Marmorluik. Lapsepõlveromaan. Jelena Skulskaja

silmades tardunud pilk; ta sarnanes Anna Kareninaga, kes oli majesteetlikult rongi alla viskumas, oodates vaid, kuni pulmanvagun temani jõuab.

      Õde selgitas oma sõbranna unist traagikat ja tema minestuse äärel pruuni pilku õnnetu armastusega. Tegelikult isegi mitte õnnetu, vaid vastatud armastusega, kuid asi oli selles, et mees oli abielus, oleks valmis kohe lahutama, aga ta jumaldab oma tütart, nelja-aastast tüdrukukest; tüdruk on tihti haige, tal lõigati just kurgumandlid välja, aga naine, tüdruku ema, on lihtsalt koletis, lihtsalt mingi jõletis, närakas, temalt peaks tütre ära võtma, aga ei tule välja –ja õel jäi vihkamisest lausa hing kinni.

      Moskvast tulles rääkis mu õde üha sagedamini oma sõbrannast, tema armastusest, kriminaalabordist, mida too oli teinud viiendal raseduskuul, sest armsam ütles, et ta ei lahuta, ei jäta maha oma tütart, ei jäta teda üksi jõleda ema käppade vahele. Ja sõbranna tegi aborti; viimasel hetkel, hoolimata oma uhkest ilust, langes paljapäi armsama ette põlvili ja anus teda viimast korda perest lahkuma ja mu õde – nii ta rääkis – põlvitas samuti sõbranna nimel mehe ette, ehkki tema uhkus oli Goethe Faustist tugevam. Ei aidanud. Nii hukkuski tõelise armastuse vili, sündimata!