kui nende alt tuleb põrandat pesta, siis valivad välja revolvri ja kõlab lask.
„Sa ära seda vaata,“ ütleb mulle sõbranna, „vaata seda, et ta ikkagi armastab sind.“
Varsti hakkan tema armastust ühe silmaga vaatama.
Mu vanaema oli kurttumm ja käis küürus. Kõndis soldat läbi metsa, kohtas vana nõida, too tegi ta rikkaks, soldat aga võttis kätte ja virutas eidele kirvega ning sammus edasi. Sest ajast peale käiski eit ringi, kirves seljas. Kõndis ja kõndis, see mu vanaema, „Tulerauast“ „Kuritöö ja karistuseni“, Aljona Ivanovnani välja. Mind näiteks tehti kirvest, nagu suppi.
Kui kusagil algab sõda, sõidan ma kohe sinna. Tulevahetus on siiski dialoog, see on küsimused ja vastused, inimesed ikkagi kuulevad üksteist.
Minu vanemad kartsid väga, et minust kasvab egoist. Ja lapsendasid minu pärast veel viis last. Ja need lapsed sundisid viiekesi mind lõppude lõpuks neelama päevalilleõlipudeli kilde ja need killud, kui ma neid neelasin, lõhnasid rasvase päevalillelise vesilahuse järele. Minu vennad ja õed tunglesid kraani juures, pritsisid, ja seintele jäid rasvased plekid, nad pesid pudeli kuidagimoodi ära, tulevase juurdluse tarbeks, mille käigus võiks väita:
„Aga me pesime pudeli puhtaks!“
Kui mu vanaema suri, siis karjus ta jubedalt. Tummad karjuvad veel kõvemini kui elavad. Ja kirves turritas tema seljast välja. Ja siis mu vanemal õel, arstil, hakkas tast hale ja ta sulges vanaema suu steriilsest marlist silmipimestavalt lumivalge tropiga. Ja me kõik rõõmustasime, et vanaema suri vaikselt ja rahulikult, lihtsalt kustus.
Mu vanemad taipasid liiga hilja, kui inimesest peab kasvama egoist, siis ei aita selle vastu mingid vennad ega õed.
„Kellele on saatusest antud saada üles poodud, see ei upu,“ ütles mulle isa. „Sa võid ise valida: kas sind puua või hoovi matta?!“
Ema puhkes nutma:
„Ei tohi lapsi niimoodi hellitada! Lapsel ei tohi olla valikuvõimalust, ainult siis kasvab temast tõeline inimene.“
Kuid mina olin isa lemmik, seetõttu mulle siiski lükati muld peale, ma lebasin seal hästi tasa, kuni tulid külalised. Siis kutsuti mind tuppa ja söödeti kõht täis ning kõik rõõmustasid meie õnneliku pere üle. Mina aga kartsin ainult üht: et õunapuu laseb oma juurtel minust läbi kasvada ja ma ei oska neid katki lõigata, ei suuda puukese elu katkestada.
Õunapuu! Sa lasid oma juured minust läbi kasvada! Sa kasvasid suureks, aga su õunad ussitasid, nagu ussitasin mina. Iga õun muutus kahjustatud suuga näoks. Nägu kukkus maha, ammutades karjet. Raskejalgne küngas sünnitas surnud kivi, milles nukrutses viljaalge. Pesunöörid lõikasid puudel kõri läbi, puud köhisid võrasid nagu verd. Aed kasvas plekki ja tõrvapappi täis ning kuhtus hangede alla mattudes silmanähtavalt. Kevadel pühib jahedus ülejäänud vee.
„Ära nuta, õunapuu! Napsan sulle paradiisist mälestuseks õunu!“
KASUKAS
Eile pesen koridoris põrandat, seelikusaba värvli vahele pistetud ja higised juuksesalgud mustaveeämbrisse kastetud.
Selja taga avaneb uks ja siseneb õlitatud lokkidega õepoeg.
Tema tagant ilmub väike poiss valge ümmarguse karbiga, milles on tort.
Nad lähevad tuppa, kus eile suri mu ema.
Nad ei tervita mind mu leina ja kaotuse pärast.
Ema lendab rõõmsalt toast välja, ratsutades uhkelt karkudel, ja hakkab haukama torti kaitsvat valget kartongi.
Tordil on kividega kirsid.
Kui kirsikivi nimetissõrme ja pöidla vahel vajutada, tulistada ja täpselt välja arvestada, võib silmale pihta saada.
Väike poiss kaevub käega kreemikuhjakesse ja tõmbab välja väikese kivi, tumeda nagu silmatera.
Kuid pole midagi parata: külaline võtab ise ühe silma välja ja asetab selle taldriku kõrvale, et rahulikult peieõhtul viina võtta.
Mina, olles lapi välja väänanud ja laupa pühkinud, ei tunne seda külalist üldse ära. Ilmselt tema tappiski ema, miks ta muidu joob siin pits pitsi järel ega suuda peatuda.
Mitte keegi ei toonud lilli, ei vasena raskeid gladioole, mis piki selga löövad, ega siivutuid tulpe, mis hargitavad jalgu, niipea, kui sa nad vaasi paned ja neid enam ei vaata, ega valgeid nelke magusa meeletuse vahuga roheliste varte otsas, isegi astrite sügisene hingeldus ei liiguta õhku.
Kuulen vannitoast rasket hingamist, aga ei näe kedagi, sest uks on suletud. Põleks seal tuli, võiks heita põrandale ja saata ukse ja põranda vahelisest pilust õhukese kirjakese mõne seletusega, ehkki udustega, nagu vannitoas kombeks. Kuid tuli on kustunud, ja ma vaid kuulen, kuidas ta hingeldades meest palub:
„Ütle, ütle mulle midagi head!“
„Kasukas!“
„Kasukas?“
„Kasukas, kasukas! Sa palusid öelda midagi head. Midagi head – on sul ainult kasukas!“
Ja mees lendab vannitoast välja, lüües ukse kinni ja lükates ümber mu ämbri musta veega. Kalts plärtsab põrandale ja üritab ämbrile järele jõuda, aga ei suuda. Kalts roomab oma segipekstud sisikonnaga, vaevu pead tõstes. Ämber aga veereb välja trepimademele ja lendab alla, uljalt hüpeldes, nagu tulipea, kes pettis lihtsameelset külatüdrukut, lendab õue ja jõuab rünnata, jalust maha niita ja isegi oma teekonnal kooldunud lõugadega hammustada naispostiljoni, kes muul ajal oleks valmis kõigeks, aga seekord panevad teda heldima peied meie korteris, kuhu ta viib kaastundeavaldustega telegramme, ja naudib juba ette, kuidas teda kutsutakse lauda, kantakse ette külma viina ja antakse sakuskaks sooja pudedat kartulit ja peeneks hakitud rohelise sibulaga heeringat, ja jutt veereb nii mõnusalt ja täissöönult nagu ikka siis, kui murele peale haugatakse, ainult heeringaga peab ettevaatlik olema, õigel ajal valgeid teravaid luid märkama ja neid hammastega haarama, nagu kingsepp haarab pooltaldu parandades naelu.
Punane lehv
EMA RÄÄKIS, ET LAPSENA hüüti teda Punaseks Lehviks. Nad elasid vaeselt, emal oli koos õega kahe peale üks punane lehv. Õe nimi oli Zinake, ta suri, kui oli kaheksateistkümneseks saanud. Ebaõnnestunud pimesooleoperatsiooni tõttu. Nii räägiti. Aga pigem sunniti Zinakest tegema kriminaalaborti ja võeti tema surma kui õiglusele tasutud vältimatut andamit.
Ema kinnitas, et ta sündis 30. oktoobril 1916. aastal Astrahanis, täpselt üksteist kuud pärast seda, kui tema isa Vladimir Feldman läks esimesse ilmasõtta ning hukkus, jättes maha lese ja kolm last, emal oli veel vanem vend Ljova.
Neljateistaastaselt astus ema Kiievis kutsekooli, töötas treipingi ääres, hiljem õppis inseneriks. Aga veel enne instituuti, kuueteistkümneselt, kohtus ta mu isaga ja nad tähistasid kogu elu esimese suudluse aastapäeva. Oli selline omaette perekondlik tähtpäev.
Mina ja õde teadsime varasest lapsepõlvest saadik, et ei ole midagi hullemat kui enne abielu kaotatud süütus. Sest kui võib päev enne pulmi, siis võib ka kaks, ja kui võib kaks päeva enne, siis võib ka kuu, ja kui võib kuu aega enne, siis miks mitte kohe minna litsi lööma. Seda räägiti sellise vastikusega meie võimalike paheliste kavatsuste kohta, et me mõlemad tundsime end kurjategijana.
Kui mu kaheksateistaastane õde oli mehele minemas, sõitsime otse enne pulma kogu perega Koktebeli, Musta mere äärde. Pärast lõunasööki heitsid vanemad puhkama, aga mind, seitsmeaastast jäeti õe ja tema peigmehe hoolde, et ma üksi mere äärde ei läheks ega ära ei upuks. Nii ei katkenud ema jälitustegevus peigmehe ja pruudi järel minutikski.
Möödus üksteist aastat, õde oli ammu mehest lahutanud (arvan, et nende lahkhelid algasid just sellest suvisest lõunamaisest päikeselisest õudusest). Ja mina elasin läbi oma armastuse lugu, mis meie peres oli lõputute naljade ja mõnituste allikaks.
Minu esimene armastus oli sünge jalgpallur Vitalik Suslov, õppisime koos koolis.