iseenesest kahtlus, et ma võin lõigata tüki rebasenahka nuku kasuka jaoks. Ja siis rääkisid ema ja Nadežda Petrovna mulle sellise loo.
Elas kord selline tüdruk, just nagu mina. Ja tal oli ema. Ja emal oli… punarebane. Just punane. Ja tüdruk otsustas sellest punarebasest õmmelda oma nukule kasuka. Mitte väikesele nukule, vaid suurele. Ja lõikas ema rebase küljest tüki. Tuleb ema koju ja näeb, et tema rebane on sandistatud.
„Mis sa teinud oled?!“ sööstis ta tütre juurde. „Kuidas sa julgesid rebase katki lõigata?!“
Tütar kohkus hirmsasti ja hakkas kisendama: „Emme, ega rebasel ei ole ju valus!“
„Ah pole valus?!“ sai ema vihaseks. „Pole valus?!!“ Ta haaras käärid ja hakkas tütre käsi lõikuma.
„Ja sellest sai tütar veremürgituse…“ lisas ema.
„Ja suri ära,“ lisas haletsevalt Nadežda Petrovna.
„Tõsi, hiljem poos see ema ennast kurvastusest üles…“ ütles ema ja vaatas mulle etteheitvalt otsa.
Dagerrotüüp
PEREKONNAALBUMIS ON SÄILINUD pruun dagerrotüüp 1917. aasta algusest. Viieaastane isa püüdlikult valmistatud puust troonil, kopranahkse mütsi ja kasukaga, ühes käes vasekildudest skepter ja teine käsi poni turjal; ning isa vanaema, tohutu ja hajevil, nagu karuohakatesse kasvanud aed, veel täie elu ja tervise juures, valmis fotograafi juurest sõitma kindralkuberneri vastuvõtule.
Isa vanaema, minu vaarema, neiupõlvenimega Vinogradova. Ja vaarisa Vinogradov. Nad olid lähisugulased, neid peeti nõbudeks, aga ma arvan, et nende sugulus oli veel lähem ja hirmsam, miski kurjakuulutav ja saatuslik tõmbas neid teineteise poole. Neil sündis kaksteist last, mõned neist puudega, minu vanaema, isaema Roza Lipovna Vinogradova osutus kurdiks. Ta sündis ilma kuulmekiledeta. Aga teda õpetati artikuleerima ja häälepaelu kasutama; ta omandas ka kurttummade kirgliku vagura mõmina koos nende pingul, õhku suruvate žestidega. Ta rääkis saksa keeles (vene kurtide koolidesse juute ei võetud), aga hiljem õppis ära ka vene keele.
See kõik juhtus Ukraina linnas Mirgorodis, üleküpsenud kirsse täis topitud sooja lainetava tolmu linnas. Vaarisal Lipa Vingradovil oli veski ja ta sai isegi (juudi kohta erandlikult) teise gildi kaupmeheks. Veskis töötasid tema pojad, kes hiljem võtsid tuld revolutsioonilistest ideedest ja üritasid 1905. aastal isa jahu keskele punalippu heisata. Nad viidi näost valgena Siberisse ja tagasi pääsesid nad alles 1917. aastal, pead tihkelt absolutismiideid täis topitud.
Minu kurdile vanaemale Roza Lipovna Vinogradovale muretseti saiajahuga teenitud raha eest vaesest üliõpilasest ilus poiss Mihhail Skulski, kes omandas arsti elukutset. Pulmareisi ajal käisid nad Milano ooperis ja kõikusid Veneetsia gondlis.
Esimese ilmasõja ajal avas mu vaarisa Lipa Vinogradov tasuta söökla ja haigla juudi põgenikele, keda igalt poolt minema aeti; juute peeti ebalojaalseteks.
1917. aastal sai minu vanaisast, vaesest üliõpilasest, ilusast poisist Mihhail Skulskist arst ja ta tervitas rõõmuga revolutsioonilist vabanemist naise varandusest.
Isa nägi teda veel paar korda, aga jättis ükskõiksuse kõrbes halvasti meelde. Muide, kui Mihhail Skulski Harkovis suri, siis teatasid tema lesk ja tütar kaotusest isale ning isa saatis neile matuste jaoks raha. Kogu helde summa eest ostsid kohmetunud lesk ja tütar määratu lilleklumbi-suuruse pärja ja olid sunnitud üürima selle jaoks eraldi veoauto; kasti servad lasti alla ja pärg ujus leinaprotsessiooni kohal, tobe ja kummaline, nagu kokkuvõte igast inimelust.
Minu vanaemaga, juba Kiievis, juba enne teist maailmasõda, kurameeris mõnuga keskväljaku postimiilits. Nende armastus oli kohevaks klopitud sulepatjadel ja rüüsidega päevatekkidel keskendunud ja ülevoolav. Aga abielluda nad ei jõudnud.
Isa kinnitas, et nooruses oli ta ema olnud kaunitar, mida aga ei suutnud tõestada ükski säilinud foto.
Tallinnas astus vanaema kurttummade ühingusse. Alates 1962. aastast elasime neljatoalises korteris, minu isast oli saanud kuulus kirjanik ja minu vanaema oli jälle kasulik partii, ta oleks peaaegu läinud mehele pikakasvulisele kongninaga austajale, kellel olid põlevad silmad nagu öölinnul. Aga mu ema lõpetas kähku tema püüdlused ja kurttummad armastajad lahutati. Vanaema oli tollal üle seitsmekümne.
Sügavas vanaduses, viisteist aastat hiljem, et mitte huulte järgi vastusest aru saada (ta sai aru just huulte järgi, suujoonise multiplitseeritud vahetumise järgi) või mitte kohtuda poja pilguga, meeldis vanaemale pöörata isa poole selg ja hõikuda tema aadressil needusi, veidi täishäälikuid kurku tõmmates.
Vanemad lahkusid alati tema sünnipäevalt, kui peolaua taha kogunesid ainult kurttummad. Aga mina jäin, mulle nende peod meeldisid. Külalisi oli kõige erinevamas vanuses, seal ei olnud põlvkondadevahelisi piire, nii juhtub ikka väikestes kogukondades – väljasurevate rahvaste juures, teatrites, kus lavale astuvad koos vanurid ja lapsed, ka santide ja kurttummade juures; nende käed põimisid, kudusid, ringutasid, murdsid ja lappisid, nende inspiratsioonist moondunud suud undasid muusikalises piinas.
Lipa Vinogradov, minu vaarisa, ei hukkunud pogrommides, tal õnnestus 1918. aastal osaga perest jõuda Austraaliasse, Melbourne’i ja avada seal Vinogradovite kingapood. Aga tema veski Mirgorodis jäi alles ja sellest sai õitsval järjel jahukombinaat. Möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel, viiskümmend aastat tagasi, tuli sellesse veskisse ennast tööle pakkuma eakas mees Oless Žitar. Mingit elukutset tal ei olnud, teda ei tahetud võtta, aga ta palus pisarsilmi, kasvõi valvuriks, kasvõi koristajaks, kasvõi kellekski…
Ja vaat mis välja tuli: teise maailmasõja ajal, kui natsid Mirgorodi jõudsid, astus Oless Žitar politseisse, püüdis juute ja poos neid oma käega; ükskord leidis keldrist juudi perekonna, viis nad tapale koos nende varjajate, oma heade tuttavatega. Sõja lõpus õnnestus Žitaril põgeneda koos taganevate sakslastega, jõuda Berliinis Ameerika tsooni ja sõita Austraaliasse, Melbourne’i. Seal ringi hulkunud ja nälga jäänud, sai ta teada, et naabruses elavad ja on heal järjel tema kaasmaalased Vinogradovid. Ta tuli nende kingapoodi ja rääkis, et oli sõja ajal Mirgorodis juute päästnud, üht peret isegi oma keldris varjanud, aga politsei sai teada ja ainult imekombel pääses ta hukkamisest. Vinogradovid võtsid ta vastu nagu oma poja.
Ja Žitar oleks võinud elada hoopis teistsugust elu, külluslikku ja edukat, aga igatsus tuli peale, põgenes Melbourne’ist heategijatega hüvasti jätmata, naasis Mirgorodi, läks miilitsasse, andis ennast üles, tunnistas kõik kuriteod üles, sai viisteist aastat laagrit, pääses vabaks ja tuli veskisse…
Ja täpselt samal ajal, kui Oless Žitar tuli Mirgorodis ennast veskisse tööle pakkuma, otsustas mu isa Tallinnas mulle jutustada, kuidas ta 1943. aastal vabastas väikest Ukraina linna.
Ta meenutas, kuidas nad toimetuse autoga septembri alguses linna sisse sõitsid, kuidas otse nende tee peale toodi neli paljasjalgset politseinikku. Kuidas linnaelanikud nad kohe üles poosid, veoauto pealt, puude okstesse.
Okste küljes punsusid politseinikud.
Ja otse nende puude all jalutasid naised, sirutasid ennast neiud kasutamata jäänud valgetes kleitides.
Jalutu lõõtsamees istus soojas mustmullases rattaroopas.
Politseinikud okstel kiikusid, uni hakkas peale tulema.
Magusad tolmused puulehed kleepusid naiste käte külge.
Täitusid mahlast, täitusid magusast üleküpsenud lõhnast puude otsas rippuvad laibad.
Naisekehade kuivanud savi reageeris viljaliha ja tüüfusepalavikuga.
Politseinike pintsakutaskud olid pungis, keeled ei mahtunud enam suhu ära. Silmad rippusid välja.
Päike kompas okste tugevaid liigeseid.
Ja neidude pearätikud hallide kobarate all tantsisid, pekslesid-laksusid nii õnnelikult, et isa ei saanud sellest enam kunagi kirjutada.
TALVEÕHTUL
Suhted eluga muutusid teravaks, nagu kadunukese