tagasi kiskuda, sulges abitult silmad ja tegi need uuesti lahti, otsekui lootes, et on juhtunud kõigest painajalikku und nägema. Kuid asjatult. Ja kui foogti ekslev pilk langes metsa veerel mustavale Surmatammele, pudenes tema huultelt abitu karjatus. Sepaselli surnukeha, mis pidanuks veel mitu nädalat hirmutava eksemplina jändriku oksa küljes kõlkuma ja raisalindudele pidulauaks olema, oli kadunud.
„Issand, halasta! Seda ei saa olla!” pomises foogt akna juurest taganedes ja vabisevate pihkudega palgeid kaapides. Vapustusest hingeldades, viljakottidelt ning kaubatünnidelt tuge otsides tuikus ta torniukseni ja komberdas mööda kirikuvõlvide kohale rajatud puust käiku müüritrepini. „Joannes!” ägises foogt nõrgalt, adumata, et ordukaplan, kes ärevusse aetud linnuseasukaid ja sõjasulaseid õue peal Issanda nimel rahule manitses, teda kuidagi kuulda ei võinud.
Koerte haukumise, lojuste lõugamise ja kaarnate kisa vahele pressis oma nähtamatud kämblad aga veel üks hääl.
Kõmm!
Kõmm!
Kõmm!
Ähvardav ümin ronis kantsimüüridele nagu lähenev kõu.
Kõmm!
Kõmm! Kõmm!
Tumedate löökide sünge kaja lajatas vastu lubivalget kirikuseina ja kollakashalli ringmüüri, libises sealt alla ja vajus linnusehoovil laiali nagu tuule pitsitavatest ahelatest vabanenud tormilaine.
Kõmm! Kõmm! Kõmm!
Kõmm!
See oli suur trumm, mida keegi kantsi ligidal metsas aina kiiremini ja üha suurema raevuga kõlada lasi. Trummikõminaga liitus viivu aja pärast lokulaud, siis teine, siis kolmas, nende kolin kajas üle külmas tardunud linnusemüüride nagu nähtamatute hobuste kabjaplagin. Sealtsamast päevaveerult, kuhu ruskesse verre rüütatud kuu oli vajunud, ronis taevasse mustjashall suitsusammas, mis linnulennu kõrgusel laiali vajus ja üha heledamaks muutuva silmapiiriga üheks sulas.
Foogti jõud rauges poolel trepil. Ta vajus aeglaselt külmale kiviastmele, surus peopesad kõrvadele ja hakkas sosinal palvetama.
„Pater noster, qui es in caelis, sanctificetur nomen tuum. Adveniat regnum tuum. Fiat voluntas tua, sicut in caelo et in terra. Panem nostrum quotidianum da nobis hodie, et dimitte nobis debita nostra sicut et nos dimittimus debitoribus nostris. Et ne nos inducas in tentationem, sed libera nos a malo. Amen.” 13
TEINE PEATÜKK
Hardjala veski pole ikka veel terve ja mölder Hannes ei tahagi seda parandada, vaid on nõuks võtnud hoopis Perno tagasi minna. Kaebab, et ainult Pöide kantsi viljaga ei pea ta endal ja perel hinge sees, aga talupojad ei taha tema juurde jahvatama minna, kuna ta saksa verd on. Selle asemel on talupojad foogti keelamisest hoolimata mäe peale ise ehitanud veski, mis tuulega käib, nii nagu neid nüüdsel ajal Bremenis, iseäranis palju aga Flandrias on püsti pandud.
„Aamen!”
Vend Meinhard tõstis oma peaaegu läbipaistvate juukseudemetega kaetud nurgelise pea ja avas silmad. Palve oli tema hinge hästi kosutanud. Mustas pleekinud peakotiga mantlis jutlustajavend ajas end Hauküla kabeli altari eest, kus ta psalme pomisedes põlvitanud oli, ohates püsti ja haaras pihku mehepikkuse kadakase kepi.
Kangeks jäänud ihuliikmeid sirutades märkas Meinhard, et ta oli jällegi hooletu olnud. Pikal mungarõival oli põlvede kõrgusel märg laik, mis hallikasvalgel tuunikal selgesti silma hakkas. Küllap sai palve jälle liiga pikk. Ning vana mehe kuselukk on selleks liialt nõrk. Palvetamise ajaks üles kergitatud ja mustast kanepinöörist vöö vahele surutud valge skapulaar14 langes alla, varjates märja laigu, samas tundis munk, et tema jalad olid põlvitamisest kangemaks jäänud kui tavaliselt. See oli halb, väga halb.
Vana jutlustajavenna liigesed andsid enam kui kuuest elatud aastakümnest niigi üha valusamalt märku ja ilmamuutused lõid tema luistes jalgades ja soonilistes kätes aina kibedamat põrgutantsu. Õigupoolest oli see ka üks põhjusi, miks Meinhard oli võtnud lõpuks nõuks panna punkt oma pikaleveninud palverännakule Liivimaal ja seada sammud tagasi lõunasse Tüüringisse, Mudajõe15 ääres laiuvate koduste nurmede ja kuusemetsade poole. Just seal, oma sünnipaigas Erfurdis, tahtis vana mees talle taevaisa poolt veel määratud eluaastad pühendada jumalasõna ning sureliku inimese vahekorra üle mõtisklemisele. Ning ei saanud olla selleks paremat paika kui Erfurdi jutlustajate kloostri raamatukogu.
Sellesse kõrgete riiulite ja poole tosina lugemispuldiga saali pääsesid vennad – kui nad just kõrvalasuvas skriptooriumis kopeerimisega ei tegelenud – üksnes armaariuse16 või kloostriülema enda loal. Päris kloostrielu alguses ja ka aastaid hiljem, enne Liivimaale Riia vendade juurde siirdumist oli Meinhard veetnud seal hulga tunde, neelates aukartliku õhinaga nii vanu ladinakeelseid tekste kui vendade värskeid saksakeelseid tõlkeid. Pärgament pärgamendi, koodeks koodeksi järel oli ta sukeldunud aina sügavamale vita’de, kroonikate, ümberjutustuste, kommentaaride ja nägemuste imelisse ning ahvatlevasse maailma, kus talle kõige sügavama mulje jätsid Visby Petruse kirjad, Varagine Jacobi üles tähendatud pühakutelood ja muidugi meister Eckharti kirja pandud jutlused.
Meinhard ohkas. Ta oli otsuse teinud, või õigemini peaaegu teinud. Peale vana ustava hobusekronu polnud ta oma kavatsuse üle veel kellegagi söandanud aru pidada, sest Hauküla kabeli ja kogu senise töö jätmine polnudki nii lihtne, kui ta esiti oli arvanud. Kuus suve ja talve olid tema südame selle isevärki maalapiga palju tugevamini sidunud kui samapalju Riias veedetud aastaid sealse vägeva linna ja usina rahva külge. Siin oli kõik teistmoodi. Alates sellest, et kohalikud oma igivanu tavasid jonnakalt maaisanda tahtmistest ülemaks pidasid ning oma maid ja mõisaid kiivalt endi käes hoidsid ning lõpetades inimeste laulva kõnepruugi ja julge silmavaatega. Isegi õhk oli siin teistsugune. Selline, mis pani ka kõige vägevama usuga mehe kõhklema, sest paistis ikka ja jälle kõikjal tema ümber hääletult sosistavat: võõras, võõras, võõras… Kuid kummalisel kombel oli just soistest metsadest ja kiviklibustest randadest õhkuv tõrksus see, mis vana jutlustajavenda paelus. Rahva uhkuse pööramine leplikkuseks andis tema päevadele sisu, nende hingede eest hoolitsemine hoidis meele erksana ja aitas unustada vanadusnõtruse, mis ihuliikmeid üha valusamalt pitsitama kippus. Hoolega oli ta siin Issanda viinamäel tööd teinud ja jumalasõna külvanud, aga kas tema lahkudes põld mitte sööti ei jää ega uuesti võssa ei kasva?
Meinhard puhus kaks altaril hubisevat küünlajuppi surnuks, toppis skapulaariserva uuesti vöö vahele ning liipas kepile toetudes kabelist välja.
Tuul oli päris vaikseks jäänud ja sompus taevast kumas läbi halli pilvehämu isegi pisut keskhommikust päikesevalgust. Eemalt küla poolt kostis summutatud kopsimist ning koerte haukumist, kabeli kõrvalt surnuaialt tõusis kriisates lendu raisalindude parv ja kadus tülitsedes mustavasse lepikusse. Öine tuisk oli pühakoja seina äärde keerutanud kõrge hange, kust preester nüüd pihuga lund haaras ja tuunikaesisele heitis. Sõrmede vahel sulava kristalse pudru jahedus, tuisujärgne vaikne rõskus ning eemalt kostev lindude sõimlemine tõid vanale mehele meelde hoopis teistsugused hääled. Need olid küll ähmased ja möödaniku hämarusega looritatud, kuid mitte unustamise surmaunne suikunud.
Meinhardi silme ette kerkis jõgi. Mitte küll väga lai, kuid tumedam ja kiirevoolulisem kõigist, mida tal Liivimaa-rännaku ajal ületada oli tulnud. Siis kloostri valgeks lubjatud ringmüür, selle kõrval rohetaval kaldaribal rohtu näksivad lambad ja jõe ääres teivastele tuulduma tõmmatud kalavõrgud. Tulid taas meelde vendade näod, kes oma mustvalgetes rüüdes nõnda ühetaolised paistsid, kuid ometi täiesti erinevad olid. Vennad, kes päris alguses, Meinhardi pühitsemise järel, tema kallal ühtlugu aasisid, kuid sitke kaluripoja oskusi ja külma meelt peagi hindama hakkasid. Tuli meelde paat, mis häda korral kümme venda oleks mahutanud, aga mida hoopis kalapüügiks tarvitati ja mille juhtimisel ta omandas sellise vilumuse, et raskete ning käsi lõhkuvate võrkudega mässamise asemel jäetigi