päike koosneb üleni gaasist; hiljem, kui ta on mõnevõrra jahtunud ning tihedamaks muutunud, võib liikumine kanda teda mingi hiiglasliku mateeriamassi, näiteks hiidpäikese või tumeda kosmosesaare lähedusse. Seesugune lähenemine ei tarvitse tingimata kokkupõrkeni viia, kuid need kaks keha võivad sattuda siiski nii ligistikku, et suurema gravitatsiooniline tõmbejõud tekitab väiksemas tõusu ja mõõna nähtust meenutavaid kramplikke tõmb lusi, millest johtub terve rida samaaegseid kerkeid tõmbleva päikese vastaskülgedel.