orluik Lapsepõlveromaan
Jelena Skulskaja arhiiv: lk 8, 9, 16, 34, 42, 58, 61, 62, 64, 82, 87, 88, 90, 92, 97, 123, 130, 138, 146, 154, 164, 168, 174, 194, 212, 217, 226, 229, 238, 252 (joonistus Vladimir Makarenko)
Margit Randmäe: lk 12, 52, 97
Kaks virsikukivi
MU TÜTREKE ISTUB nišis tillukesel taburetil. Seinad on laotud ebaühtlasest klaasist, see on kumer ja lühinägelik. Voolikud ripuvad alla, nende küljes punsuvad aeglaselt ja raskelt kiikudes klistiiripritsid. On veel hiiglaslikud pesukausid, mille sarnasus suvila moosikeetmise kaussidega mõjub ligitõmbavalt, aga selle peibutise tagant paistavad läbitorgatud raskete mahlatilkadega kirsid, just nagu see tilk, mis just tema sõrmekesest pigistati, ja kausid haiglalõhnadega täitusid. Aga tema istub taburetil nišis nagu lavasügavuses, ning kaaliumpermanganaadiga mäkerdatud ja ladestunud mustusega kaetud kummeeritud eesriie on eest ära tõmmatud; ta istub vaikselt, nagu oskavad istuda ainult lapsed, kes ootavad õnnetust. Ja ma tean, mis temaga kohe juhtub. Ma tean, et talle pannakse ette raske lihunikupõll, nagu ta oleks ühel nõul nendega, kes talle kohe lähenevad, ja tahaks ise ka, et veri laiali ei pritsiks; ta pigistab kohe silmad kinni ja avab suu; kõigepealt torgatakse mõlemad mandlid kõvera süstlanõelaga läbi ja siis rebitakse välja ja need kukuvad järgemööda põllele; ja ta langetab pea, näeb neid ja jätab kogu eluks meelde. Ja jääb igaveseks vihkama läbitorgatud raske mahlatilgaga kirsse ja noorukiebemetes virsikuid, sest nende poorsed ja külgejäänud viljalihaga kivid meenutavad mööda põlle veerenud kurgumandleid. Ja valgetes anumates kõlisevad külmad metallist arstiriistad, kõlisevad nii, et pärast on talumatu vaadata tänaval puhkpilliorkestreid.
Ta istub paljana taburetil, ta on nelja-aastane, ja küsib kinnitust otsides:
„Ma elan siin praegu veidike, eks?“
Ja pilk libiseb üle ebatasase pungitava klaasi.
„Emme, ma elan siin praegu veidike, eks?“
Ja püüab ette kujutada, kuidas siin oleks võimalik koduneda ja end sisse seada.
Ma näen kõike seda kerge kõõrdpilguga, kuna kõige rohkem tahaksin ma praegu suitsu teha. Võib-olla ka napsi, aga kõigepealt suitsu. Ma hakkan köhima, kui ma kaua suitsetanud pole, kui suits ei hoova kopsudesse. Sigaret on pelgupaik; see on ahi, milles tuli surub vastu siibrit ja tahab välja pääseda, aga ta ei tohi, ta on luku taga, kui ta just ei rebi enda küljest ega viska vasest ajuesisele punast räbalat, lendlevat jälge ruugest kassist, kellest perenaine oleks nagu juba turjast kinni saanud, see aga viipaks ikka veel käpaga süldivaagnale. Niisiis, puud laotakse mugavamalt ahju ja mu isa, pigistades suitsunud sõrmede pruunide küüntega sigaretti, hakkab kohe lugema luuletust armsast poisikesest, kes tahab saada luuletajaks, teadmata, milliseid marutõbiseid hunte viiuldajate radadel kohata võib. Ja ma olen ise nelja-aastane, tuli tungib ahjust välja ning õudus ja õnn, mis saavad osaks luuletajale ja viiuldajale, kõrvetavad nägu.
„Jah, sa jääd siia natukeseks elama,“ vastan ma tütrekesele.
Mina ja tüdruku isa väljume haiglahoovi, näeme valge värviga pooleldi ülevõõbatud akent; sügisestes nartsudes põdurad puud värisevad kassiahastuses tuule käes.
MAŠAKE JA EMMEKE
„Tõuse, Mašake-kallike, viimane tükk on alles jäänud.“
„Söö, emmeke, mulle pole vaja.“
„Sulle pole vaja, Mašake, aga mulle on!“
„Seda ma räägingi: söö ise, emmeke.“
„Mis ma siin enam söön, kui viimane tükk on alles jäänud. Kas sa ei saa aru? Sihukest egoisti pole ma eales varem näinud. Mis sa seal noolid? Puru? Kes lubas põrandalt võtta?!“
„Emmeke, ära löö käekesi. Siis sa ei saa mind elundidoonoriks müüa!“
„Kas sa tahad, et ma kohe praegu su elundidoonoriks müüks?! Vasta emale!“
„Ei tea, emmeke, ma ei hakka eladeski enam sööma, ausalt, eladeski.“
„Mis sa kõigud ühele ja teisele poole? Mis sa kõigud nagu pendel. Nagu pendel taob mulle vastu kaela ja lõikab mul pea maha, justkui oleks see üleliigne. Ta, pendel, ei saa muidu kogu maamunale aega rajada… Mašake, kullake, kas sa tõesti tahad, et ma su maha müüksin ja natuke aega inimese kombel elaksin, ma olen ju väsinud, Mašake, ma olen nii väsinud.“
„Emmeke, kas oled unustanud? Sa võta nüüd ülalt kapist pruun kohver. Ettevaatlikult, see suur, metallnurkadega, ma ronin sinna sisse ja sina paned kinni. Sest muidu ei saa mind märkamatult majast välja viia, naabrid näevad ja taipavad kõike. Mitte see, emme, sinna ma ei mahu, ma pean siis jalad päris lõua alla tõmbama.“
„Mis vahet seal on?!“
„See vahe, emme, et ma pean veel Katja ka kaasa võtma.“
„Ah Katja? Sa tirisid Katjal eile pea otsast. Ei mäleta või?“
„Njusja-memm õmbles pea tagasi! Katja tuleb koos minuga kohvrisse. Mind müüakse organidoonoriks, aga Katja jääb ellu ega sure kunagi.“
„Sureb. Ma sünnitan uue tüdruku ja kingin Katja talle.“
„Ei kingi!“
„Kingin küll!“
„Ei kingi!“
„Kingin küll!“
„Ei kingi!“
„Mašake, aitab, kallike. Mul on aeg tööle minna. Tulen õhtul tagasi, siis mängime jälle. On alles hommik, mu kullake, aga ma olen väsinud, Mašake, ma olen nii väsinud.“
Marmorluik
TEADSIN, ET VAREM või hiljem laotab luik tiivad laiali, tõuseb lendu ja tapab mu. Ta seisis lae all kitsukesel ahjuäärisel, püsides seal vaevu-vaevu; ta oli marmorist, vanadusest sklerootiliste soontega; tiibade vahelt oli marmor välja uuristatud – seal oli tuhatoos; kõik suitsetasid. Luik hoidis oma raskusega paigal tumedat punakaspruuni palakat, mida ema nimetas plahtaks (kui kuulsin sõna „plahha“ (tapalava), tundsin selle palaka kohe ära); palakas kattis pikka, õlivärviga tuhmroheliseks värvitud ahju. Taganedes köögist, kus teda söögitegemiseks kasutati, pressis ahi end söögituppa, kus ta seljaga sooja andis. Mina lamasin all, luige all, palakaserv peitis end minu padja taha, ja luik pidi ilmtingimata lendu tõusma, kivina mu rinnale kukkuma ja tapma.
Kuid veel rohkem kui luike kartsin ma jääda õega koju, kui vanemad külla läksid. Ta pani nende järel ukse kinni ja kustutas igal pool tule; kardinad olid eest ära, aknasse langes kamprikollane kuu; oli haiglane poolpimedus. Tekkis täielik vaikus, ei kippu ega kõppu, meie elav ja lärmakas korter mattus üle pea hämarusse ja tardus.
„Zojake, Zoja, kus sa oled?“ kutsusin ma, hõõrudes oma selga sellesama palaka vastu, mida ülal hoidis paigal too ellu ärkav marmorluik. Aeglaselt, kõikudes astus tuppa õde, mina olin siis viie-, tema järelikult kuueteistkümneaastane, ta astus väga aeglaselt, sukeldudes kollasesse kuukumasse, tema käed olid harali ja sõrmed konksus nagu küünised. Tema karmid mustad, peenikeste traatidena käharduvad juuksed olid lahti, turris ja ümber pea laiali. Ta vaikis ja lähenes mulle aegamisi, sõrmed konksus kui küünised.
„Zojake, kes sa oled?“ sosistasin anuvalt. „Kes sa oled, Zojake?“
Aga tema vaikis ja liikus minu poole ja kummardus minu kohale, ikka ühtki häält kuuldavale toomata.
Oi, kui tuttav on see vaikimise õudus vene kirjandusest! Homa Brutust Gogoli jutustuses „Vii“ hirmutab kõige rohkem vanaeide vaikimine, mitte tema tontlikud moondumised. Homa küsib, talle ei vastata. Ja see mittevastamine muutub kiiresti kuristikuks. Kõigepealt küsib Homa, mida vanamemmel öösel laudast vaja on. Aga „vanaeit tuli käed õieli, otse tema poole“. Teist küsimust alustab ta sõnaga „kuule“, kontrollides jutuajamise võimalust kui sellist. Aga „vanaeit ajas käed laiali ja muudkui püüdis teda, ilma et oleks öelnud ühtegi sõna“. Kolmandat korda ta karjub, lootes, et eit on lihtsalt kurdivõitu ja seetõttu ei vasta talle. „Kuid vanaeit ei öelnud ühtegi sõna ja aina krabas teda kätega.“ Täielikku õõva tunneb