kõmistas Hildebrand kui tõrre põhjast.
Jälle! Aga Everd teadis, et pika preislasega nalja pole. Ta libistas mõõga aegamisi tuppe, lasi selle tuhmi kolksatusega lauale kukkuda ja istus pingile.
„Rott ronib nüüd ilma viguriteta jälle oma kaltsuhunnikusse tagasi,” sõnas preislane aeglaselt ning toetas noatera põlvedele. Kõõrdpilke heites venis Tilke aegamööda oma aseme juurde ja vajus suud maigutades heinakotile.
„Ja sina, vanatoi, mine kasi oma püksid puhtaks!”
Mathias ei lasknud seda endale kaks korda ütelda. Vahitoast kargesse linnuseõue tuikudes oli vanal riialasel isegi hea meel, et õlletoop talle nõndaviisi sülle lärtsatas. See leotas üle märja laigu, mis ehmatusest talle püksiharude vahele sirtsatas, kui Tilke oma pistodaga tema kõrvaauku suskis.
Härmas puutoober langes tumeda plartsatusega mustavasse kaevusügavikku. Esimese külma sahmaka uhkas Mathias endale vastu silmnägu ning teise veritsevale kõrvalestale. Siis loopis veel mitu pihutäit plaatvestile ning pükstele, mis karges hommikuhämaruses kiiresti koredaks tahenesid. Vedanud seejärel käega uuesti üle palgete ja tõmmanud vooderdatud peakoti tagasi hõredatele juustele, läigatas vana sõjasulane puuämbri tühjaks ja astus puutrepile, mis üles müürile viis. Riialane tahtis vahitoas lahvatanud vihasööstu enda küljest lahti saada ning tundis, et kaitsekäigul on sellest vabanemiseks kõige parem koht.
Nooruke Bertram, teenijapoiss, kes oli esimest korda vahimeheks pandud ning Mathiase ja Everdi esimese kella järel välja vahetanud, konutas lõdisedes peaaegu kustunud tulekatla kõrval. Tardunud pilgul, hingeõhk ärevate pahvakutena huultel auramas, jõllitas ta müürisaki vahelt paistvaid puulatvu ning taevast, mis nende kohal üha heledamaks tõmbus. Liivi pealike soost noormees, aastapäevad tagasi Pöidele toodud, oli teiste hooviteenijate ja ka mõõgasulaste pilkealune. Õrnade näojoonte, õblukese piha ning naiseliku astumise pärast peeti teda esiti isegi meesteriidesse pugenud tüdrukuks, aga Everdi kogenud käsi tegi kiiresti kindlaks, et poisi väljanägemine petlik oli ja tema püksiharud palju suuremat meheau varjasid, kui enamik sulaseid ihatagi oskas. Oma inimeste hulgas saks, oli ta Pöide kantsi rahva jaoks ometigi mats, vaatamata sellele, et ta saksa keelt hästi mõistis ja ladusalt kõneleda suutis. Noormees soigus öösiti unes omas keeles ja hüüdis appi, mistõttu teda ei sallitud ja talle anti alatasa töid, mis olid rasked ning alandavad, aga ordu giiselina11 pidi ta leppima saatusega, mis talle tema päritolu tõttu oli määratud. Kuid noormehe peamine süü, mis ei lasknud tema vastu kaasatundmist tekkida ega linnuseteenijate kõige alamalt astmelt vähegi kõrgemale tõusta, seisnes selles, et ta igapäevatöödes saamatu ja käpardlik oli.
„Hoi!” kutsus vana riialane, kui noorukese vahimehe juurde jõudis.
„Ho-ho…” pobises Bertram vaevukuuldavalt, pigistades odavart kahe käega kramplikult vastu rinda.
„Missa värised, poiss? Aja puid katlasse ja ära mune tagant külmeta! Kui sul need ikka veel olemas on,” tonksas Mathias noormehele rusikaga vastu ribikonte, mille peale too väriseva käega müürisaki poole näitas.
See ei olnudki külm, mille pärast poiss vabises!
Servaga juba mustavat metsaviiru riivava täiskuu ülemine pool oli muutunud sureva raua karva ruskeks. Punakas laik aina neelas helendavat ketast, valgudes kiiresti allapoole otsekui veri lagipähe löödud haavast.
„Issand halasta!” karjatas Mathias ja astus ehmunult mitu sammu tagasi, komistades kolmjalal tossava tulekatla otsa, mis tuha- ja sädemepilve laiali paisates kaitsekäigult otse kitsukesse lambaaedikusse prantsatas.
„Määäääää…”
Kuum raud ja kõrvetavad söed sundisid ehmunud lambaid meeleheitlikult kõrvale kargama ja haledasti määgides üksteise turjale hüppama, pannes nõnda kogu aedikutäie loomi rüselema, nii et tarad nende ümber ähvardavalt rappuma hakkasid. Lambaaias vallandunud märul ajas eluvaimu sisse kantsiõuel tukkunud koertele, kes haukudes tara äärde kogunesid ja kelle karglemine omakorda sigade hulgas paanika tekitas.
„Mis lahti!?” hõikas kohkunult tallisulane Everd, kes oli samuti hoovilt värsket õhku otsima tulnud, sest ei suutnud vahitoas tema poole põrnitsevat Tilket enam välja kannatada.
„Põrgukoer on kuu kallal! Püha Jurien,12 tule nüüd appi! Jumala nimel! Saatan on taevakuu lõhki löönud!” ahastas riialane, kaapis peakoti oma hõredatelt juustelt uuesti maha ja hakkas paaternosterit pobisedes risti ette lööma.
Everd tõttas mõne hüppega müüritrepist üles, vahtis kaitsekäigul otsivalt ringi, et teada saada, mis Mathiase nõnda meeletult karjuma oli pannud ning jäi puulatvadesse sukelduvat verist kuud nähes samuti jahmunult seisma. Niisama abitult nagu vana riialane vahtis ta suud maigutades, kuidas verekarva vari järjest allapoole vajus ja kahvatuva ketta tumma halastamatusega tervenisti oma embusse haaras.
„Appi! Appi!” kukkus seni otsekui halvatult seisnud Bertram äkitselt röökima, just nagu oleks hirmsast unest ärganud. „Appi! Appi! Jumala nimel! Tapetakse!” kisendas ta müüri najale toetatud kilpi odavarrega kolkides. See oli viimane piir ka kaarnatele, kes Surmatamme otsas laisalt sulgi olid puhastanud ning nüüd mustade varjudena rabinal lendu tõusid.
„Krrraaakkk, roookraaaat, kraaak!” paiskus üle kantsi kümnetes eri varjundites kriiskav sõim. Pea kohal tiirutavatele mustadele lindudele ebausklikke pilke heites trügisid vahitoa uksele pikk Hildebrand ja Tilke Rotinägu, nende järel veel mitu unist sõjasulast. Krigiseva tallivärava vahelt kiikas ka vahtmeister Wolfhard Stecke pahur kullininaga nägu. Pöide sõjasulaste noor pealik oli köögiemand Agnese pehmete rindade vahel pärast esimese tunni kella silma just mõnusalt looja lasknud, kui linnusehoovilt kostev karjumine ja lojuste kisa ta uuesti üles ajasid.
„Perse päralt, mis siin lahti on!? Mida need neetud lambad lõhuvad!? Ja mis seal müüri peal sünnib!?” hõikas vahtmeister vihaselt. Priske Agnes, kes vanuse poolest Wolfhardile emaks oleks kõlvanud, lipsas villast rätikut tihedamalt ümber õlgade kiskudes samuti õuele ning ajas pea kartlikult kaitsekäigu poole õieli.
„Mida sa jõllitad, naine?” torises vahtmeister särgikäistelt heinakõrsi maha rapsides ja laksas köögiemandat kannikale. „Lase jalga, enne kui vend Joannes sind siin näeb!”
Müüril käratsevate Mathiase ning Bertrami poole üle õla kohkunud pilke heites kiirustas emand Agnes pooljoostes köögiukse poole, saatjateks meeleheitlik määgimine, ruigamine ning kaarnate kriiskamine.
„Issand, halasta!”
„Appi, tapetakse!”
„Püha Jurien, päästa meid!”
„Appi, appi!”
„Põrgukoer õgis kuu ära!”
Müürile trüginud sõjasulased ja linnuseteenijad keerutasid päid ning kissitasid silmi, otsides taevast kuud ja põrgukoera, kuid vereva looriga kaetud ketas oli lõplikult musta metsaviiru taha vajunud ja nii ei saanud nad aru, mis pagana pärast vahimehed ühtäkki sellise hädakisa olid lahti päästnud. Sajatades hakkasid nad vana riialast ja noort Bertrami tümitama ning nügisid Everdi vihaga vastu müüri. Mees püüdis tigedatele kaaslastele kogeledes selgitada, mida oli nüüdsama oma ihusilmaga näinud, kuid sai tasuks üksnes kibedad kuklavõmmud. Rusikahoobid tõid ka Mathiase ja Bertrami meeled müüri peale tagasi. Jumalakeeli vandudes kinnitasid nad, et räägivad sulatõtt ja et taevakuu tõepoolest tapetult ja üleni veritsevana metsa taha kukkus.
Aga vahimehed ei olnud ainukesed, kelle verekarva kuu jalust pehmeks võttis. Hommikutaevas vedas jõudsalt heledamaks ning esimene päikesekiir sööstis üle külmast kohmetunud maa, kuid foogt Arnoldil, kes seisis kirikutorni esimese korruse aknal, jätkus silmi üksnes õhtukaarde. Sõrmedega aknarinnatise külge klammerdudes jõllitas ta tumedaid puulatvu, mille taha õhetav ketas mõne viivu eest oli sukeldunud. Kahvatuid huuli kõverdades saatis ta pilguga raisalindude meeleheitlikult kisendavat parve, mis just nagu kellegi kuuldamatu käsu peale äkitselt kõrgemale tõusis ja suuna lääne poole võttis.
Kõik