nii et teda Revali7 õlletubades tihtipeale Jüütimaalt või Skånest pärit palgasõduriks peeti.
Manivolde harutas kaelakotis varjul olnud pambu rahulikult lahti ja ulatas sõnagi lausumata Vessele. Musta nahkvesti jämedate hõbelõngadega läbi õmmeldud kaelus ning käeavad lõid koldetule valgel uhkesti helkima.
Karusoo vanem tunnistas põgusalt kallist kingitust ja ulatas selle siis Uulafile, kes vesti enda kaelakotti toppis. „See meelehea saab Tuulelembile toimetatud ja Havipää isanda tänusõnad nõndasamuti,” ütles Vesse napilt.
„Rõõm kuulda, hea vanem!” muheles Tiiderik ja silus lõuahabet. „Isand loodab kogu südamest väinataguste vanemate heale tahtele ja kangele meelele, et nad asjale, mida ühes nõus juba mõnda aega on aetud, veel suuremalt õla alla panevad, kui nad seni on oma kiprite ja laevadega teinud. Olgu pühakud meile abiks!”
Vesse krimpsutas nägu ja sättis pihud vaheliti. Vähekese vaikinud, hakkas ta aegamööda, ajuti justkui õiget sõna otsides kõnelema.
„See pole lihtne, Tiiderik. Kuigi sina ja sinu peremees seda ehk paistavad arvavat. Sa anna oma isandale teada, et selle suure ja ilmselgesti palju vaeva nõudva asja nõusse tuleb meil saada suurem osa kihlakunna kangematest vanematest ja peremeestest. Aga sinu isand peab teadma ka seda, et… Pöidel mitte enam nõnda palju seda ühist meelt ei ole, mis meie isad ja nende isad ja ka nende isaisad kunagi ühise kutse ja käsu alla tõi. Ei ole Pöidel, ei ole ka Valdjalas, Kaarmel ega kaugemalgi.”
Tiiderik noogutas ja tema titepalged lõid veel rohkem õhetama. „Tõsijutt, vanem! Pole seda õiget meelt enam Rävalas ega Harjus kah mitte. Meie velled, maasugu taadid, pajatavad küll õhtuti kolde ääres vanade aegade tegudest ja suurustavad külarahva ees oma vägitükkidega, iseäranis suviti, kui on leedotulede ääres kõvasti õlut rüübanud. Aga nooremad ei taha neist enam julgust võtta ja peavad vanameeste jutte rohkem sooja peaga alpimiseks.”
Vesse vangutas pead. „Seda me näeme siinsamas tares sellesama laua ääreski, kus tühjad kohad ootavad neid, kellele sõna sai saadetud,” sõnas ta raskelt. „Ei ole see minule rõõmuks ega püüa ma seda ka Harju isandate eest kuidagimoodi varjata. Kuid ma võin lubada, et kõikidega kõneldakse veel ja kuulatakse järele nii nende tahtmised kui kartmised!”
Vanem ohkas ja silitas oma pikka tuhakarva habet. „Kindel on, et meil tuleb enese poole kallutada need, kelle sõna maksab Koigi taga ja Soodevahel, Maapeasaarel ja Salatagusel, Rannaveeres ja kõige kaugemas Kõrgeveere otsas. Ennekõike aga Kahoveere Atko,” jätkas ta. „Kõigepealt just tema, sest kihlakunnavanema meele järgi seavad paljud peremehed ja ka maavabad oma tegemised ja otsustamised.”
Vesse vedas aegamööda pilgu üle kuningameeste nägude. „Ja vanem Atko, tema ei taha orduga riidu kiskuda!” sõnas ta raskelt ning põrutas äkitselt rusika lauale, nii et toobid värisesid. Mehed ajasid seljad sirgu.
„Mulle on sosistatud, et vanema meelemõistus pärast noorema tütre õnnetut surma enam päris korras pole ja tema otsustamised sestpeale muutlikud on nagu varakevadine ilm, aga ma pidasin seda kadedate kiusujutuks. Kuni ma lõpuks oma silmaga nägin ja oma kõrvaga kuulsin. Siis, kui me kahe päeva eest seda õnnetut sepaselli vanemate kohtu ette nõudmas käisime. Siis sai mulle selgeks, et Atko mitte peast segi pole läinud, vaid et ta ahnuse küüsi langenud on ja talle tema viljasalv ning hõbedakirst armsamad on kui saare mehe sirge selg ja vaba meel!” Vesse põrutas veel kord pahema käe rusikaga lauale, nõnda et toobid uuesti võpatasid. „Ja meie selga on ordumehed juba liiga kaua püüdnud kõveraks koolutada! Nõnda kaua, et see juba üsna maadligi on vajunud ja juuri hakkab alla võtma!”
„Nii on, vanem, nii on,” noogutas Tiiderik.
Karusoo vanem osutas näpuga mustale muldpõrandale. „Ordu tahab, et saare meeste südames haiseks tumm tümasoo, mitte ei kohiseks vaba meri! Sest meri tormab tahtmist mööda ja peksab rannad puhtaks, kui sinna liiga palju sitta on kogunenud!”
„Sitta on siin ilmas vähemasti sama palju kui perseid ja natuke rohkem veel!” kiitis Tiiderik takka.
„Öööhhh!”
Ans ajas end kolde kõrvalt äginal püsti ning kummardus laua kohale, et õhukese männipirruga rasvaküünlale tuli külge torkida.
„Sita pääl on kasvand ka see Linnuse odramärg, mille järgi, ma näen, meeste mokad juba jämet ila jooksevad,” kohmas ta. „Aga seda äi nää te enne, kut suured jutud tehtud!”
Vesse ägedate sõnade peale vimma tõmbunud nõumehed lasid end pinkidel lõdvaks ja libistasid kergendatult muiates pilgud üle üksteise nägude, millelt laperdav küünlavalgus tumedaid varjusid noolima hakkas. Aga seda kergendust jagus üksnes viivuks, sest tareuks kriuksatas ja tulekumasse ilmus Linnuse vana sulase kitsehabemega näolapp.
„Ratsamehed! Keerasid just Lõualuse teeotsalt siiapoole,” kähistas ta hoiatavalt. „Lasevad traavi. Oma pool tosinat…”
Nõulised kargasid püsti, vaadates küsivalt Vesse poole. Vanem andis märku ja kõik tõttasid viivitamata õue, tare taha hobuste juurde, ning jäid murelikult ratsmeid pigistades liginevat kabjamüdinat kuulatama.
Meeste ettevaatus oli õnneks asjatu. Saabujad ei olnud mitte foogti sõjasulased, vaid Hauküla8 vakusevanem Kulle ühes nelja Rannaveere külavanemaga. Kõik kutsutud mehed, kes aga, saanud tee peal kuulda sepaselli ootamatust hukkamisest Haukülas peatuse tegid ning pärast Kullega arupidamist edasiliikumise videviku peale jätta otsustasid.
„Öösi ju ordupenid kantsist välja es tule,” seletas vakusevanem irvitades. „Nende vägi ning võimus käib ühes päevatõusu ja päevaloojaga,” viskas ta hooletult ja sülgas koeranirude poole, kes asjalikult urisedes saabujate pastlaid üle nuusutama tükkisid.
Vessegi muigas. Eks teadis ta seda isegi, aga nõupidamise tähtsus oli pannud vanema muretsema rohkem kui tavaliselt ning teinud samavõrd ettevaatlikumaks.
Hobused ja kaerakotid sulase hoolde jätnud, astusid mehed üksteisele õlale patsutades tagasi tarre ja sättisid end uuesti laua äärde.
Mõni aeg hiljem ajas Vesse istumisest kangeks jäänud jalad laua all sirgu ja käsutas väsinult: „Uulaf! Veel mõdu!”
Trääl tõstis tema kõrval põrandal lösutava suure lähkri nobedasti üles ja lasi kuldsel rüüpel lustiliselt toopidesse voolata. Rannaveere mehed tühjendasid jooginõud mõne suure sõõmuga ja lasid ojamaalasel need kohe uuesti täita. Pöide päevapoolsetes randades rüübati enamasti soolakasmõrkjat õlut ja meejook oli sealse rahva jaoks peaaegu samasugune saksakaup nagu meretagune vein, mida foogt vakupeol läikivates kannukestes mõnikord ka vanematele maitsmiseks lauda lasi tuua.
Tiiderik kahmas täidetud jooginõu pihkude vahele niisama ahnelt kui randlased, kummutas selle peaaegu põhjani ja tõmbas siis toobi põhjas veiklevat mõdutilka põrnitsedes ninaga.
„Isandal on õigupoolest üks tahtmine veel…” sõnas ta ebalevalt, justkui peljates seda, mida ütlema peab.
„Jaaahh?” küsis Vesse muigelsui ja toetas küünarnukid lauale. Teise kimbatus paistis talle isegi nalja tegevat.
„Isand… ehh… soovib… vanematelt kinnitust, et… lepitud asjad… et need kokkulepitud ajal ikka sündima saavad,” kogeles Harju sulane.
„Kinnitust?” Vesse kortsutas kulmu ja muie tema näol kustus. „Ja milline see kinnitus peaks olema?” küsis ta Tiiderikule sügavalt silma vaadates kumedalt. Ka teised pöörasid pilgu Havipää titenäolise teenija poole.
Harjakas andis Manivoldele peaga märku, mille peale too käe uuesti oma kaelakotti pistis ja sealt kirjarulli välja tõmbas. Tiiderik võttis pärgamendi ja vedas laua peal laiali. „See on tunniskiri,” sõnas ta lühidalt ja libistas kätega üle luukarva lehe, mille servad jonnakalt üles kaarduma kippusid.
„Tunniskiri?”
Karusoo vanema küsimuses oli ühtaegu nii üllatust kui kibedust. Vesse