sa tunned… seda kirja?” küsis Vesse aeglaselt.
„Ei tunne, aga ma tean, mis selle pärgamendi peal seisab.”
Vanem heitis veel ühe pilgu harjaka suunas ja kallutas siis kirja võbeleva küünlaleegi poole. Sõnu selgelt hääldades luges ta aegamisi ette: „Hõisakem Issanda poole, kes … aitab meid selles asjas, mis … Ristija Johannese päeva eelõhtul sai lepitud … ja nüüd tões ja usus kinnitatakse. Selle kirja ettenäitaja … on tunnismeheks kokkuleppele, mille on heaks kiitnud … ja pitseritega kinnitanud … ühelt poolt Öseli vanemad ja … ülemad, teiselt poolt Eestimaa vasallid … Antud kõikide pühakute päeval Issanda lihakssaamise aastal 1342.”
Hauküla Kulle ja Rannaveere mehed hakkasid häälekalt sumisema. Tiiderik aga jõllitas üllatunult, isegi pisut kohkunult vanemat, kes oli kirjamärkidest nõnda kiiresti ja veatult aru saanud ning need ladusalt maakeelde ümber pannud. Havipää sulane ei võinud ju teada, et Vesse poisina orduvendadele pandiks oli olnud ja ligi kümme aastat sakste juures õige ristiinimese elukombeid õppinud. Esiti Vindavi linnuses, hiljem Riias, kus talle katekismuse ja pühakute elulugude tuupimise kõrvalt ka saksa- ja ladinakeelne kirjatarkus taguotsast pähe nüpeldati.
„See… see…” kogeles silmanähtavalt segadusse sattunud Tiiderik.
„Ma näen, jah, et see on pärgament,” ei andnud Vesse harjakale toibumiseks aega. „See on närune ja petlik kirjanahk, mille pealt märgid maha kraapida saab ja teised asemele teha võib,” müristas ta ning rullis lepingu uuesti kokku. „Nõnda et need hoopis uut lugu jutustada võivad.”
Tiiderik kummardus kohmakalt laua kohale ja küünitas abitult rulli poole, kuid Vesse tõmbas selle enda ligi.
„Mida kuningamehed meilt õigupoolest ootavad?” küsis ta kõmiseval häälel.
„Eks ikka seda… mis senimaani on lepitud,” pomises Tiiderik ebalevalt. „Nad tahavad ainult tunniskirja…”
„On ehk sinu isand meie sõnas miskipärast kahtlema hakanud?” katkestas vanem sulase jutu ja tema pahklikud käed pigistasid pärgamendirulli, otsekui tahtes õhukest loomanahka ära kägistada. „Kas me oleme ehk mõne antud lubaduse täitmata jätnud või kedagi kuidagimoodi petnud?” Vesse sõnades kasvasid aegamisi pettumus, põlgamine ja siis raev.
„Oh ei, hea vanem, seda mitte,” ruttas Tiiderik ütlema. Ta oli end ootamatult nobedasti kogunud. „Aga isand… ee… tahab veel enne talvist vakust vasallide saadikud uuesti Soome foogti jutule saata ja meie asjale veel kord kinnitust nõutada, et me tema abile ikka loota võime. Ja lugu on nii, et… foogtid peavad pitseriga kirjasõnast rohkem kui suusõnal antud lubadusest…”
„Ah et pitserimärki tahavad kah veel?”
Tiiderik noogutas ja osutas näpuga Vesse nimetissõrmele, mida ehtis suur ringi ja ristiga ilustatud sõrmus.
Karusoo peremees muigas imelikult ja tema silmis peegeldus vilkuva küünla ja hõõguvate koldesüte verekarva helk.
„Ah et sõnast on vähe!”
Vesse põrutas äkitselt rusikaga vastu lauda ja sihtis pärgamendirulliga Tiideriku ja Manivolde poole. Noor harjakas tõmbus ehmunult tagasi, vana mõõgasulane pigistas aga mõdutoobi tugevamini sõrmede vahele.
„Mitte ainult vanema, iga saare mehe sõna on kindlam kui ükskõik missugune pitser! Pitseri võib kirja küljest igaüks murda, isegi väeti ja mõistuseta laps. Sõna, mis öeldud ja antud, ka see, mille juures tunnismehi ei ole, selle külge ei hakka ei tuli ega tera, seda saab murda üksi sõnaandja ise!”
Harju sulaste üllatunud pilkude saatel heitis Vesse kirja järsu liigutusega hõõguvatele sütele, mis pärgamendi ahnelt enda külge kiskusid. Tiideriku käsi tegi kolde poole ebamäärase liigutuse ja tema suunurgad vedasid kõveraks, nagu oleks teda tasapisi teibasse aetud.
„Kes meie sõnas kahtleb, ei oleks pidanud meid selle asja juurde üldse kutsuma ja täna üle selle tare läve astuma!” kõmistas Karusoo vanem edasi.
„Mina olen vaid see, kes sõna toob ja sõna viib, vanem!” kobises Tiiderik, värisevate sõrmedega mõdutoopi otsides.
„Tea siis, et pitser on ainult suurvanemal ja et vaid tema seda teiste vanemate nõusolekul kirja juurde panna võib. Aga kui sinu isandale pitserid nii armsad on, siis võime ju ka minu sõrmuse kolde peal kuumaks ajada ja ükskõik kummale teist Karusoo päevaringi otsaette vajutada!” ei andnud Vesse armu. Ta kahmas toobi kõrvalt noa ja tahtis selle otsapidi musta lauaplanku virutada, et näidata, mida ta sellest jutust arvab ning et temast selle laua taga rohkem nõumeest ei ole, aga käelöök jäi poolel teel pidama. Manivolde sõrmed krabasid kui tangidega Vesse randmest.
„Tark ei torma,” ümises vana sõjasulane ja pressis hallid silmad vaheda terana vanema äkilisest vihast tumenenud näkku. Tarre sigines pahaendeline vaikus. Aegamisi surus Manivolde Vesse pingest väriseva käe lauale tagasi. Vanem paisutas habemesse puhisedes küll korraks õla- ja rinnalihaseid, kuid lasi siis sõrmed noapea ümbert aegamisi lahti. Sõjasulase pilk tõi parte peale lennanud aruka meele talle uuesti pähe tagasi.
„Ööhh-ööhh!”
Ans, kes näis kolde ääres juba tükimat aega tukkuvat, silmad poolsuletud, vibutas Vesse poole sõrmega. „Ei torma jah, vanem, tõsijutt,” kõhistas ta lepitavalt. „Pole ka miski mehetegu teise lolli alpimise pärast nõnda poisikese moodi vihastada.”
„Taadi jutt on õigemast õigem,” ümises Manivolde ja vabastas Vesse randme. „Me oleme tulnud ühes nõus ja nõndaviisi peame ka lahku minema,” sõnas ta tõsiselt.
„Tunniskirju ei või sellise nõu ja selliste nõumeeste kohta küll kuidagi jätta, hää Tiiderik. Me ei tea, kelle pihku kirjad võivad sattuda. Ja kas nemad siis mitte kirju teisiti ei näe ning ei või tahta meitele kahju teha,” susistas Ans.
„Linnuse on näinud ja kuulnud rohkem, kui meie kõik siin kokku mäletada suudame,” sõnas Vesse pigem nagu iseendale. Manivolde valvsa pilgu all võttis ta aeglaselt noa ja lõikas lambakintsust paraja suutäie. „Uulaf! Mõdu!” käskis ta noort trääli. „Meil on veel asju rääkida!”
„Ehk on perrreemehel hoopiski toop hääd õlut pakkuda?” küsis Kulle kõrval istuv pikk Rannaveere mees käriseval häälel. „Saab uuesti õige meki suhu ja nõu kah parrrrema!”
Ans hakkas kolde ees kuginal naerma ja ajas end järi pealt vaevaliselt püsti. „Ma läe korra vaata aidast. Ja te siin talitage nõnda, et kui ma katlaga tagasi tulen, kõik ikka veel joojad mehed on!”
Randlase ja vana peremehe sõnad summutasid ähvardava tülisädeme ja lasid nõumeestel tarviliste juttudega edasi minna. Asju, millest tuli rääkida, oli palju. Ühest kerkis üks ja teisest teine, hääled kord valjenesid, siis jälle raugesid, aga kuuldavat tüli enam ei tekkinud. Kolle, kuhu Ans puid järjest juurde poetas, ajas tare kuumaks kui sauna, rasked vestid heideti ült ja üsna mitu korda astuti üheskoos külma õue, et ihust läbi käinud meejooki ja Linnuse tahedat õllemärga tarepalkidele soristada.
Selge taeva ja särava kuuga öö jõudis juba poole peale, kui mehed lõpuks lauast tõusid ja veidikeseks heintele puhkama heitsid. Aga ainult veidikeseks, sest harjakad tahtsid veel enne koitu, viimase pimeduse varjus, mida kuupaistes küll vaid metsapuude alla jagus, tagasi Maapeasaare randa jõuda. Seal, sadamast pool miili eemal, neemekese varjus ootas neid oma väikeses paadis üks kange Ridala rannatalupoeg, Manivolde kauge sugulane. Mees oli Puide rannas teatud kõige parema tüürikäe ja tuulenina poolest, aga temagi oli võtnud hulljulge sõidu üle varatalvise väina ette alles siis, kui Tiideriku vöötaskust tuli nähtavale piisav hulk münte, mis isand Hawenpe talle ettenägelikult kaasa oli andnud.
Vesse jättis harjakatega õue peal kättpidi hüvasti, enne kui nood hobustele ronisid. See oli leping, mida iseenda ja oma peremehe hea nime pärast tuli kindlalt pidada. Uulaf teenäitajaks ees, kihutasid kuningameeste sulased Toomala teele ja kadusid peagi metsa vahele. Karusoo vanem kiskus vestihõlmu koomale ja kuulas lahkujate kabjaplaginat nii kaugele kui kõrv ulatus.
Ilm